Viieteistkümnes päev (reede)
Jällegi peab meenutuste varal kirjutama, aga pole viga. Tehtud sai isegi üht-teist. Suutsin suhteliselt vara ennast üles ajada, et minna eestlastega kohtuma olümpiakeskusse, kus ma ka eelmine aasta olin. Jõudsin täpselt söögi ajaks kohale. Sõin seal karririisi järjekordselt ja jõin miskit teed ja apelsinimahla. Oleks võind selle raha eest ennast lõhki süüa ja omale lõpmatus koguses asju sisse kühveldada, aga hommikune mõnus priske võileib oli oma töö tegelikult juba teinud. Pole midagi teha, sorry. Üritasin leida Shinjuku stationis üles seda kohta, kus oleks pidanud saama vahetada Saikyo line Odakyu line vastu, aga no ei leidnud silte. Täiesti närvi ajas. Kõndisin jaamast välja ja üritasin mingit teist sissepääsu leida. No täisjama ikka küll. Vandusin jälle oma mitme kuu portsu täis ja siis üritasin uuesti. Helistasin ka sellele jaapani tibile, kellega ma pidin seal kokku saama. No täiesti võimatu inglise keel ikka küll. Arvad, et oled sorav… no oledki, aga kehva diktsiooni ja hääldusega palun ära ole sorav. See teeb asja väga arusaamatuks, kui sõnade arv minutis kasvab ja kasvab, aga diktsioon ei parane üldse mitte lineaarselt ega veel vähem eksponentsiaalselt vaid hoopis langeb… nõme. Ühesõnaga ma küsisin teed ja pärast uut minieksimist, leidsin lõpuks koha üles. Võimatu… Saan aru, miks Shinjuku station on kõige suurem ja rahvarohkem jaam Tokyos ja vist ka maailmas. Mõistlik koht pommi panemiseks küll. Oli ju mingid aastad tagasi see terrorirünnak Shinjuku stationis, kus keegi vist otsad ka andis? Vot siis nii… Aga jah… sain lõpuks ka õige Odakyu rongi peale ja sain ka õiges kohas maha, aga keskust leida oli küll megaraske. Pidi jälle teed küsima ja see aitaja pidi veel omakorda teed küsima. Vahepeal silmasin ka jaapani mõõkade muuseumile viitavaid silte. Silmad hakkasid kohe kirama ja reibas olek valdas mind. Tahtsin kohe pärast eestlastega kokkusaamist sinna tormata. Aga suundusin siiski olümpiakeskusse ja nohjah… Siia peaks siis nüüd see karririisi jutt tulema, mida ma tegelt suht tänase päeva sissekande alguses mainisin. Aga jah… nii ta on… Eestlased olid toredad, jaapanlasi oli vähe. Muud murjamid mind eriti ei loksutanud. Janno rääkis, et Ida-Timori grupijuht rääkis, kuidas ta sõjas indoneeslasi tappis ja neil jalgu otsast ära lõikas. Sõda pidi nende kõigi jaoks olema siuke igapäevane asi. Nojah… eks tüüp vaatas kahtlustava pilguga ka kõiki, kes seal liikusid. Arusaadav, et kui sõjas oled käinud ja tapnud ja peaagu ise tapetu olnud, siis käib see mõte vähe teistmoodi. Teisest küljest aga ei mõista ma, miks sellised tüübid noorte üritusele grupijuhiks võetakse. No väga imelik igatahes küll…
Pärast eestlastega mõne sõna vahetamist ja kontaktandmete ka, suundusin õhinaga muuseumi suunas. Suures kurvastuses leidsin, et see on juba kinni. Eksisin enne ka muidugi ära jälle. Nagu mingisugune kohustus, et päevas peab vähemalt korra kasvõi natukenegi ära eksima, et muidu pole päev korda läinud. Turnisin mingi imeliku kortermaja sissekäigu juures ja käisin mööda treppi, et sissepääsu leida, aga jah… maja oli vale… mõtlesin ka, et mis jama see on, et mingi underground muuseum, et mingi tüüp oma korteris peab või mis? Nooled ju näitavad selle maja peale, aga mingeid muid silte või asju ei paista. Või et siuke kahtlane muuseum siis? Aga jah. Olin eksinud järjekordselt. Lõpuks leidsin siis muuseumi. Tundus päris suur ja edev. Kella 4ni on lahti ja esmaspäeviti on kinni. Niiet varsti-varsti suundun sinna.
Tagasiteel muuseumist kohalikku jaama nägin 2 mõõgapoodi. Ila hakkas jälle tilkuma. Hinnad ainult takistasid täielikku segiminemist. Kõige kallim mõõk, mida nägin, oli vist 350 000 krooni. Auto hind :D:D Super ju… tegin ka mõned pildid teisest poest. Need on piltide sektsioonis üleval.
Kella 7ks oli meie sõber ja võõrustaja soovitanud meil Eevaga minna mingisugusesse Oomiya inglise keele klubisse, mida ta sõber Ryoji läbi viib. Läksin siis Ikebukurosse, kus Eeva mind juba ootas mossis näoga, sest ma hilinesin 10 minutit vähemalt, kuna rongid ei käi eriti tihti sellest pisikesest peatusest läbi, kus ma ootasin. Ronge käis tihti, aga suurem osa sõitis läbi. Niiet 7.40 pidime olema Oomiyas. Olime varem juba seal. Teel sinna istusid meie kõrval mingid USA tüübid, kellest üks rääkis ka mingil määral jaapani keelt ja tundus vist olevat segu ameeriklasest ja jaapanlasest vms. Igatahes ta rääkis natuke, aga üldse ei käitunud jaapanlasele omaselt. Kõik need 3 poissi olid minu jaoks väga vastiku käitumisega. Tõsised tropid USAst. Sorry, aga ma suhtun nendesse tegelastesse tõsise eelarvamusega, eriti Jaapani keskkonnas jaapani asjade juures. Rongis nad igatahes käituda ei osanud. Mölisesid terve tee suht valjusti ja taidlesid ringi. Mingil hetkel istus üks imelik jaapani mees meie vastas istunud naise kõrvale. Ta sisuliselt täiesti PRESSIS ennast sinna ja tegi naisele haiget vist ja istus ka ta seeliku peale. Naine vabandas ja viitas, et mees käitus imelikult ja et ta istuvat naise seeliku peal. Mees ei teind väljagi. Naine tõusis püsti ja jäi seisma ukse juurde. Siis see aktiivne jaapani keelt mingil määral oskav USA tüüp kargas püsti ja ütles, et naine võiks nende juurde istuda või tema asemele istuda. Naine naeratas ja keeldus. Siis hüppas see sama aktivist selle imeliku mehe kõrvale ja üritas tagasi teha, elades tal seljas. Jaapanlased, kes ümberringi istusid… vot nende mõtteid oleks küll tahtnud valjult kuulda kogu selle sündmuse kohta.
Me Eevaga lootsime, et see tropikond (jah, kirjutasin meelega nii, et neid tüüpe iseloomustada) ei läheks samale üritusele, kuhu meie pidime minema. Vedas, ei läinud jah. Nemad pidid teise värava kaudu väljuma kui meie. Imestasime, et Oomiya on suht suur ja täitsa nagu linn. Shoppinguvõimalusi näis olevat rohkem kui Tartus igatahes. Käisime jälle Yoshinoyas söömas ja siis üritasime oma sihtmärki leida, mis aga tundus üsna raske ilma teeküsimiseta. Seega küsisin teed. Esimene paar ei osanud midagi vastata asjalikku ning siis küsisin mingite koolilaste käest. Pöördusin algselt poiste poole. Jeesus kuidas nad edvistasid. Kõik häbenesid minuga suhelda. Ütlesid, et ei tea. Siis tüdrukud sekkusid põnevasse olukorda. Üks väiksem tüdruk isegi teadis midagi, aga ta ka ei julgenud suhelda. Siis kamba peale koguti julgus kokku ja öeldi, et sinna ja sinna vaja minna… uskumatu lihtsalt!!! Suhtlemine jaapani moodi!
