Lõunavõlud

Päris palju mõtteid on vahepeal olnud, aga pole olnud võimalust kirja panna. Ega see nüüd kahjuks jah päris see pole, mis värske toit otse köögist. Natuke selline ülessoojendatud supi teema ole, aga raskel ajal toidab seegi.

Kuidagi kummaline on käia iga aasta samas kohas, näha osaliselt samu nägusid, samu hooneid, nuusutada sama lõhna, mis on sellele piirkonnale omane, süüa sealset sööki. Teisest küljest näed, kuidas aastaga on toimunud muutused, osad residendid on mujale õppima läinud, osad uued on asemele tulnud, osad poed ja restoranid on välja vahetunud. Kuidagi selline poolik tunne on.

Teine pool asjast on see, et olen ennast ju nii pika aja jooksul nii tihedalt Jaapaniga sidunud ja nii erinevate aspektidega korraga ja nii erinevate linnadega. Ida-Lääs-Lõuna. Tokyo-Osaka-Kurume. Olen ju veetnud Jaapanis täiesti arvestatavalt pika aja 6 aasta jooksul. 3n + 1,5k + 2k + 3k + 1,5k + 1k, mis teeb kokku peaaegu 10 kuud ja ei jää see ju ka kindlasti viimaseks Jaapani reisiks.

Samas aga on see, et kui oled ennast sidunud pidevalt nii paljude aspektidega, siis kas sa tegelikult oled ennast ka millegagi sidunud? Nagu päriselt-päriselt sidunud? Nooremana pole vist eriti vahet, kui reisid pidevalt ringi ja tegeled kõigega mingil määral, aga vanemaks saades tahaks nagu natuke sügavamalt tegeleda mõne väljavalitud asjaga? Ometi on neid väljavalitud asju kole palju ja hing ei taha kuidagi rahu anda, kuigi ressursid ütlevad, et ei saa kõike head, mida tahad...

Oled siin oma sõpradega koos, aga keda näed vaid kord aastas mõneks nädalaks heal juhul. Kuidas siis asjadega on ja jääb? Jaapani keelt harjutad ka süvendatult vaid 1x aastas 1-2 kuu vältel. Siinses haiglas käid ka vaid paar nädalat aastas. Kas poleks mitte siis mõttekas tulla siia vahetusse? Aga siis jäävad kõik kodused asjad unarusse, kõik kodused sõbrad unarusse ja kõik muu ka. Mis see siis hea on? Mis see siis õige on? Kus see kodu siis on ja kes me siis õige oleme?

Vähemalt nende paari nädalaga, mis ma igas kohas veedan, tekib küll selline tunne, et tahaks seal pikemalt olla. Tahaks näha, mis saab siis, kui seal pikemalt olla. Kas siis ka midagi muutub. Teatavasti tulevad teatud ravimite toimed esile vaid siis, kui neid pikemat aega tarvitada. Sama on ka mistahes muu asjaga. Teatud toimed tulevad kohe, teatud toimed tulevad aga pikema kokkupuute jooksul välja. Tore, et uudishimu nii palju on, aga ressursse seda uudishimu rahuldada küll pole.

Igatahes tahtsin kirjutada, et need ligikaudu 10 päeva Kurumes olid väga väga väga väga lahedad, et tekkis jälle mõtteid, et võib-olla peaks sinna minema natuke pikemaks või midagi sellist, aga eks inimesel olegi mõtteid rohkem kui tegusid. Mõnel ka võib-olla vastupidi, nii et iial ei tea :)

