Tekkis üks päev veel paar mõtet keeleõppe üle. Paljud küsivad mult, et kuidas ma siis jaapani keelega ikka toime tulen. Eks paremini kui varem, aga ikka veel mitte piisavalt hästi. Milles siis ometi probleem on, et ma sellega hakkama ei saa? Ma vastaks nii, et mis puutub rääkimisse, siis on vaja lihtsalt seda kokkupuudet ja sõnavara ja grammatikat, et saaks asjadest aru. Kui juba saab aru, siis varsti suudaks ka ise rääkida. Kuna aga veel kõigest aru ei saa, siis ei saa ka ise väga hästi kõigest rääkida, millest tahaks, sest sõnavara ja grammatika ei vea välja.
Palju on diskussiooni selle üle, et mis järjekorras mida õppima peaks. Kas peaks õppima jaapani kirjamärke kohe koos sõnadega ja kohe hästi suures koguses või peaks need jätma hilisemaks?
Mina arvan seda, et alustama peaks ikkagi hiragana ja katakana õppimisega KOHE nii nagu tehakse ma arvan, et 99% jaapani keele tundides üle maailma.
Järgmise astmena ma arvan, et ei peaks kanjidega üle pingutama. Selle asemel peaks aga ajama oma sõnavara võimalikult suureks. Eelkõige just kuulamisega. Miks ma nii arvan? Seetõttu, et need kaks keelt, mida ma kõige paremini valdan, said just alguse samamoodi - suuliselt. Eesti keel ja saksa keel! Inglise keel pole nii palju kuulmispraktikat saanud ja seega ei ole see ka nii hea kui saksa keel. Kuigi rääkimispraktikat on olnud viimasel ajal kordades rohkem kui saksa keelel ja seetõttu on inglise keel veidi soravam hetkel, ma arvaks. Aga point on ikkagi selles, et lapsed õpivad oma emakeelt kõigepealt ikkagi suuliselt ja siis tulevad sinna kirjamärgid otsa. Ma arvan, et keeleõppel peaks just seda loomulikku teed ka kõige rohkem rõhutama, eriti keelte puhul, kus loomulik kokkupuude keelega on ääretult väike igapäevaelus. Kogemus näitab ka seda, et need lapsed, kes vaatasid väiksena palju saksa kanalite pealt multikaid, oskasid teiste eakaaslastega võrreldes tunduvalt paremini saksa keelt. Sama kehtib ka inglise keele ja mis tahes muu keele kohta, ka jaapani keele. Need, kes vahivad suurtes kogustes jaapani multikaid, kuulavad muusikat ja vaatavad filme, siis neil on teiste ees eelis. Alati on aga inimesi, kellele need meetodid ei sobi ja vajavad teistsugust lähenemist. See ongi nii ja sellega peab arvestama, et kõik ei ole ühesugused. Küll aga õpivad kõik inimesed oma emakeele suht-koht enne selgeks, kui nad üldse kirjutama õpivad :)
Tänaseks punkt! Ootan tagasisidet
2 kommentaari:
Nõus. Minu kogemus näitab ka seda, et keskkonnas sees olemine ja seal kümblemine lootusega, et midagi külge hakkab, tavaliselt töötab.
Samas olen ise küllaltki palju visuaalse õppimismäluga, nii et veel enam näiteks taanikeelsete filmide vaatamisega võrreldes õpin inglisekeelsete filmide taanikeelsete subtiitritega vaatamisest. Minu väga vähesed kokkupuuted hiina keelega on seda arvamust minus süvendanud. Asi jäi ikka palju paremini meelde, kui ma nägin ka selle kirjapilti ladina tähestikus väljakirjutatuna ning seoste loomisele aitas kaasa hieroglüüfi vaatamine.
Ehk on kõige targem alustada sellest, et teha endale selgeks, kuidas võõrkeele keele ülesehitus on, see aitab kuulamise järgi õppimisele kaasa.
Päris nii jah ei saa, et täiesti nullist nüüd hakkan kuulama midagi vinget ja keerulist. Alguses ABC paika ja siis saab seda teed minna. Muidugi aitab kaasa, kui sa näed seda kuuldud teksti enda ees ka kirjalikult paralleelselt ehk sul on selle kuulamisteksti skript. Ladina tähestikul baseeruvatel keeltel ja miks mitte ka kirillitsaga on seda suhteliselt hea teha. Hiina ja jaapani keelga seda päris nii teha ei anna paraku. Jaapani keeles osaliselt annab ehk siis hiraganas kirjutatud skript algajaile, aga siis tuleb kanjid ikkagi pärast järgi õppida.
Postitasin sarnase kommentaari nagu mul see suurem postitus oli, ühe jaapani keele õppeinfo blogisse... näis, kas vastukaja ka tuleb...
Postita kommentaar