Ma ei tea küll miks, aga ma lootsin Tokyos meeletult, et ma kohtuks juhuslikult mõne tuttavaga tänaval või rongis vms. Seda ei juhtunud. Ma ei saa öelda ju, et nädalas 3x trennis tuttavate inimestega kohtumine juhuslik oleks olnud, eksole...
Küll aga olin päris üllatunud, kui oma ju-jutsu treeneri naist nägin Osakas Umeda rongijaamas. Tema silmad olid kaotanud igasugused asiaadile viitavad tunnused tolleks hetkeks. Selline üllatus oli :)
Igatahes jah, edu tuleb siis, kui sa oled millegi nimel palju vaeva näinud, mingil põhjusel pole edu tulnud hoolimata suurest vaevast, sa lööd käega ja lõpetad pingutamise ja lootmise ja vot sel hetkel, kus meel on tühi pingutamise ja surve mõtetest, tuleb tihtipeale see soovitud tulemus. Vanad meistrid ikka on öelnud, et lakka pingutamast ja ära punnita, lakka soovimast jne... Aga kui sa ainult vedeled ja midagi ei tee, siis ei tule mitte mingit edu. Vaja on enne kõvasti punnitada ja siis loomulikul teel soovist vabaneda. Kunstlikult ei saa öelda endale, et ma nüüd enam ei soovi seda, et ehk nüüd tuleb edu, kui ma lakkan soovimast. Unustage ära...
3 kommentaari:
Brian Tracy ütleb selle kohta Serendipity. Tõsi, lakka pingutamast ja see tuleb. Kuid see eeldab, et sa tead, mis sa tahad et tuleks ja see on su alateadvusesse registreeritud.
Kas mitte aju ei tööta samamoodi? Pingeliselt meelde tuletades on raske midagi kätte saada. Tuleb teada, mida otsid ning siis alateadvus viskab selle sulle ise õigel hetkel ette. Heureka! See on nagu TÜ raamatukogu laenutusosakond. Kui pingeliselt otsida riiulite vahelt, siis on raske kõigi tuhandete seast see õige leida. Kui aga kirjutada paberilipakale üles, mida tahad ja see raamatukoguhoidjale anda, siis tuleb raamat sulle kätte... veidi aja pärast, kuna hoidjal on ka muud tegemist.
Kui sa juba millegi nimel pingutad, siis sa ju tead, mida sa tahad, kas pole :)
Kui see kõigi puhul nii oleks, siis oleks ideaalne.
Postita kommentaar