Kui kohale jõudsime, siis eksisime jälle natuke ära. Olime mingi SUUUURE hoone vales tiivas. Leidsime siis õige tiiva ja koha ka. Ees ootasid meid kõigepealt tualetid. Avastasin, et seal oli vägev liuguks – siuke ümar. Kogu see vetsuboks oli nagu silinder kohati. Väga innovatiivne igatahes :P Pärast tatsasime tatamiruumi tagasi. Ees ootasid meid mingid vanurid. Mõtlesin, et misasja? Me pidime vist ikka ju noortega kohtuma. Aga need olidki selle inglise keele klubi liikmed. Vedajaks oli mingi 20-30 vahel olev tüüp, kes oli Tsuyoshi sõber, aga osalejad olid täiesti seinast seina. 1/3 olid üle 65, 1/3 30-45 ja 1/3 alla 25 vist. Omapärane seltskond. Need vanakesed olid lõpp-ägedad ja meeeeeletult erudeeritud. Täiega oleks tahtnud nendega vestelda. Üks mees töötas mingi tehase või tööstuse aparaatide esindajana ja pidi seda tehnoloogiat seletama kõigile, kuhu neid asju müüdi. Nii ta oli meeletult palju üle terve maailma reisinud ja oskas ka päris hästi inglise keelt. Praegugi kuulab ta ameerika raadiokanaleid ja üritab taset hoida. Mingi teine mees oli Eestist päris teadlik, kuna ta ise oli Kuriilidel sündinud ja sõja ajal tuli Jaapanisse elama. Väga väga väga lahedad vanakesed olid. Noored seevastu nii ägedad polnud. Naiivsed kuidagi ja sellised mitte eriti maailmast teadlikud. A la, et surfing, snowboarding ja muu siuke noortele omane lällamine, aga tõsiseid asju ei tee ega tea. Üks Hiinast pärit tüdruk oli seal, kes õpib juba 5.? aastat Jaapanis ja tal oli ja jaapanlasest poiss-sõber, kes samuti seal oli. See hiina tüdruk oli musternäidis sellest, kuidas ollakse meeletult kuulekas, tohutult töökas, natuke naiivne ja sinisilmne, ääretult aus ja veel mõned omadused, mis on ida-aasia rahvale omased. Elamusi terve kapaga sellest päevast. Selles inglise keele klubi tunnis me tutvustasime ennast, rääkisime natuke Eestist ja siis tegime mingeid totakaid mänge, mida minu arvates sellises vanuses enam keegi mängima ei peaks. Nagu mis mõttes :S Absurd, aga seegi näitab, milline on ida-aasia inimeste vaimsus.
Pärast üritust kutsuti meid veel jooma, aga Eeva oli väsinud sellest absurdsusest ja koju tahtsime ka minna. Niiet sellised lood siis… Läksimegi ära koju ja kogu lugu.
Kuueteistkümnes päev (laupäev)
Eile õhtul otsustasime, et ei lähe koos Tsuyoshiga Tokyo Disneylandi, kuna see on nädalavahetustel rahvast täis ja muud sellist. Nemad käisid oma sõbra ja välismaiste sõpradega seal. Oh üllatust, muidugi olid sõbrad ukrainlased, lätlased jms… nagu ikka Blond Beauty põhiteemaks :D
Aga okei… me ei saanud Eevaga küll karku alla. Läks ikka päris mitu tundi… ehk siis… ärkasime miski 1 paiku alles? Sõime suure võileiva kuskil 2? paiku. Vedelesime niisama. Uni hakkas jälle peale tulema… kell muudkui tiksus. Täiega surmauni oli kontides. Kell lähenes juba õhtusöögi ajale. Mõtlesime spagette teha õhtul, aga sellest ei tulnud midagi välja. Väänasime järgmised võileivad naha vahele. Kadusin ära trenni, Eeva kadus poodi. Enne trenni lahendasin natuke veel Kanji raamatut kah. Esimeses raamatu osas on 22? peatükki ja olen 11 läbi lahendanud ja alustasin 12nda peatükiga. Tahaks siinoleku ajal nii 1. kui 2. raamatu läbi lahendada. Tuleks ehk kasuks. Rakendusi märkidele peaks siiski rohkem siin nägema kui Eestis, ma loodan. Vähemalt lugemisoskust arendada vms. Niiet üks peatükk päevas võiks tempo olla, ma loodan… Hetkel olen siiski graafikust suts maas. Peab mõni päev veits suurema sammuga astuma peatükke. Samas peab kordama vana, et meelest ära ei läheks. Need on ju ikkagi kanjid, mitte mingisugused ladina tähed, mida on 20 ringis.
