Kolmeteistkümnes päev (kolmapäev)
Vot selline päev oli et jah… käisime Eevaga parasiitide muuseumis. Ülla-ülla Lonely Planet… laha soovitus. Täiega lahja oli. Üks lõbus paeluss oli, kes oli röögatuma pikk, aga muud eksponaadid küll arstitudengit ei loksuta. Eriti pärast seda, kui on ise lahatud ja igasugu asju nähtud kõhtu minemas ja kõhust tulemas.
Sealt läks retk edasi söömakohta. Sõime järjekordselt curry rice e. karri riisi e. kareeraisut. Seekord oli päris nämma. Mõnus loomalihajunn ja karrikastmega riis. Mõnna mõnna. Eeva sai liha asemel vorsti. Ta oli megarahul.
Edasi läks lugu sedasi, et ma sain selle rahvaga kokku, kes meid eelmine aasta Jaapanis vastu võttis, meile Tokyo tuuri tegi ja hiljem ka Eestisse tulid. Läksime mingisse väiksesse kohta kuskil Takadanobaba stationi lähedal. Tundus suhteliselt eksklusiivne olevat. Joogid olid seal ikka suht kallid. Sinna tulid peale minu sõprade ka mingi Jaapani kuulsaim neurobioloog ja tema tüdruksõber? Tütar? Kesiganes… Alguses rääkisin jaapani keeles, aga mida aeg edasi, seda enam väsisin ja seda keerulisemaks tekst muutus. Proovisin erinevaid põnevaid jooke. Jaapani õlut, mis üllatuseks ehk võrreldes teiste jaapani õlledega, mida proovisin, polnud üldse kibe ega mõru. Täitsa nagu Saku kuld. Väga lahe! Kahjuks ei tea marki. Siis toodi mulle umeshu’d, mis oli meeletult hea jällegi. Siis veel saket ja miskit kokteili. Tõesti head asjad olid ja suhteliselt lahjad ka kõik. Ei anna üldse võrrelda mingisuguse paberpakis müüdava joogiga. Väga elitaarne igatahes. Suupisted olid ka ikka ülimalt head. Taignasse kastetud liha, toores kala marineeritud sibulaga, avokaadod, erinevad soolapähklid, juurviljakrõpsud ja muud väga väga lahedat! Kardan, et 9-10 inimese õhtune joomaarve võis ulatuda seal 10 000 kroonini, mille vististi maksis see neurobioloog kinni ja andis kõva jootraha ka. Summasid ei tea täpselt.. lihtsalt oletuslik kogu see asi. Väga mõnna õhtu oli igatahes!
Eeva õpetas samal ajal 2 jaapanlast inglise keele vallas. Et neile ka tarkus pähe hakkaks. Vähemalt see tegevus on finantside mõttes kasulik, hoolimata sellest, kas keegi targemaks saab või ei.
Neljateistkümnes päev (neljapäev)
Vot nii…
Nüüd on siis see päev, kus tiksus täis nädal… TEINE NÄDAL… ruhhuhuhuuu… Igatahes tänane hommikune ülestõusmine oli ikka eriti vaevaline. Masendav, unerütm on ikka väga sassis. Hommikul sai kõvasti kätekõverdusi tehtud ja kõhulihaseid ka. Aga noh, olgu siis nii. Täna shoppasime mulle madratsi. Käisime mingis omapärases kohas söömas, kus oli rohkelt liha, vähe muud asja jne, aga see-eest oli see liha tõsiselt hea ja pärast oli ka mõnusalt tugev tunne lihastes. Eeva oli tubli ja koristas meie tuba. Muutus kohe avaramaks. Täitsa tubli teine :)
Mina käisin trennis. Seal liha söögikohas läks nii kaua aega, et mõtlesin, et jään hiljaks. Õnneks sain kiirrongi peale ja nii edasi, aga ikkagi suutsin lõpuks ära eksida. Sai jälle kõvasti ropendada… nädala või isegi kahe nädala norm sai täis. Lõpuks sain üles leitud. Kell oli selleks hetkeks 8.40 vms, aga trenn polnud ikka veel alanud. Mingi siuke imelik olek oli täna trennis. Poolt rahvast polnud veel kohal ja üldse kummaline. 9st umbes alustasime. Täna oli kuidagi suhteliselt palju jaksu. Polnud nagu väga vigagi… Sain mingi kleenukese pisikese jaapani tüübiga teha paaris. Vanust pakuks 20 ringis. Päris lõbus oli. Enne seda õpetaja õpetas mind omajagu ja viitas vigadele. Päris täpne kutt, peaks mainima. Tehnika ja vigade nägemine on tüübil ikka väga paigas. Niiet jah, loodame, et see tarkus kunagi ka Eestisse jõuab… mingi 10? 8 trenni on mul vist veel? Või midagi sellist umbes. Pärast tegime mõnda idorit (põlvitusistest tehtavad tehnikad) ja jaapanlastele miskipärast hakkas minu suurus meeldima. Kõik tahtsid proovida minu haardest vabaneda, sest nii rasket meest polnud enne vist nähtud :D naljanumber küll. Üks tüüp võrdles oma jalga minu käega. Natuke piinlik oli, aga suhteliselt lõbus. Vähemalt sai natuke omamaks vist nendega. Et pole enam nii võõras. Kerge sulandumine. Kahjuks saab sulandumise aeg varsti otsa :( Jama lugu. Igatahes tahaks veel tulla ja tahaks või noh PEAB keele paremini selgeks saama. Ilma selleta ikka kommunikatsiooni ei ole. Hea tahte võid ju kehakeelest ja näost ka välja lugeda, aga noh mõtteid ju ei avalda. Ainult viipekeel mõningate häälitsustega jääb natuke lahjaks siiski. Kas mu jaapani keele tase nüüd nii hull just on, aga no ega seda suhtlemiseks nüüd ka nimetada ei saa, kui aus olla. Kui ikka sõnavara ei ole, siis ei ole eriti midagi.
Homme peaks siis veel igasugu tontidega kohtuma, budopoodi minema ja veel üht koma teist.
Teeks veel mõne märkuse üldise Jaapani elu kohta. Põnev on see, et rongis mängivad umbes 30% inimestest Nintendo DSiga midagi. Täiesti uskumatu populaarsus on sellel riistapuul. PSP (Playstation Portable) ei ole pooltki mitte nii populaarne. Kõikidest mängijatest on võib-olla 1-5% PSP.
See viisakus on uskumatu, aga vot kui rongis on vaja trügida, siis on see täielikult ununenud. Meeletu, kuidas rahvas üksteist täiega tõukab. Ei usuks, et need on jaapanlased, kes sedasi teevad.
Ahjaa.. ja intelligentsuse erinevus. Ikka on märgata küll, mis klassist keegi on. Ka minu vilets keeleoskus tabab ära, et keegi võiks olla kõrgemast või madalamast klassist. Päris põnev on jälgida. Seda enam, et kõik näevad enamvähem ühtemoodi välja ülikondades, valgetes särkides ja lipsudes. Väga väga põnev.
See on ka mõnus, et elitaarsetes kohates pakutav kraam erineb vägagi sellest, mida supermarketis osta saab. Ja siin tundub neid elitaarseid kohti olevat. Ma ei räägi siin superluksusest, kus praad maksab 5000 eeku ja pudel veini on 10 000 eeku, vaid keskmisest natuke elitaarsemad kohad. Lihtsalt uskumatult hea oli see ploomivein.
Hetke tähelepanek on uni ja kohustus, et peaks kanji raamatust üht koma teist täitma veel enne unele järele andmist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar