Õnnelikud eksimised ehk kahekümne teine päev, reede

Hommik algas sellega, et kell oli üsnagi 14.00 või sinna poole. Üsna masendav nii hilja karku alla saada. Edasi kulges käik sedasi, et Eeva sõi nagu ikka võileiba ja mina sõin oma tehtud spagette muna ja kanaga, mida eelmine päev vms olin valmistanud. Vedelesime veel kodus. Käisime duši all jms. Ma täitsin kanjiraamatut ja kell tiksuski. Otsustasime mingi 6 hakata kodust välja voolama, sest mul pidi 8 trenn algama. Daito-ryu siis… igatahes tegin rämeda valearvestuse. Õige aeg oleks pidanud olema 6ks rongijaamas, mitte 6st või tegelikult poole 7st kodust väljuma… Aga nii juhtus ja poole tee peal avastasin, et see oli vale arvestus. Siis tuli järjekordne vandumine ja sammukiirendus. Küsisin jaamas taksojuhilt, et palju maksaks taksosõit trenni… ta vastas, et vähemalt 10 000 jeeni ehk 1000 krooni – jäi ära taksosõit. Jooksin rongide peale. Esimene tuli suht kohe. Teine ka, aga istusin valesse suunda sõitva masina peale. Kirusin siis veel, kui aru sain, et suund oli vale. Siis mõtlesin juba peas igasugu vabanduslauseid jaapani keeles välja… sain lõpuks õige rongi peale ja isegi õiges peatuses peatus ta ja sain isegi maha.

Asja konks on selles, et ma ei tea kunagi, kas see rong läheb ikka sinna, kuhu vaja või ei, sest osad on poolekspressid, mis igas peatuses ei peatu ja teised pööravad kuskil ära. Niiet suur-suur segadus. Trenni jõudsin väikse hilinemisega… mingi 10-15 min. Kuulsin juba kisa järgi ära, kus trennikoht oli. Daito-ryu’s on nimelt kombeks teha nii mingeid üldarendavaid harjutusi, et üks grupiliige loeb valjult numbreid 10ni ja siis hakkab järgmine kohe otsa lugema. Tehakse nii mitu x10 kui palju liikmeid on… või siis 100 juures jäetakse asi seisma vist… Vist oli isegi hea, et seekord natuke soojendust maha magasin. Muidu oleks sinnasamma võind mind matta. Päris jõhker koormus ikka neil… ja tüdrukud on niiiiiiiiiiiiiiiiii tublid. Uskumatu lihtsalt.

Täna oli Daito-ryu’s mingeid tüüpe juurde siginenud. Üks suuremat kasvu koll rääkis päris soravalt jaapani keelt. Vägev… seda on pull vaadata, kuidas vanade võitluskunstide harrastajate seas on jaapani keele oskus rohkem levinud kui uuemate kunstide seas. Vana ju-jutsu vs. karate näiteks. Miskipärast hakkas rahvas hirmsasti huvi tundma, et mida kõike ma varem harrastanud olen. Huvitav, huvitav, miks küll, miks … ;) Aga sai isegi uusi asju õppida juurde :) Täitsa rõõmustav, ma ütleks. Eks vaatab, mida järgmine nädal toob koos ülejärgmise nädalaga. Siis peaks kõvasti vatti saama. Trennid kuni 3x päevas ja iga neetud päev :) Ehk õpetatakse midagi põnevat ka ja lastakse midagi uut ka teha. Kui ei, siis ehk järgmine aasta vms. Loodab, et ajab ikka järgmiseks aastaks selle papi kokku, mille eest minna.

Sain täna oma peldikuküürimisega ka hakkama ja kiiremini kui eelmine kord :D Varsti saab must päris kõva küürija, kui kuskil 10x veel trenni on vms… Njaa… Sain veel teada, et päris paljud Daito-ryu’ga teglejad on arstid. Mõni onu näeb küll siuke välja, aga noh… miskipärast on tunne, et kõige tõsisemad tegijad ei ole arstid ;) Aga eks paistab. Ehk ma eksin seekord…

Kui mina trennitasin, olid Eeval juba ostud tehtud. Seekord siis Oomiyas…

Üks põnev seik täna oli veel moosi otsimine poes. Otsisin oma 10 minutit moosi. Nagu mis mõttes jaapanlased ei söö moosi? Või mis asja??? Või ostetakse iga päev nii meeletult moosi, et pool üks öösel pole 24h poes enam moosi, aga salatilehti ja muid asju on küll täiega. Imelik. Leidsin siis mingis allahinnatud letis moosid. Müstika täiega. Moosivaba elu. Hommikuks moosisaiad :P Juhhei