Kuues ja seitsmes päev

Kuues päev (kolmapäev)

Peaks paar sõna eilse kohta kostma. Kostaks seda, et käisime Akihabaras ja ajasime läptopi mälu asjad enamvähem korda. Ostsime mõned suveniirid. Sõime ka kuskil mingit karrit ja suundusime Nerimasse Wado-ryu peakorterit otsima. Pärast illlllget sõitu rongiga ja meeletut ekslemist kohas, kus kaart oleks olnud sama väärtusega kui tihedas metsas. Nagu mis mõttes on selline koht nii pärapõrgus. Täiesti uskumatu. Sama hea oleks kuskil lasnamäe keldris teha maailmameistrivõistlused raskekaalu poksis. Nagu mismõttes siuke koht. Oma rongijaamast sinna sõidan kuskil 1,5h. uskumatu ju. Nagu sõidaks Tartust Viljandisse vaid selleks et teha ära üks trenn ja siis jälle tagasi kütta. Müstika noh… Lõpuks jõudsime koju ja olime väsinud.

Seitsmes päev (neljapäev)

Täna sai Eevaga poolt aastat tähistatud. Miskipärast küll mitte eriti romantiliselt, aga oli täitsa okei. Sõime mingis söögikohas suure portsu igast asju ehk siis riisi, liha kastmes ja misosuppi. Seejärel ostsime ruuteri. Elagu wifi võidukäik. Nüüd saab oma toas, oma arvutiga netis häkkida ilma kedagi segamata. Fotovarustusele hankisin koti ka. See on hea, sest siis saab pappkarbi ära tükeldada, kuna seda pole nagunii vaja – hoiab kõvasti ruumi kokku :P Kell tiksus omajagu palju juba, boonuspunktide eest ma midagi veel ei ostnud. Jah… mõtleb veel, mida oleks mõistlik osta. Ideid tuli juurde.

Igatahes hmm… Eeva läks Liisaga shoppama Ikebukurosse ja sealt edasi Shibuyasse. Said omale igasugu vahvat nänni. Eeva sai topi ja põlvikud, Liisa raamatu ja mingeid riidevidinaid vist ka. Minu tippsündmus jääb siiski trenni raamesse :D SUPER. Mu esimene trenn Jaapanis ja veel Wado peakorteris. Vantsisin sinna omaarust tuntud teed pidi kohale, aga ikka suutsin ära eksida. Jõudsin kõva ajavaruga, sest eksimine oli aega sisse planeeritud. Ootasin vihma käes mingi pool tunnikest, siis julgesin sisse minna. Võtsin jalatsid ära ja jäin põlvitusse ootama saali nurka. Parasjagu käis laste trenn. Kohal oli mingi 5 last vist? 2 läksid koju ja 4 või 3… 3 siiski jäid jaurama sinna veel. 2 pruuni vööga poissi ja 1 rohelise vööga poiss. Üks pruuni vööga poiss tegi väga distsiplineeritult ja hästi. Teine tüüp oli kõige hullem suslik, mida mu trennitegija silm on näinud. Et tüüp oli pruun vöö ja nii suslik – uskumatu. Aga Otsuka sensei karistas ka mõnusalt :D mingi pika puujoonlaua taolise asjaga lajatas tüüpidele ja tutistas ka. Samas ta naeris ja naeratas ja tegi nalja. Poistel oli lõbus, missest et peksa said pidevalt. Kannatasid kenasti ära ja oli täitsa okei. Ega ta vist väga kõvasti ei tagunud ka. See suslik sai iga asja pärast tappa :) Eks õpetaja oli nõudlik ka muidugi. Niisama olla ei lasknud, mis on väga hea tegelikult, selleks et taset hoida. Siis tuli välja, et 7.30 algama pidanud trenn algas hoopis 8.40 vms… Seega passisin umbes tund aega seal niisama ja vaatasin, kuidas lapsed + 2 ülikooli tüdrukut tegid. Päris põnev oli. Üks tsikk oli eelnevalt miskit Okinawa karated teind või midagi sellist. Jube särts oli ja asendid olid kole kidurad.

Aga jah, kohtasin sama austraallast, keda eelmine aastagi. Temaga sai kenasti asju aetud, et keskusmis jne. Seletas ja aitas mind jaapani keelega õpetajaga suhtlemisel. Sain teada, et oma natuke üle kuu aja trenni eest pean taguma 1000 eeku. Müstika noh. Kõige kallim kuumaks ever. Aga teisest küljest võttes on mul nädalas 3x laager :D Sellega võrreldes ikka soodne. Muidu maksaks selline lõbu ikka 4-7x rohkem. Vot. Seltskond on hästi sõbralik ja tore :) Täitsa tore tunne tuli peale. Sai üle niiiiii pika aja jälle õpilase rollis olla 100%. Vehkisime alustuseks kõvasti põhitehnikat ehk siis ainult junzukit ühest saali otsast teise, ainult mawatte jodan uke ja vahelduseks lõpus tuli ka junzuki asemel jodan uket ja ka kette junzukit. Vägev… Edasi tegime mingeid improviseeritud paarisharjutusi ja siis lõpuks Kihon Gumite nr. 1 Vot nii. Ja lõpetasime mõne rea junzukidega. Ma higistasin nii hullusti nagu ma pole mitte kunagi varem higistanud. Kogu gi oli läbinisti märg. Nüüd kuivab see kangelane ja loodan, et see laupäevaks ära kuivab, muidu on jama. Tagasi aitas mul see austraalia kutt minna, et ma ikka õige tee leiaks kähku rongijaama, muidu oleks aamen olnud :D Trenn lõppes 22.30 ja rong läks 23.13… tegelt jõudsin isegi 22.59 rongile, mis oluliselt kiirendas mu kojujõudmist. Vägev.

Avastasin rongijaamas, et mis värk on, turvamees on perroonil nagu wtf… Hakkasin siis järjekorda võtma ja tema siis puterdas oma jaapanipärases inglise keeles Reidis onri ehk Ladies only. Ja tõesti oli ainult naiste ootejärjekorrad vagunitesse ja segajärjekorrad. Mõtlesin, et miks nii. Esialgu jäin arvamuse juurde, et õhtusel ajal on rongid ju väga väga täis. Sama nagu kella 18.00 tipptundki. Ja et siis täis rongis on palju ahistajaid. Ja siis ongi eraldi naistele vagunid. Kui nutikas…

Nüüd mu trennisõbrad tahavad teada, milline see trennikoht siis on. Pilte kahjuks ei saa, kuna seal on keelatud seda teha. Puupõrandaga keskmise mõõduga saalike, kus 10-15 inimese korral ei saa üle 10 junzuki teha pikisuunas. Allkorrusel on treeningsaal ja üleval on siis Otsuk sensei eluruumid, ma eeldan, sest tegemist on keskmisest natuke suurema majaga lihtsalt. Seintel on igasugu auhinnad, märkmed, ajalehtede ja ajakirjade artiklid, tunnustused, mõõgad ja igasugu muud kraami. Selline nagu üks korralik dojo ikka. Vana Otsuka I jaoks on isegi püstitatud pronksbüst. Vot mis! Niiet üritan siis laupäeval uuesti minna. Trennigraafik on siis selline, et E, N ja L on trennid 20.30-22.30 ja vahetevahel on pühapäeviti ka.

Ehk leiab varsti mõne jaapani keele õppimisvõimaluse ka, mis just eriti palju ei maksaks või siis täitsa tasuta oleks. Niiet uurib asja natuke :)