Ikkagi on kuidagi naljakas, et kui 2a tagasi kohtusin Ishibashi senseiga, tekkis meil koheselt hea side ja ta tassis mind mööda erinevaid kohti ringi ja temaga sai erinevatel teemadel vesteldud. Eelmine aasta oli ta teises haiglas ja siis me ei kohtunud ja see aasta kohtusime juhuslikult trepi peal ja päris hea suur üllatus oli :) Nende 4 päeva jooksul, mis me Ishibashiga koos olime, tutvustas ta mind oma perele, näitas oma isa erakliinikut, mis oli ikka erakordselt suur, seal kõrval olevat maja, mille sisustus oli nagu mingisugune barokiaegne loss vms. Veidike kitš, aga ikka räigelt suursugune. Vanamees oli ka muidugi Eestist suhteliselt halval arvamusel esimese paari minuti jooksul, et jajah, tuli tüüp Ida-Euroopast, et nende meditsiin pole suurem asi ja tuli meilt kõvadelt jaapanlastelt õppima :D Ma üritasin naeru tagasi hoida :D Igatahes arvamus muutus nii 5-10 minutiga üsna täielikult. Eks sellist arvamust kohtab üsna tihti, aga suurem osa ei ütle seda nii selgelt välja ja ei väljenda ennast nii ülbelt. Ju pole ka põhjust - suurem osa ei kuulu ju Lions Clubi :D :D :D Siis järgmine päev vedas Ishibashi-sensei mind oma onu juurde, kus neil oli mingi puidutöötlusvärk. Ishibashi oppidel sai ka korralikult assisteerida ja natuke ennast näidata, et mida 1.a residendid siis ka teevad jne. Tuleb öelda, et jaapanlased olid selles mõttes üllatunud, et jah, Eesti või ka Põhja-Euroopa kirurgilise eriala resident on ikka veidike või veidike rohkemgi vilunum.

Samas on ikka päris kole vaadata, kuidas Jaapanis ei ole residentuuri sisseastumiseks mitte mingit sõela ja igasugused kobad ja käpardid ja jobud pääsevad sisse ja siis nad virelevad seal, mis mind personaalselt häirib. Muidugi häirib mind Eestis see tohutu võitlus ja tohutu ambitsioonikus ja kõikide teiste mahatallamine, aga tehniliselt me toodame oluliselt paremaid kirurge kui Jaapanis...

Kokkuvõttes võin öelda, et kogu see meeleolu Lõuna-Jaapanis on ikka teistsugune ja inimesed on mõnusad ja ülisõbralikud. Eks muidugi paljude jaoks olen ma suhteliselt eriline, kuna sinna ei satu väga välismaalasi, veel vähem neid, kes oskaksid mingilgi tasemel jaapani keelt. Kindlasti on tore olla ülistatud, kuid teistpidi jälle ei tohi sellest liigselt vaimustuda, kui keegi su jaapani keelt kiiidab. Tokyos keegi seda ei teeks - kõik on näinud jaapani keelt rääkivaid välismaalasi :) Aga isegi kui see välja arvata, siis võib öelda, et lõunapool on väga väga toredad inimesed :) Vähemalt need, kellega ma kokku puutusin ja neid polnud just eriti vähe.

Muidugi oli ka neid, kes ei olnud nii leebe loomuga üldiselt, aga minu suhtes oldi ikkagi kuidagi enneolematult toredad :) Sporditraumatoloogia spetsialist Soejima-sensei ei ole just jah kõige lihtsama loomuga inimene, kes siia ilma sündinud on, siiski kutsus ta mind ühele sporditrauma loengule, mida tuli pidama Miyazaki ülikooli sporditrauma spets, kes on Jaapani ragbimeeskonna arst. Samas kui kanada tüdrukul soovitati mitte minna Soejima-sensei oppe vaatama, kuna seal pidid instrumendid lendama ja tüüp pidi vastu näppe lööma või sõimama näo täis. (mis vastab kõik tõele, aga minu suhtes ollakse ikkagi leebe - ei tea, kas seepärast, et olen välismaalane, külaline, samuti võitluskunstidega tegelev või lihtsalt eriala huviline, aga jah... nii on)...

Ei noh jah, neid muljeid võikski siia kirja panema jääda - neid ju oli palju. Pea iga päev käisime väljas mingi seltskonnaga. Kord odavamas kohas, kord kallimas kohas. Kord tuli palju raha välja käia, kord tehti välja, aga jah. Olen õnnelik, et sain käia kohtades, kuhu ma ise omapäi minna ei teaks, ei oskaks jne...