Jõudsin trenni õigeks ajaks ja eksisin ära vaid hästi natuke. Suutsin juba meelde jätta, et mis teed pidi minema peaks ja millisest kohast ma kuhu ära keerama pean, et õigesse kohta jõuda. Hurraa… pikaldane nagu ma vahepeal olen… Loodame, et järgmine kord on kohaleminek juba ilma äraeksimisteta. Trenn oli täna natuke eriline… miks? Sest trenni viis 90% läbi Otsuka sensei ise. Soojendus oli päris pull. Tegime kõigepealt natuke põhitehnikat seistes, siis loksutasime liigesed lahti, tegime mingeid jalalöögiharjutusi, kõhulihaste harjutusi päris pikalt, surumisi, venitusi jne… ja vanamees tegi ise kõik kaasa ja täiesti eeskujulikult ja püsis meist tempos ees. Ja ta on 74!!!!! Täiesti hull loom on see tüüp… Ma ei taha teada, mida see mees suutis 30aastaselt… müstika!!!!! Siis tegime kõik põhi käetehnikad läbi. Sain odavalt vigu teada. Vanamees pidevalt seletas ja õpetas. Mõnusalt mark oli küll, kui kogu aeg samad vead esile kerkisid, hoolimata sellest, et kogu aeg üritasin end parandada. Käre värk. Peab ennast järgmine kord peeglist rohkem jälgima. Siis saab ehk aru, mida mõeldi. Samas peab mainima, et täna tuli Euroopa ja Jaapani õpetuse vahe ikka väga hullult esile. Jaapanis on asendid palju kõrgemad, kogu tegevus on pehmem ja lõdvem, keegi ei retsi asenditega põlvi ega muid liigeseid ega ei sunni mingeid inimvõimatuid asju tegema. Niiet jah… tahaks seda jaapani moodi tegemist õppida, aga nii, et keegi Euroopas ei viriseks pärast, et ma sedasi teen. Muidugi on mõned asjad, mida tahaks omamoodi ka teha ja tahaks näidata, et nii on ka õige.
Põnev on jälgida seda, kuidas erinevates võitluskunsti ringkondades suhtutakse väga väga erinevalt individuaalsusesse. Wado-ryu’s on enamvähem ainult üks õige viis millegi tegemiseks. Keegi eriti ei arvesta sellega, kas keegi on lühem, pikem, teiste proportsioonidega, massiga või muude kehaliste eeliste või puudustega. Hontai Yoshin ryu’s aga pannakse väga väga palju rõhku just sellele, et inimesed on erinevad ja igale inimesele on natuke erinev lähenemisviis. Kui leidub keegi, kes on teistmoodi, siis üritatakse just temaga paaris teha, et saada kogemuse võrra rikkamaks. Mõlemad meetodid on head, sest raamidesse surumisega lihvid just neid nõrku kohti, mida sa võib-olla muidu ei viitsiks lihvida niiväga. Samas individuaalsuse arendamine aitab just arendada neid asju, mis sul head on ja õpetab mingi asja tegemist alternatiivset teed pidi. Ühesõnaga mul on hea meel, et ma mõlemat ala harrastan ja lisaks veel Escrimat ka :) Armastus, mis on kestnud 12 aastat :) või õigemini püsisuhe, milles olen olnud 12 aastat… õnneks on see selline suhe, kus polügaamia on positiivne ja iga abikaasa toetab mingil määral teineteist. Mõnus ja ainulaadne sünergism :) Samas on huvitav see, et nagu iga nainegi ei taha väga kuulda sellest, mida teiste naistega tehakse, kuid samas on õnnelik, kui mees on kogenud ja enam neid vigu ei tee, mida ta teiste naistega tegi. Jah, nii on ka võitluskunstides, et ühed õpetajad ei taha kuulda, mida teises stiilis tegid või teed või mis värk üldse on. Aga samas on nad kohati õnnelikud, kui inimene juba midagi oskab ja on natuke kogenud. See seaduspära ei kehti alati, sest on erandeid jne.
Vot sellised lood on siin ja seal…
Eks varsti üritab mõnda budopoodi ka külastada :P Ja natuke Jaapani majandust arendada eestipoolse investeeringuga, eriti just võitluskunsti valdkonda :D Hahahahaaa… Ehk ma üritan midagi sealt osta…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar