Uus algus?

August on jõudnud meie juurde, silmadesse ja südametesse ja kuhu iganes ka veel. Tegelikult ei ole siin üldse põhjust olla nii südantlõhestav ja romantiline. Lugu on selline, et pole enam ammu midagi kirjutanud. Mõtteid on olnud rohkem kui raamatute jagu, mida kõike kirja panna. Võib-olla peaks oma mõtteid rohkem kirja panema. Lähevad ju meelest ära. Vahel polnud mõned mõtted üldsegi nii halvad. Vahel aga tahaks, et nad oleks paremad ja jätad kirja panemata.

Igatahes olin täna üllatunud, et sain tagasisidet. Mulle teatati, et leidub isegi tegelasi, kes loevad üksteisele valjusti mu blogi ette. Aitäh :) Ja leidsin ka ühe kommentaari. Need väikesed kommentaarid muudavad asja monoloogist natuke enamaks. Kui võimalust, siis ikka ootan kommentaare. Tagasisidet on ikka tore saada :)

Mis siis aga nüüd peaks teisiti olema kui enne? Ma pole küll veel täit seisukohta võtnud kogu selle värgi suhtes, mis toimus ühel hilisõhtul Tokyo ühes kolmanda korruse peldikus, aga tundub, et rohkem ma sinna vist oma nina ei pista. Lugulaul järgmine, et üks tüüp, kes sai musta vöö aasta tagasi, vingus pidevalt mu kallal, et see ja too ja nii edasi ja nii tagasi. Asi kulmineerus sellega, et tüüp pistis peldiku küürimise ajal nina ukse vahelt sisse ja küsis, kas ma ikka mäletan, kuidas peldiku küürimine käib... Mille peale ma käratasin, et loomulikult mäletan. Ta küsis, et mis viga, et kas peldiku küürimine ei meeldi või. Kostsin, et asi pole selles, et olen harjunud. Järgmine kord enam temaga kontakti ei saanud. Ignoreeris. Mees on 30+a vana ja käitub nagu väike vasikas. Vanas jaapanis oleks mul võib-olla kästud mu enda soolikad ka sinna vetsupotti lasta, et julgesin endast kõrgemal astmel oleva tüübi suhtes häält tõsta. Paraku ei ole meil siin samurai ajastu ja inimese olemuse hindamine käib natuke teisiti.

Naljakas on see, kuidas sealses trennis ei suudeta inimesele piisavalt tähelepanu pöörata. Kuigi senseid kogu aeg rõhutavad, et liiga ei tohi endale teha ja vigastusi ei tohi olla, siis ikkagi vigastavad pooled tüübid end trenniga seoses keskmisest korralikumalt. Kes murrab roided kukkumisi harjutades, kellel on põlved täiesti läbi, kellel tekib väljakannatamatu peavalu kukkumistest, kellel randmed läbi vms. Kuigi me tegeleme sõjakunsti harrastamisega, ei tegele me selle harrastamisega samurai ajastul, kus inimelu ei maksnud midagi ja kus võis kõiki lõhkuda ja ainult sünni poolest tugevad jäid alles. Praeguse aja mõtteviis võiks ikkagi olla see, et me saame paremaks ja areneme edasi võrreldes sellega, kui see, kes me hetkel oleme. Võib-olla on see minu "rikutud" mõtteviis arstiks õppimise poolt, kus ma olen hakanud tervist rohkem väärtustama kui varem ja arvan, et igal inimesel on oma eripära asju teha. Igal inimesel on oma rütm teha asju ja oma rütm elada oma elu. Oma rütm teha kehalisi harjutusi, oma rütm süüa, oma rütm magada, oma rütm emotsioonidel jne. Siiski kipuvad päris mitmed asjad kattuma päris mitmel inimesel ja seetõttu käsitleme mingeid nähtusi gruppides, eksole... Päris 100% individuaalset lähenemist ei ole võimalik väga pakkuda, küll aga kõiki ühe puu järgi võtta on ka natuke imelik.

Sellega meenub üks müüt, et kuidas Shaolini mungad kunagi harjutasid kloostris nii kõvasti, et nende tegemistest kulusid jalajäljed kivi sisse aastasadade jooksul. Nüüd see paneb küll mõtlema, et kas seal võeti ka kõiki ühe mõõdupuu järgi või lihtsalt ei lastud tingimustele mittevastavid tüüpe üldse mungaks, et kui su kehapikkus pole 170 ja 171 vahel, siis sa mungaks ei saa nagu ka peaümbermõõt, reie pikkus, painduvus ja muud kehamõõte kajastavad arvud. Või sunniti kõiki tegelasi hoolimata nende eripärast tegema asju täpselt sama vormi järgi? Naljakas mõelda natuke...

Vot, nüüd, kus on ainult järel jõusaal ja üks võitluskunsti trenn, siis vaatame, mis tulemuseks on...