Esimene päev oli suur reisimise päev. Reisida tuli igasuguste vahenditega. Alustasime Eevaga tulekut Tallinnast taksoga, vahetasime takso lennuki vastu lennujaamas Tallinnas ja siis vahetasime suurema lennuki vastu Helsingis.
Meie lend hilines, sest lämmastikku oli vähevõitu ja lennukil oleks muidu maandumisega raskusi tekkinud… või ka aerodünaamikaga… ehk siis landing gear oli veits kahtlases seisus. Õnneks see olukord lahenes.
Kui lennukisse saime, siis märkasin ma ikka päris palju erinevusi võrreldes eelmise Jaapani reisiga. Nüüd siis asjaarmastajatele väike võrdlus JAL (Japan Airlines) ja Finnairi vahel. JALi lennukiks oli Boeing 747. Seesama suur jumbo jet, mille nina osa on suurem ja vist isegi kahekorruseline. Finnair kasutas väga uut Airbusi. Mudel oli vist miski A340? Või midagi sellist. Lennuk oli ilus ja ühtlane muidu. JALi stjuuardessid olid valdavalt jaapanlased, aga olid ka mõned eurooplased. Finnairis olid vist eranditult kõik eurooplased, vististi kõik soomlased. Teadagi on jaapani teeninduse kvaliteet parem kui soome oma. Seda oli lennukis ka tunda, et JALi rahvas oli viisakam jne jne jne. Kuid siiski ma ütlen, et mulle meeldis Finnairiga rohkem lennata. Miks? Lend oli lühem, tehnika oli uuem ja parem – ei pidanud ootama filmi algust, vaid igal reisijal võis olla individuaalne filmi algus ja mängud ja muud asjad töötasid ka laitmatult. Ei olnud nõmedat viivitust. Ühesõnaga JALi tehnika oli vananenud ja 2,5h lennukestvust on ikkagi suured asjad ühe pisikese viron poika jaoks. Söök oli ka erinev. JAL pakkus isegi valikuvõimalust lääne ja jaapani toidu vahel. Finnair aga lihtsalt pistis söögi pihku. Söögi kvaliteedi üle väga nuriseda ei saanud kummaski lennukis, aga JAL jättis viimistletuma mulje, kuna pisikesed detailid olid paremini paigas. Kasvõi see, et enne toodi kuum aurutatud käterätt kätepesu otstarbel. Väga mõnus jaapani komme restoranides. Vot selline oli olukord raudlindude peal.
Reisi lõpuks jõudsime Narita lennuväljale. Väike pabin oli sees ka, kuna osad eestlased saadeti kunagi tagasi piiri peal, sest nad tundusid kahtlased. See asi läks õnneks läbi :) ja olimegi sattunu Jaapani territooriumile. Avastasin ka, et mu telefon on täiesti töökõlbulik ka Jaapanis. Elagu 3G.
Edasi viis reis rongiga Tokyo stationisse, sealt Tamachi stationisse, kus kohtusime Liisaga, kes oli juba pea 2 nädalat varem kohale roomanud. Panime kohvrid eestlaste ühiskorterisse hoiule ja läksime Ikebukurosse BicCamera poodi puistama. Ragnarile S5 IS ja mulle EOS Kiss Digital X ehk EOS 400D Canonilt… Veel sain Junkudo üles leitud. Junkudo on minu teada KÕIGE SUUREM raamatupood, kus ma üldse käinud olen. 9 korrust täis raamatuid ja ka isegi mõningaid DVDsid. Jah. Seal on terve riiul võitluskunsti DVDsid. Täiesti uskumatu, eksole. Seekord napsasin ära selle, mille oma õpetajale olin lubanud viia ja ei jäänud pikalt passima. Sama ka raamatutega – võtsin omale Basic ja Intermediate Kanji Book’id nii vol 1 kui vol 2 mõlema puhul. Väga head raamatud, soovitan väga soojalt. Esimesed 2 on lihtsad, järgmised 2 on üsna krõbedad ja ei lähe nii ladusalt. Üritan nüüd vaikselt esimese raamatu läbi lahendada ja siis teise ka otsa. Kui võrrelda Junkudo’d Helsingis asuva Academic Bookstore’ga, siis ütleks, et Helsingis on rohkem rahvusvahelist kirjandust, Junkudo on peamiselt Jaapani-keskne. Aga ega nii ongi, et Jaapanis on asjad jaapanipärased ja mitte ei ole suurem osa saadaolevaid asju võõralt maalt pärit ;) muusika, raamatu ja videopoes on vähemalt 50% kodumaine toodang. Jaapani filmitööstus on väga produktiivne, samuti ka muusikatööstus ja samas võõraid asju ei tule ka nii palju sisse, kui seda tuleb mujale Euroopasse.
Ostud tehtud, kohvrid taas üles korjatud, läksime Tokyo stationisse tagasi ja sealt Central Post Office juurde Tsuyoshit ootama. Mõningase ootamise järel saimegi kokku. Sealt rallisime Yokohamasse tema tädile järele. Tädi käes, kappasime Saitamasse teda ära viima. Märkimist väärivad Tsuyoshi rallioskused. Mees sõidab põhimõtteliselt poolrätsepistes, samal ajal vaatab väikselt mobiiltelefoni ekraanilt 3G kaudu tulevat teede kaarti (sest autos pole navigatsioonisüsteemi) ning lisaks räägib veel teise telefoni otsas sõbraga. Vahepeal segastel oludel sattus telefonitoru ka minu kätte ja pidin midagi improviseerima. Tagapingil vajus meil Eevaga silm ikka aeg-ajalt päris kinni. Päris suur väsimus oli peal. 15.20 Eesti aja järgi läks lennuk Helsingisse, sinna otsa liita 1,5h ootamist + 9,5h lendu, mis teeb mingi 10 paiku Jaapani aja järgi, mis omakorda tähendab, et kella 10ks olime üleval olnud 18h ja sinna väändus otsa 8h Tokyos seiklemist kohvritega. Lõpuks panime kohvrid Tsuyoshi korterisse ära ja läksime ühte itaalia toite pakkuvasse söögikohta. Uskumatult odavad on söögid ikka ja täitsa maitsvad ka nende hindade juures. Võrdluseks võin öelda, et McDonaldsi üks burger on Tokyos 60 eeku kanti ning ILGELT SUUR küna nuudlisuppi on kah 60 eeku kanti. Arvake ära, kumba on rohkem, kumb on värskem, kumb on maitsvam… vihjeks veel, et ramenit ehk nuudlisuppi tehakse kohalikus poes ise ehk poepidaja teeb ise taigna, lõikab parajaks, teeb sellest nuudlid, keedab, valmistab, maitsestab jne. Vot siuke värk on. Ja kõige selle kalli tööjõu ja suurte palkade juures suudavad nad pakkuda nii madala hinnaga nii head toitu. Täielik müstika. Ometi on ju elekter, vesi, prügi, üür ja muu jura Jaapanis ju Eestiga võrreldes kallim. MÜSTIKA. Kui olime ära söönud, siis kerisime oma tuppa magama. Tsuyoshi eraldas meie jaoks pool oma korterist ehk ühe toa. See on tatamituba ja me magame põrandal :) futoni peal… Suht spartalik ettevõtmine aga pole väga vigagi…saame hakkama.
Teine päev (laupäev)
Millalgi laupäeval ajasime kargu alla ja läksime kohalikku ümbruskonda puistama. Tegime võtmetest koopiad, ostsime lisapadja, lina, võtmehoidjad, padjapüüri. Eeva ostis omale 5 paari 2varbalisi sokke. Nüüd on tunne, et elad Turtlesiga koos. Neil oli ju ka 2 varvast… eksole… aga äge on :) see padi on päris äge muidu. Mingi teraviljaga täidetud vististi. Hea odav oli raibe… mingi 50 eeku kanti vist. Samal päeval käisime ka ramenit mekkimas kohalikus poekeses ja kolistasime mööda Saitamat ringi. Poes käisime ka sisseoste tegemas ja muidu raha laiaks löömas. Ostsime piima, umeshud (ploomiveini), Calpist (valkjas jook, mis on natuke piimane ja natuke greibitooniku maitsega), külma rohelist teed ja ploomi- ning viinamarjamahla. Miskid tuuletaskud sai ka ostukorvist läbi tiritud ja võib-olla midagi veel, mida silm ja kõrv enam ei mäleta ega seleta.
Selline hubane ja rahulik oli meie laupäevane päev. Tsuyoshi kadus 2ks päevaks kuskile reisile ära ja nii olimegi üksi jäetud … aga saime hakkama
Kolmas päev (pühapäev)
Õhtuks pidi Tsuyoshi tagasi tulema. Meie läksime Shibuyasse kolama. Pidime seal Liisaga kokku saama. Saimegi. Vana hea tuttav Shibuya. Seekord sai seal natuke kauem ringi siblitud ja üllatuseks just valgel ajal. Sain omale üllatuseks ninja saapad, mis tegelikult on suvaliste töömeeste saapad, samuti 2 varbaga. See on seepärast, et oleks hea tunnetus ja kasutusmugavus teatud tööde puhul. Vot nii. 3000 jeeniga ägedad saapad võitluskunstide harrastamise tarvis. Võitluskunstipoest ostes maksaksid säärased jurakad kõvasti rohkem. Siit sai aga päris soodsalt. Mõnna-mõnna…
Rohkem vist midagi ülemõistuse põnevat ei juhtunudki. Shibuyas sai päris kaua oldud ja õhtul suhteliselt hilja jõudsime ka tagasi…
Tsuyoshi jõudis ka millalgi tagasi ja sai veits juttu puhutud.
Neljas päev (esmaspäev)
Neljas päev algas sellega, et ma avastasin eelmisel õhtul oma pangakontolt, et vapsee üllatus on toimunud. Mind on 2x röövitud… ja suhteliselt ametliult. Kaamerapood tõmbas kaardi läbi, tühistas ja tõmbas uuesti läbi. Ja see neetud tühistus polnud veel korda jõudnud, niiet mu konto oli rämedas kriisiolukorras. Läksin siis poodi mölisema. Mölisesin nendega viisakalt ja rahulikult ja kohe hakkasid asjad liikuma… vähemalt üritati midagi teha. Vesteldi 20minutit telefoni teel Jaapani VISA esindusega, kuid tulutult. Poes öeldi, et see esimene makse tühistati, aga mina ei teadnud enne seda, et üldse mingi tühistus või maksmine oli toimunud… niiet jah… nalja kui palju. Poest öeldi veel, et ma pean Eestisse pöörduma oma probleemiga. Maandusin vahepeal korraks Liisa, Taavi ja kompanii juures ja kirjutasin viriseva kirja Hansaröövlitele ja jäin ootama ja praadima. Tööpäeva jooksul lubati asi korda teha.
Õhtul piilusin ka panka ja ennäe… Hansaröövlid suutsid olukorra normaliseerida.
Tsuyoshi koristas ka laua puhtaks meie heaks ja sorteeris natuke prügi. Tema elamine on suhteliselt räme kaos. Müstika, mis kõik toimub seal, aga ometi kõik toimib päris hästi :) ja ilma eriliste hädadeta.
Viies päev (teisipäev)
See on siis täna… jah.. esimene päev, kus ma suutsin end kokku võtta ja blogimist alustada käimasoleva reisi kohta. Hommikusööki sõime juba koristatud laua taga. Väike samm edasi. Hommikusöögiks seekord oli siis yakisoba, mida soojendasime mikrolaineahjus. Eile oli pizza, mida soojendasime. Pizza oli suht jura. Venis nigu kummi. Jah, eesti keeles on nimetavas käändes kummi, mitte aga kumm, nagu paljud arvavad, et on. Kummi, kummi, kummi, kummisse e. kummi, kummis, kummist…
Käisime täna Akihabaras… kuulus electric city. Seda see ka tõepoolest oli. Iga nurga peal arvuti- ja muud tehnikapoed. Tohutult suur sortiment kõike, mis tehnika ja elektroonikaga seostub. Arvutid, sõnastikud, kaablid, testerid, rullid, pistikud, kõlarid ja mida iganes. Mine ja osta. DVDd, CDd ja muud asjad on ka soodushindadega. Väga lahe koht tegelt :). Valgusfoor oli lahe. Näitas jupikaupa, kui palju aega jäi veel rohelist tuld oodata. Punased progress bari ribad kadusid tasapisi ära :) Ostsin laptopile 1giga mälu. Kahest 512sest kivist oli üks vigane nagu pärast kodus selgus… või noh jah… siiani on see nii tundunud… eks katsetab homme veel veidike ja viib siis vigase räpakoti petturitele tagasi … urradi urr… Ega see metrooga jauramine kõige odavam pole ju. Kuukaart Higashiurawa ja Ikebukuro vahel maksis üle 1000 eeku ju + veel lisasõidud. See-eest on jällegi söömine normaalse hinnaga. Niiet jah… nokk kinni, saba lahti…
Aga see magnetkaart on mõnna. Hoiab ilgelt aega kokku, et ei pea kogu aeg ostma närust piletit automaadist. Puudutad kaardiga väravaid ja juba avanevad.
Akihabarast sai veel suveniire ja kingitusi hangitud ja endale Tasogare Seibei (Twilight samurai) DVD. Olen seda juba pärispäris kaua oodanud, et saaks selle super filmi DVDl kätte :) väga vinge. Ingliskeelsed subtiitrid ka ja puha.
Avastasin, et DVDd ei ole midagi nii odavad. Kasutatud DVD Tonari no Totoro maksis ~350 eeku. Müstika. Mis mõttes maksab kasutatud DVD, missest et heas korras, 350 eeku. Absurd täiesti. Aga noh Miyazaki on VÄGA KÕVA bränd nii Jaapanis kui ka mujal maailmas ja müüb väga väga hästi. Eestlasedki mäletavad ETV peal näidatud Vaimudest viidud (spirited away ehk Sen to Chihiro no kamikakushi) või siis muid filmikesi, mida ehk on näidatud ETV peal või kinos Pöffi ajal. :) ma juba ootan järgmist Pöffi… aga noh jah… mida siin ikka oodata, kui Tartusse ükski korralik film ei jõua, Tallinnasse minemiseks pole ei aega ega raha ning netist saab suurema osa filme omale tarida kuidagipidi.
Õhtul roomasin Shinjukusse Eeva ja Liisaga. Jõime Starbucksis kakaod, cappucinot ja kohvi. Eeval oli oma esimene inglise keele tund. Talle tundus täitsa meeldivat. Ehk on õpetaja geeni veres kah… või muid asju… õpetajavalgud, rakud või muud eluvormid…
Shinjuku on tõesti kirju, edev ja rikastele orienteeritud. Nägime isegi ühte litsimaja :D 90 minutit oli midagi 1200 eeku vist vms… Kui see ikka litsimaja oli… Mingisse kahtlasse sekspoodi sai ka pea sisse pistetud. Naljakas oli pigem kui et midagi muud.
Osad eesti neiukesed väitsid et jaapani meestel ei olevat üldse väike meheuhkus… et pigem vastupidi. Seletasin siis natuke, et see on pigem sellest, et mida väiksem on rasvaprotsent mehel, seda suurem see paistab ja jaapanlased pole just kõige pekisemad siin ilmas… Eksole tore õppida arsti :D:D:D Muhahahaa… elagu teaduse, teadmiste ja aususe võidukäik!
Vot selline oli ülevaade toimunud sündmustest.
Kui ma nüüd peaks mingeid muid tähelepanekuid tegema, siis…
Ma olen 3 päeva teinud hommikuti kätekõverdusi ja kõhulihaseid. Kavatsen sellega jätkata. Olen tasapisi muutunud julgemaks oma jaapani keelega suhtlemisel. Vigu tuleb, aga elab üle. Jaapanlaste koha pealt ei ole küll midagi uut hetkel lisada. Ühe aastaga on muutunud nii mõnigi asi. Autode tänavapilt on teistsugune. Enam ei domineeri Nissan Cube või selle analoogid. Nüüdne trend on hoopis mahtuniversaalid, vanid ja suuremat sorti poolkandilised universaalkerega autod, mis meenutavad õrnalt batmobiili ja matuseauto ristandit. Mingi ärihoone ees õnnestus näha ja pildistada ka Enzo Ferrarit. Vot mis... Sain teada, et Jaapanis on kasutatud autod ülemõistuse odavad. Täitsa uued ja korralikud, vähe läbi sõitnud autod võivad maksta 2000 eeku, kui Eestis on sama masin 90 000 eeku. Hämmastav lihtsalt. Njah..
Trenni pole veel ametlikult saanud. Kaugel on see kohake ja kuidagi ebamäärane tundus ka… Vähemalt pole keegi Otsuka senseid kätte saanud personaalselt. Ainus asi, mis vastab, on autmaatvastaja trenniaegadega, milleks on E, N, L 19.30… Eks paistab… N üritan siis minna. Mõneks muuks päevaks üritaks omale jaapani keele tunni leida :) Lõpp-huvitav, kuidas üks inimene võib teistes inimestes nii vastandlikke arvamusi tekitada :) Nonii nahhuij elu on ikka seiklus … Ahjah… tahaks natuke moraali ka lugeda, aga ei tee seda… eks need, kes teavad, need teavad.. ja kes aru ei saa, siis noh jah… olgu pealegi… nagunii ei muutu miski enne, kui soolatud vitsad jätavad liha paistma ja vere nõretama, niiet pärast tekivad armid ja valud… Natuke võiks siiski mõelda, mida oma eluga teha või siis teiste eluga või ka kellegi tulevase eluga.
Tsuyoshi soovitas jaapani keel selgeks saada ja noh… miks mitte ka arstilitsensti, millega jaapanis tööd leiaks… võib ju üritada. Mitte et see kuidagipidi kerge oleks, aga noh… kes ütles, et elu peab kerge olema. Elu on ikkagi seiklus :D
Kõik te armsad blogi lugejad tahate saada ju mahlakaid arvamusi ja tähelepanekuid Jaapani elu kohta, mida mu silm püüab. Paraku on see teema, et uusi ja säravaid asju ei ole enam nii palju mu jaoks kui eelmine aasta. Suur tuhin on möödas. Nüüd tahaks lihtsalt mõnuga asju uurida ja vaadata, et kes kus ja mis… ülevaade on saadud ju… Tahaks tegelda asjadega süvitsi. Keelt, kultuuri, silmailu ja mida kõike muud. Suhelda põnevate inimestega, vahetada infot, omi mõtteid, tundeid ja muljeid. Paraku on jaapanlased nende viimase kolme asja avaldamises väga kidurad. Jaapanlast ei pane eriti rääkima oma tunnetest, mõtetest või millestki muust isiklikust. Vahel tekib tunne, et neil polegi oma privaatsust, sest see on süsteemi poolt nii ära tambitud. Aga kes teab… ehk on neid, keda pole süsteem suutnud ära lõhkuda. Jah… siiski kõige ilusam ja paradiisile lähemal oli, on ja jääb HTG seltskond. Väike väike paradiis keset Tartu kesklinna paljude mõtlevate ja põnevate inimestega. Röögatumalt kõva :P
Njah… kuigi ma teen kodus kätekõverdusi ja kõhulihaseid, ei ole see suutnud asendada võitluskunsti trenni. Keha ja hing sügelevad meeeeletult selle järele. Tahaks loota, et olukord laheneb varsti ja minu kasuks. Nurjumisi on juba piisavalt läbi elatud… brrr…
Mõnus on vaadata rongis ja raudteejaamades mehi… tähendab mitte nende ilu mõttes või midagi, vaid puhtalt võitluskunstniku vaatevinklist. Vaatad, et kas härra see või too võiks olla tegelenud võitluskunstidega ja üritad siis leida vastavaid tunnuseid: kapsalehe kõrvad maadlejatel/judokatel jms, tugevad küünarvarred, eriline rüht, eriline jalgade asend, eriline kõnnak, eriline kott, milles võiksid peituda kaikad, mõõgad või muud relvad. Mõistatamine on väga põnev :P Proovige ka. Eks neid Aikido harrastajaid liigu omajagu, kes jojutsut harjutavad. Kõrvad neil vaesekestel ja väetikestel ju terved ja jõudu ka liiga palju ei ole. Kurvaks teeb see trennist rääkimine ja mitte ise tegemine. 2p veel vaja piinelda või noh 1,5 vms.
Ei oskagi rohkem midagi mainida. Eks siis, kui isu jälle tekib, tuleb süüa või noh, tuleb täita. Täna oli isu ja kirjutasin eks kunagi tuleb jälle :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar