Seitsmeteistkümnes päev (pühapäev)
Käisime Eevaga vist mingit võitluskunsti poodi otsimas… Leidsime üles. Koskinen sensei’le Domo Arigatougozaimashita. Head poed olid, kuigi üks hakkas just kinni panema, aga lubati veel sees piiluda ja mässata.
Esimene pood omas täitsa korralikku puurelvade varustust, teine oli universaalsem veits ja omas ka rohkem mõõku. Eks saigi plaanid enamvähem paika pandud, et järgmine nädal siis läheb ostma…
Muidu sõime karrit järjekordselt
Kaheksateistkümnes päev (esmaspäev)
Sai midagi tehtud… vaja meenutada… ah, jaa..
Ostsin 5 võitluskunsti DVD plaati Junkudost Ikebukurost ja veel mõned raamatud. Avastasin, et Go Rin No Sho (The Book of Five Rings by Miyamoto Musashi) ja Hagakure on nüüd välja antud 2keelse variandina. Jaapani-inglise… super!!! Selliseid klassikuid peab ise jaapani keeles kunagi lugema, kui pädevus suureneb! Paremal on inglise keeles, vasakul klassikalises jaapani keeles ja kohe rida allpool on kaasaegses. Väga väga lahe!
Ostsin veel fotoka jaoks statiivi. Rohkem ei oska midagi väga erilist kosta. Eeva läks Shibuyasse shoppama, mina läksin trenni. Trenn oli vägev nagu alati. Vanameister vedas ise ja õppisin jälle palju juurde. Julmalt raske on ikka ümber õppida!
Üldised tähelepanekud!
Kõigepealt pajataks ühe naljaka sündmuse üle, mida nägin teel trennist koju. Seisin rongis ja üks migi umbes 40aastane mees, ilusti ülikonnas, valge särk jne… luges karate ajakirja uusimat numbrit ja nokkis väga räigelt nina. Kui oli kolli kätte saanud, poetas selle maha. Täiesti hämmastav, kuidas kõik teda ignoreerisid või pidasid siis normaalseks seda. Täiesti uskumatu. Mitte üks pilk ka mitte mehe suunas. Ma vist olin ainuke jobu, kes piilus…
Mainiks veel ära, et jaapanlaste huumorimeel ei kannata valge inimese kriitikat ikka üldse. Üks eesti kutt ütles kenasti tabavalt, et siin on see jalaga-perse-huumor. Ja eks nii ongi, et sellist vaimuga huumorit väga ei harrastata. Väga omapärane igatahes. Raske on nalja teha nii, et jaapanlased aru saaks või ka siis vastupidi… Aga seda hämmastavam on see, et trennis on rahvas kuidagi normaalne. Kuidagi täpselt selline, et tahaks nendega suhelda. Tundub mõistlik ja teistmoodi. Täiesti teistmoodi kui see rahvas, keda ma näen kogu aeg metroos, tänavatel, poodides vms. Paraku pärsib suhtlust minupoolne nigel keeletase. Survival toimib, aga tõesti ka ainult see. Keegi polegi väitnud, et inimene ei saa elada mõttevahetuse ja filosofeerimiseta. Inimesel on vaja vaid ulualust, süüa, juua ja muid bioloogilisi vajadusi täita. Selle jaoks kõlbab keeletase küll ja jääb natuke ülegi, kuid paraku eelpoolnimetatud 2 toimingut siiski jäävad ära.
See rahvas, keda ma tänavapildis näen, on tihtipeale edev, edvistav, lapsik, itsitav, värviline, kirju ja üldsegi mitte tõsine, täiskasvanud olekuga. Tumedas miniseelikus ja valge särgiga koolivormis näeb edvistavaid tüdrukuid ikka ülipalju ja nende vanus paistab tunduvalt noorem, kui see tegelikult on. Poisid on tänaval pikkade juustega, edevate soengutega ja näevad nii välja, et Eestis saaks iga teise rullnoka või skinni käest peksa. Ka minu maitsele on meesterahvad liiga naiselikud. Mul üldiselt üsna savi, mida mehed teevad, peaasi, et ei haise, rõvetse või ei paista muudmoodi negatiivselt silma, aga vot see meeletu naiselikkus meestes hakkab mind juba natuke häirima. Ma tahan leida naiselikkust naistes, aga mitte meestes. Õnneks on trennis asjad üsna sellised nagu ma kodumaal olen harjunud nägema. Mehed on mehelikud, kuid samas ei ülbitse, ei kekka ja on üsnagi mõistvad ja teevad ka nalja :) see on kuidagi müstiline, kuidas võitluskunstide seltskond teatud ringides (nimesid nimetamata ;) ) on tore üle kogu maailma, kuid teatud ringides (samuti nimesid nimetamata ;) ) on nõme üle kogu maailma. Hämmastav kokkusattumus.
Ma ei saa ka (uuesti?) mainimata jätta seda, kui suur on Jaapanis erinevus hoolivuse ja hoolivuse vahel. Tõsiselt omapärane, kuidas kliendile tehakse kõik ette ja taha ära ja kuidas igatpidi hoolitsetakse ja hoolitakse sinust, aga rongis kõik trügivad vaid enda eest. Mitte kedagi ei koti teiste varbad, privaatsus ega midagi muud. Kõik seisavad vaid enda eest ja trügivad nii, kuidas vähegi jaksavad. Päris ebaviisaka mulje jätaks siis, kui poleks varem teist külge näinud jaapanlastest. See, mis toimub tipptunnil rongis, on üsna üllatav…
Mind ikkagi hämmastab see, kuidas saavad mõned asjad Jaapanis nii rõvedalt odavad olla. Täna sain oma lühikese mõõga pealt 20% alet. Täiesti uskumatu. See tähendab aga seda, et pood on ikka veel kasumis, isegi pärast seda 20% alet. See omakorda tähendab, et selle mõõgameistri tööhind on erakordselt madal, sest ega materjalid ei ole odavad, kui päris aus olla.
Täpselt sama olukord on mingis nuudlisupi poes ehk ramenya’s. Nagu mis mõttes suur ports nuudlisuppi, kus on väga väga palju nuudleid, keskmiselt liha, natuke vetikaid ja igasugu muud kraami, maksab 30-70 krooni. Eestis ei saaks selle eest mitte midagi ligilähedast. Ja ometigi suudetakse ära maksta töötajate palgad Jaapanis nii odavate müügihindade juures, kui aga rendihinnad, elekter, vesi ja muu on ju ääretult kõrged. Täpselt sama on ka riietega. Riided on väga väga odavad ikka. See jällegi paneb mõtlema, et vaesed Hiina, India ja Pakistani lapsorjad või kes iganes neid asju ka ei teeks. Kuskil keegi ju maksab kõige selle defitsiidi eest. Omamoodi värk…
Üheksateistkümnes päev (teisipäev)
Täna üritasin higist kollaseks muutunud karate-gi’d valgeks tagasi saada. Lootusetu ettevõtmine… nüüd tuleb poodi valgendaja kallale vist asuda. Normaalne pesupulber sinna vist enam peale ei hakka.. valus laks ikka küll :S Õnneks on neljapäevase trennini veel üks päev ja hommik aega. Saab jälle pesu-matit mängida! Õudne, kuidas higi lõõmab sellise kuumuse ja niiskusega. Vaene gi saab ikka odavalt retsi nii higi kui pesuvahendite käest.
Homme hommikul on prügipäev, mis tähndab, et saab jälle hunnikuga asju ära visata. Loodame, et ikka läheb läbi me plaan :D Me nimelt ei tea täpselt, mida millal visata. Üldjoontes jah, aga päris täpselt ei ole aru saanud. See Jaapani prügisüsteem on liiga hull. Erinevatel päevadel tassitakse erinevat prügi. See on igas regioonis erinev ja vot ei tea ka alati, mis prügi on mis prügi ja kuhu see panna tuleb ja millal. Väga keeruline igatahes. Saksamaal oli suht mõistlik. Oli küll eraldus, aga ei pidanud ise muretsema, et mis päev mis asi on.
Homme üritan ka endale teise trenni lisaks leida. Turisti mängimisest sai nüüd lõplikult kõrini. Ei taha enam minna muuseumi, ei taha minna templisse, ei taha teha asju, mida tavaturist teeb. Tahan pildistada huvitavaid kohti, huvitavaid inimesi. Jäädvustada põnevalt seda meie igapäevast elu. Leida põnevaid momente selles, kuidas me tegelikult oleme. Pidupäev on võlts ja jama. Tavaline ongi tegelikkus, tegelikkus ongi päris, päris ongi hea.
Tänane päev paistis silma veel selle poolest, et käisin McDonaldsis söömas. Proovisin MegaMaci. Jama oli. Sama hea kui Big Mac, ainult proportsioonid olid veidi paigast ära. Suht mõttetu. Kõht vajus ruttu jälle tühjaks… jaapani kiirtoit on siiski kordi parem. Aga eks seda kehvemat asja on vaja ka proovida, et aru saaks, kui hea see hea on. Pole ju muidu mõõdupuud ja võrdlusmomenti.
Muidu sai endale lühike mõõk ostetud. Mõõga ostust niipalju, et ei tohi ikka võtta kehva klassi asju, ka mitte selle kõige edevamat esindajat. Parem võtta parema klassi kehvem kui kehvema klassi parim ;) Vot nii on lood! Ma tegin nii ja siiani olen enamvähem rahul.
Eelnevast poest sai ka üks bo ligi võetud ja poest, kust ma mõõga ostsin, vaatasin ka lisaks veel 2 Niten Ichi Ryu bokkenit. Väga lahedad :) Kvaliteet on nii hea, et tahaks kohe veel ja veel osta. Uskumatult hea kvaliteet ikka :)
Meiji jingu’s sai ka käidud. Mitteteadjatele siis nii palju, et see ehitati 20. saj. alguses keiser Meiji auks. Vot kui vägev. Ehk siis Shinjuku lähedal on üks suur-suur park, kus on siis shinto tempel. Vägev on tõesti, kuid Kyoto State Guest House’i vastu nagu eriti ei saa mitte kuidagi…
Jaapani mõõkade muuseumis käisime ka. Tee peal oli üks roosa särgiga valge nahaga tüüp. Too peatus ja vist otsis teed. Ma mõtlesin, et jälle mingi siuke turist, kes üritab jõle pop ja noortepärane olla oma roosa särgiga ja jaapani fänlusega. Küsis siis meie käest teed. Tuli välja, et ta on hispaanlane, arstitudeng ja välisvahetuses Tokyos 4 nädalat ja tema läks ka kogemata samasse muuseumi. Täitsa tore kutt oli tegelt, niiet materdame minu eelarvamust. Muuseum oli aga lahja. Üks ruum oli mõõku täis. Õigemini enamasti paljad terad. Üksikud tsubad (käekaitsed) ja tsukad (käepidemed) ja veel vähem oli täiskomplektmõõku. Niiet jah, väga hullult midagi vaadata ei olnud minu arust. Võib-olla mõnel metallifriigil ja mõõgasepal tekitaks sentimentaalseid hetki, aga mulle meeldib siiski mõõka käes hoida ja sellega midagi teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar