Nädal

Laupäev.

Sain Timoga kokku. Mõtlesin minna pildistama see päev, aga ega sest ideest suurt midagi ei tulnud. Varustuse tassisin kaasa, mõne pildi tegin Hiltoni aknast, aga ei olnud eriti rohkem aega ega võimalust midagi korda saata. Käisime Shinjukus. Kirusime, vandusime ja muud ägedat. Shinjuku jaam on liiga suur, rõve, vastik ja muud omadused, et selles ennast eestlane mugavalt tunneks. Väga rõve. Ma arvan, et ühest otsast teise saamiseks kulub 10min ehk pea 1km. Uskumatu lihtsalt. Nii rõvedalt suur on see. Loogikavaba üsnagi ka veel ja ülerahvastatud. Saime suure pusimise peale siiski, mida tahtsime. Nimelt JR RailPassid välismaalastele. 10 000 jeeni ja 3 kasutuspäeva. Saab sõita JR Easti piirkonnas kui palju tahad.

Pärast kerisime ära Shibuyasse ja sõime seal Little Spoonis curry rice’i. Pärast vajusin ma trenni ja oligi kogu lugu.

Ega midagi väga säravat sellest päevast peale Shinjukus seiklemise, meeles polegi.

Pühapäev.

Tänane päev möödus trenni tähe all. Kõigepealt oli 3h wado-ryu trenn, kuhu ma vihma pärast hiljaks jäin. Vihma kallas meeletult. Vihmavarju jätsin koju, kuna siis oli umbne ja lämb ilm. Sõitsin siis esimest korda taksoga jaamast wado-ryu dojosse. 660 jeeni. Miinimumtasu. Täitsa okei.

Trenn oli suht tegija :) Ning pärast läksin Timo hotelli jõusaali. Värdjad sundisid mind 100 eeku eest sokke ostma, aga okei… olid vähemalt head Asicsi sokid, aga no 100 eeku :S Jõusaal oli siuke pigem kesine kui hea, aga sai omad asjad ära teha.

Siuke trennirohke päev oligi. Ei midagi väga eriskummalist.

Esmaspäev

Tänavuse reisi Shinkanseni päev. Jehhuu… Sõitsime Oomiyasse ja sealt istusime Shinkanseni peale. Timo oli juba kohad sisse võtnud ja põrutasimegi Naganosse… vaated Shinkanseni aknast olid täitsa tibens-tobensid. Kohale jõudes saime üllatuse osaliseks. Nagano tundus täielik ghost town. Selline tunne, et 1998 jäi seal pärast taliolümpiat elu seisma. Absoluutselt mingit suuremat aktiivsust polnud. Linn tundus suhteliselt pisike oma 400 000 elaniku kohta ja ikka täiesti välja surnud ja ära aetud olekuga. Igasugune rõõm ja elujõud oli linnast pühitud.

Saime omale väga luksusliku toa hotellis ja siis suundusime templit vallutama. Templi ääres sai mõned pildid tehtud, natuke loodust pildistatud ja oligi enamvähem kõik. Templi lähedal olid miski tiigi ääres eriti nahaalsed tuvid. Üks kõndis üle tee ja autod ootasid. Ühest teisest oleks aga auto peaaegu üle sõitnud. Ühe sule pidi loovutama – napilt pääses minema. Inimesi kimbutasid ka. Täiesti kartmatud linnud on Jaapanis.

Pärast tagasiteel käisime ramenit söömas ja siirdusime tagasi hotelli, veidike pettunult. Õhtul ei viitsinud väga välja ka minna ja sisustasimegi õhtu hotellis.

Teisipäev

Sõitsime Shinkanseniga tagasi Tokyosse (Ueno) ja sealt Hitachi super expressiga Mitosse. Võtsime kohad hotellis sisse. Leidsime juba alguses, et Mito on kuidagi nooruslikum, sõbralikum, elurõõmsam. Nii oligi. Õhtul käisime hiina restoranis söömas. Siiani vist kõige parem söögikord :) Kuigi ega hotelli hommikusöögid ka pahad polnud, aga ikkagist. Vetikaid me eestlased ju väga ei armasta ja muu jaapani toit, mis pidi hea olema, on julmalt kallis. Odavad kohad aga hiinaka vastu väga ei saa. Vot sedasi. Käisime pärast veel korra hotellist läbi ja võtsime statiivi, et õhtul pilte teha. Mõned pildid tulid hämmastavalt head, mõned aga mitte. Leidsime mitu suuremat sorti ämblikku.

Väga kaua väljas ei jännanud ja siirdusime tagasi hotelli akusid laadima. Nii enda omi kui tehnika omi.

Kolmapäev

Võtsime ette retke Mito ühte kuulsamasse parki – Kairakuen. Täitsa vägev oli. Käisime mingi 1/3 vaid läbi, sest rohkemaks polnud eriti aega. Sai mõned head pildid tehtud. Teel parki kohtasime eriti palju luikesid ja parte, kes jõe ääres mässasid ja muidugi inimesi üldse ei peljanud. Jällegi mõned head pildid linnukestest, vot nii… Pärast pargikülastust läksime tagasi hotelli ja sealt siis ka rongi peale.

