Hommikul sain üle pika aja Liisaga kokku (vist umbes aasta tagasi nägime viimati). Nagu ikka on Jaapani võitluskunsti videote tootjad minu peale mõelnud :) Seekordne saak - 7 plaati. Sai käidud ka ühes teises raamatupoes ja vaadatud põnevaid meditsiiniraamatuid.
Seejärel saime kokku Eesti delegatsiooniga, kes tulid siia sama vahetusprogrammiga, millega mina käisin 2006 esimest korda Jaapanis.
Õhtu põhiüllatus tuli aga siis, kui läksime Yumi ja ta mehega sööma. Pidi olema mingi hiinakas, aga täpsemalt siis tegu Hiina-Korea-Mongoolia piirialasid hõlmava regiooni köögiga. Sõime lambaliha, igasugu baklažaani variante jms, kõige tipuks olid laual veresooned. No ikka omajagu imelik tunne käis seest läbi, kui nägid rulli kiskuvat ja oma algkuju taastavat veresoone seinast väljalõigatud tükki, kus osades olid veel põhitüvest hargnevate pisemate soonte augud ka veel sees. Maitse poolest ei oskagi väga kommenteerida. Imelik sidekoeline mass oli... kogu aeg muidugi kuskil aju tagumises sopis huugas mõte, et eks see paras kolesteroolisnäkk ole, kuigi sisepind tundus sile... Aga jah, naljakas kogemus. Võib-olla see ei ole midagi nii erilist tavainimesele, aga kirurgilise eriala residendile küll mingil määral... Kes veresoontekirurgiks tahavad hakata, siis soovitan ära proovida :D et teaks ikka, mis tunne on ;)
Õhtul sain veel korra Riskoga kokku ja käisime Ikebukuros ringi ja tegime tiiru peale, millele veel sellisel kellaajal tiiru andis peale teha. Lõpetasime raamatupoes, kui see suleti ja olime just eskalaatoreid pidi alla sõitmas 9. korruselt, kui suutsin kuidagi oma seljakoti välistaskus oleva tühja plastpudeli pihta minna ja see lendas 6 korrust allapoole akende ja eskalaatorite vahelt ja jäi pidama 3. korruse aknalauale. Vahepeal muidugi põrkas see vastu kõikvõimalikke objekte ja tekitas korralikult lärmi. Peab mainima, et oli piinlik küll. Keegi teine vist ei näinud, sest pood oli juba tühi, aga oli piinlik jah. Tulevad välismaalased ja läbustavad...
Eks mõned jaapanlased mõtlevad tõesti nii ja kogesime Riskoga ka seda, kuidas üks penner (prükkar) nägi meid möödumas ja karjus gaijin, gaijin, bakayarou, shine, shine ehk siis välismaalased (autsaiderid), lollakad, kärvake maha, kärvake maha. Üksik prükkar sellise suurvärgiga tegi meile küll nalja, aga kui neid oleks olnud rohkem ja ei oleks olnud väetid ja jõuetud prükkarid... Oleksime samas seisus nagu meil mõned tõmmud meie skinheadide suhtes... Veits naljakas, kuid siiski mõtlemapanev...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar