Imelikud asjad, imelikud jaapanlased

Tänane päev oli kuidagi imelik. Tõsiselt imelik. Nägin täna imelikke asju ja veel enam imelikke jaapanlasi.

Läksin täna jõusaali ja ma ei saanud oma silmi ära ühelt neiult. Ma loodan, et ta ei tundnud ennast väga ahistatuna, aga ma ei saanud teisiti, kui et pidin lihtsalt vahtima. Ta oli kulturist... Sellist vaatepilti ei ole just iga päev, kus piitspeened jaapani tüdrikud endale hoopis musklid keha külge väänavad. Tõsiselt käre ikka. Respekt, et keegi viitsib nii kõvasti trenni teha ja nii hullult süüa ja muid ohvreid tuua, aga noh... naiselikkus läks ka sinna noh.. kuhugi kahe hantliketta vahele kaduma...

Asi, mis mind täna meeletult häiris ja on ka varem häirinud, on see, et jaapanlased, eriti aga Tokyos, ei pane teisi inimesi tähele. Ma saan aru, et su ümber on 10 miljonit teist tonti, aga keegi ei pane kedagi tähele. Kõik vahivad tühjusesse. Mõnel neist on omad mõtted, mõnel neist on kellegi teise mõtted laulusõnadena, mõnel neist on kellegi teise mõtted arvutimängu näol ja mõnel pole mitte midagi. Kõik nad vahivad tühja, ei reageeri millelegi ja käituvad nagu väikesed emotsioonitud robotid. Eriti hull on see rongiga liigeldes või tänaval olles. Jälle tuleb esile see, kuidas jaapanlased ei suuda asju efektiivselt teha. Seistakse umbes rongi uste juures, keegi ei suvatse mitte natukestki rongi keskossa liikuda, et ukseäärne vend võiks oma lömmis põse akna vastast ära võtta. Täiesti ajuvaba. Tekib tõesti tunne, et annaks päris mitmele kurikaga rsk.

Täpselt sama on ka rongijärjekorras seistes. Kõik võtavad ilusti sinna ritta, kus on jooned veetud, et rongi uks asub seal (rong nimelt sõidab nii täpselt, et otse nende joonte vahele jäävad uksed). Ja siis kõik need järjekorrad võtavad ära umbes 30% kogu ooteplatvormi pindalast, aga blokivad ära 80% kogu ooteplatvormi liikluse ehk mittte keegi ei pääse mööda. Keegi ei võta koomale, keegi ei liiguta lillegi. Ja siis inimesed rammivad üksteist, õlgavad üksteist ja jälle on kõik tuima näoga, nii rammija kui rammitav. Tokyo, tümaki, pöördusin 135 kraadi sellest paugust, aga mu ilme ei muutu, 3 wetter taft... mida perset ühesõnaga... Ajab tõsiselt närvi! Miks te ei hooli inimestest? Miks te ei märka üksteist? Miks te ei aita üksteist? Kelle nimel te elate??

Kolmas teema on see, kuidas Alev Strömmi ema esimest och viimast korda trennikaaslase peale vihastast Jaapanis ehk siis see, kuidas ma läksin esimest korda närvi siinmail kellegi peale ja väljendasin seda. Daito-ryu trennis üks tüüp kohtleb mind kui last kogu aeg. Seda, et ma ei jõua sellise tempoga asju teha nagu tema ees teeb, näib teda häirivat. Mu arust on natuke kummaline eeldada, et ma teen oma keha suuruse, vastava kliima ja harjutusi korralikult tehes sama tempoga... Jaapanlased on kohanenud selle kliimaga, on kohanenud nende harjutustega selles trennis, viilivad harjutuste käigus 10-50%, aga kõige tähtsam on, et jõuaks aja poolest kaasas käia ja maha ei jääks... Ja siis on minuga häda, et küll olen aeglane ja kui teen korralikult, siis väsin kiiremini ära ja viimased sooritused kannatavad vms... Kukkumiste juures (kukkumiste harjutus siis selline, et partner viskab ennast käpuli ja sina pead partneri selja peale toetudes tegema kukkumise, mis tähendab, et sa ei saagi teha seda pehmelt veeredes, vaid sa kukud vähemalt partneri turja kõrguse võrra.)ei saanud eriti palju kaasa lüüa, kuna kerge põrutus Kurume aegadest annab veel tunda. Siis tüüp küsis, et mis viga on. Seletasin, et Judos põrutasin ära ennast. Siis noomis, et no vigastustest tuleb ikka enne trenni teatada... Nagu enne trenni oleks aega selle jaoks, kui tüüp ülinapilt jõuab omale riided selga panna ja kohe hüppab rivi ette kummardust tegema. Trenni lõpus siis pidin jälle oma vanale positsioonile tagasi minema ja peldikut küürima. Poole küürimise pealt pistab tüüp pea sisse, muigab ja küsib, kas ma mäletan veel, kuidas see käis. Selle peale sõitis katus ära ja kisendasin, et loomulikult mäletan. Tüüp ehmus ära veits ja tuli pärast pärima, et miks ma vihastasin, aga kuidagi seletuseks polnd aega või ei saandki aru, msi värk oli. Igatahes imelik seis. Eelmine august sai tüüp oma musta vöö kätte ja nüüd on siis nii kukke täis... kurb lugu...

Neljas sündmus oli rongiootel, kus üks kiilakas, nähtavalt purjus väike vanamees taidles ringi ja tegi võitluskunsti ja sumo sarnaseid liigutusi. Vaatasin, et nonoh, köitis tähelepanu... Siis jäi ta naisi põrnitsema mõneks ajaks, siis taidles edasi. Siis tuli mind vahtima, kuid läks tagasi ja taidles edasi. Pärast rongis vahtis ka naisi ja sügas avalikult mune, lõpuks oleks peaaegu magama jäänud rongis. Imelik...

Kogu tänane tagasitee trennist kuni kodujaamani oli imelik. Imelikke inimesi täis. Teel rongijaama seisis keset teed mingi alaarenguga tüüp, kes uuris midagi kanalisatsiooniaugust. Naeris omaette ja tegi hääli... Siis oli see väike kiilakas vanamees, mingid 4 tüüpi, kes tulid kuskilt ja olid suht sellised äksi täis ja tundusid natuke vägivaldsed. Piisavalt treenitud välimusega ja piisavalt ülbe välimusega ka. Kekkasid ringi rongijaamas ja vehkisid üksteise suunas käte ja jalgadega natuke. Ei saandki aru, mida nad taotlesid lõpuks. Järgmises rongijaamas katsus mees avalikult oma naise rindu eskalaatori peal olles. Rongis olles tulid sealt eriti imelikud reklaamid. Okei, kõik teavad, et jaapani multikad, reklaamid ja mis iganes asjad ei ole päris tavapärased. Eks selle taga on jaapanlaste teistsugune mõttelaad ja üleüldse palju asju, aga no tõesti. Kuidas on võimalik, et inimeste väärtushinnangud on nii erinevad, inimeste tabud ja mitte-tabud, enesestmõistetavad asjad ja üldse kogu suhtumine endasse, teistesse ja kogu maailma... kuidas saab see kõik olla nii teistmoodi.

Lühidalt siis reklaamidest:
1. valge mees, tõenäoliselt ameeriklane, ilma varrukateta mustas särgis seisab ja hõõrub käsi ülikiiresti ja teeb seejuures tõsiselt värdjat nägu ja näeb välja nagu mingi pervert, kes hõõrub käsi saagi ootel. Selle peale ilmub ekraanile tekst HAYA... (速っ) (kiiiiiiire...) ja tuleb siis toote reklaam, milleks on siis kiire traadita internetiühendus läbi wimax võrgu. Reklaam lõppeb sellega, et näidatakse uuesti seda tüüpi kiiresti käsi hõõrumas.

No kurat. Kust otsast kiire käte hõõrumine seostub kiire internetiga?????? Kust otsast üldse peaks tekitama käte hõõrdumine kiiruse tunnet? Ma ei saa aru, mida jaapani lastele söödetaks või mida perset neile koolis ja kodus õpetatakse, et sellise reklaami sisu täiel määral mõista või vabandust, veel hullem... sellist reklaami välja mõelda ja seostada seda sellega, et kõik saavad aru ja arvavad, et see on jube lahe ja toode müüb jube hästi. MINGE PERSE!


2. Teine reklaam on umbes selline, kus mingid nappides bikiinides erineva rahvusliku taustaga noored ilusad trimmis neiud jooksevad mingi mehe suunas ja siis need satuvad ebaloomulikku vaimustusse naistest ja kuidagi siis läheb asi sujuvalt üle mingi karastusjoogi reklaamiks, kui ma ei eksi... Bikiinides naised on toredad karastusjoogi reklaamides, aga no mitte sellisel kujul...

Kogu selle üritustejada kokkuvõtteks tekkis mul tunne, et peaks Jaapanisse oma kooli rajama, kus koolitatakse algharidusest alates kuni ülikoolini välja. Kus põimiks traditsioonilisi jaapani väärtushinnanguid tänapäevastega, et inimesed ometi suudaksid ISE OMA PEAGA midagi mõelda, oma peaga otsuseid teha ja omaksid julgust neid asju ka ellu viia ja oma mõtteid ka avaldada. Võib-olla peaks alustama natuke pisemast astmest ja pakkuma jaapani koolidele inglise keele tundi selliseid õppevorme, kus on väiksed grupid ja jaapanlased segamini mitest erinevast rahvusest tüübiga ja tüübid räägivad, mis on nende arvamus oma riigist ja jaapanist ja lasta sama teha japsidel, et tüübid näeksid natuke seda, mis on Jaapanist kaugemal ja suudaksid hinnata oma riigi häid külgi, kuid olla ka kriitilised selle suhtes, mis ümberringi toimub...

Punkt!