Õhtune trenniskäik oli ka veel vaja ette võtta ja oligi päev otsa saanud. Trennis sai üht-teist toredat teha, sest mingi eriline nädal on käimas, kus välismaalasi on kõvasti ja siis teevad kõik sama asja, mitte ei ole madalamatele erinevat kohtlemist. Vot siis sellised lood. Tegime kotegaeshit, shiho naget ja shihonage urat. Päris mõnus, kui vaid ruumi oleks olnud. Hontai Yoshin ryu treeningud on kuidagi loomingulisemalt läbi viidud, ma ütleks…

Neljapäev

Sain jälle Timoga kokku. Kokkusaamine aga ei kulgenud valutult, sest ma jäin räigelt hiljaks. Algul mökutasime veits kaua ja siis jäime jaama sõitvast bussist maha. Järgmine tuli ka ei-tea-kui-pika aja pärast. Jaamas avastasime, et ülla-ülla.. rongini on 20 minutit aega. Tuli siis lõpuks rong kohale, aga sõitma ei hakanud, sest kuskil oli mingi jama Yamanote liiniga. Seisis kuskil mingi õnnetuse tõttu ja rööpad olid hõivatud ja mida iganes. Nii passisime veel mingi 20 mintsa ja pärast siis sõitis nagu tigu ja passis veel siin-seal jaamas. Õudukas.

Lõpuks saime aga Timoga kokku lõbustuspargis Tokyo Domes. Võtsime kõige kiiremad sõidud ja lasime tuulel end paitada. Väga hell oli küll. Siuke tunne, et nüüd on aamen ja mingid organid lähevad kõhuõõnde tagasi peitu. Väga julm oli küll, aga kahjuks vaid 2 min. 130km/h oli selle rollercoasteri max kiirus. Niiet täitsa tubli.

Sokutasin Timole veel mõned asjad, mida Eestisse viia, et kohvrit kergendada…

Pärast läksin trenni – Wadosse. Trenn oli hea nagu ikka. Midagi nii üliüliülierilist ei olnud. Võib-olla see, et Otsuka senseil oli uus soeng. Ta poeg oli Prantsusmaalt tagasi vist, kuigi nägu ei näidanud või pidi ta kohekohe saabuma – ei teagi… ehk varsti näeb vms… Oleks äge küll. Temast räägiti legende, et loputas täiega Norra kumite meistrit nagu pesukaltsu. Väga hull… Eks me seda vabavõitluse asja veel näe :)

Reede

Täna oli kuidagi eriline ja meeldejääv päev. Sai suhteliselt vara kark alla aetud. Viisin Taavile aku ära, sest need olid sassi läinud tõepoolest. Parandasin natuke Taavi arvutit ka. Ei tea, kas asja ka sai.

Nägin põnevat asja – akupunktuuri ja mokšat tehtuna ühe arstitudengi poolt Martale. Tüübil oli väga hea tunnetus, aga vähe kogemust. Loodame, et tüübist saab tegija vend. Natuke üllatav, kuidas jaapanlased haridusastmel nii kõrgele jõuavad kõrghariduses ilma inglise keelt oskamata. Käre värk, ma ütleks!

Tänane trenn üllatas täiega. See oli ikka müstika, mis ma nägin. Täna andis trenni Kondo sensei asemel Amano sensei. Täiesti hull mees. Vanust ~40 ja selline vorm, et karp jääb lahti. Eks pole ime, et Otsuka sensei on 74a nii heas vormis… ju ta oli siis 40selt samas vormis, mis Amano senseigi ;) milline suutlikkus, kehakontroll, tagasihoidlikkus, vaimsus, teravus… aaaahhhh… täiesti kirjeldamatu. Vot selle mehe käe all tahaks kohe õppida. Täiesti suva, mis selle asja nimi oleks, aga see on liiga väärt mees! Vaatasin just järgi, et mehe nimi on Amano Shizuo. Võtaks siukse onu kohvriga Eestisse kaasa ja jätaks kõik muud asjad kus kurat. Liiga vägev onu!!!! Tõeline samurai spirit ikka!

Rongis nägin ka mõnda üllatust. Kõigepealt 2 vanemapoolset meest istusid mu vastas. Üks viitas teisele, et kingapael on lahti. Sellepeale hakkas teine midagi nõiduma ja kätega vehkima ja mingit spelli lugema. Vääääga veider igatahes. Ma jäin jõllitama ja teine mees vaatas mulle otsa, naeris ja kommenteeris miskit, et eksole omapärane ja põnev. Ma vastasin, et tõepoolest. Siis ta üritas veel natuke juttu teha ja jaamas läksime lahku. Miskipärast üritas see juttu teinu onu mind ikka õige rongi peale panna J

Teine sündmus oli kohe järgmises rongis. Mingi tõenäoliselt purjus mees üritas naisi ahistada. Need liikusid eest ära. Siis mees vaatas mind ja tuli lähemale, ma astusin eest ära. Siis kadus peatuses rongist välja… Kummaline päev kuidagi. Siis vaatasime imeliku näoga ahistatava tädiga üksteisele otsa ja muigasime.

Koju jõudes ostsin poest mingeid Calpise asju, mis olid hirmkallid… mõtlesin, et mingi deluxe värk, et prooviks ära, aga tutkit… SIIRUPID hoopis… niiet nüüd saab veega lahjendada :) Vana hea Calpise morss… mida sa hing veel ihaldad vms…