Tegin teise postituse, et oleks parem jälgida seda siplemist...
Siplesin siis enne Kurumele sõitmist muuseumist läbi. Yumi saab töökohast tasuta muuseumipileteid ja siis kuna nägi, et ma jäin ühte dinosauruste näituse plakatit vaatama ja tekkis jutt ja rääkisin, et mul on huvi, siis ta hankis mulle ka ühe pileti. Vot... Päris vinge näitus oli + lisaks sai selle piletiga ka teadus- ja tehnikamuuseumi püsinäitusele sisse. Et ega need dinosaurused nüüd väga palju suuremad küll polnud kui muistsed hiidimetajad või ka praegused hiidimetajad... või noh siiski... mingi hobuse-elevandi või mis iganes ristsugutis see oli, oli küll nii suur, et pani veidike mõtlema... Et kui selliseid loomi oli palju, siis see juba ise oma elutegevusega põhjustas kliima soojenemist... Kohe erakordselt ebaökonoomne loom...
Tegelikult oli mul seda vana aja loomade luude näitust põnev vaadata oma eriala seisukohalt. Niiöelda võrdleva anatoomia ja ortopeedia seisukohalt. Et kuidas nende liigesed töötasid ja kui palju siis ikkagi on meis sarnast. Ja sellest lähtuvalt tekkisid ka muud eksistentsialistlikud mõtted :) Et kui keegi meid siia ilma lõi, siis miks on maapõues peidus ürgpeletiste säilmed??? Miks on need ürgpeletised samasuguse konfiguratsiooniga oma anatoomia osas (nii põhimõtteliselt). Et alluvad nemadki gravitatsioonile ja vajavad toimivaid ja toestavaid luid, neid kanda jõudvaid lihaseid, seedesüsteemi ja vereringet, et sissesöödu jõuaks sihtpunkti jne jne... Põhifunktsioonid on ju ikkagi samad, ole milline peletis tahes...
Ostsin kaasa ka meeneks ühe sauruste raamatu ja ühe tassi. Palusin müüjal tass sisse pakkida, et lähen reisile ja et kas pehmendust oleks võimalik saada. Lõpptulemus oli mullikile tassi ümber. Tassi sisse ei pandud aga midagi... Ei viitsind rohkem kärkida ka... tulutu töö...
Sellised mõtted siis.
Kui olin ennast Kurumesse kohale siplenud, siis avastasin... tegelikult juba Hakatas (viimane kiirrongi peatus - seal tuli ümber istuda teise rongi peale, et Kurumesse saada), et midagi on muutunud.... Hakata raudteejaam oli ikka üsna uuenenud ilmega ja Kurume rong oli välja vahetatud uuema vastu! Vana romu või ka mitte nii romu vahetati shinkanseni tüüpi rongi vastu. Kuigi see ei kanna shinkanseni nime, on vedur ja vagunid ikkagi shinkanseni omad :) Ja üllatuseks jõudis rong ka oluliselt kiiremini kohale :) või noh, mis üllatuseks... Kurume raudteejaam on nüüd kohe oluliselt suuremaks tehtud. Eelmine aasta oli pool valmis, selleks aastaks valmis ka teine pool. Võimalik juba natuke ära eksida isegi!
Mõningase ootamise peale leidsin vanad sõbrad üles. Viisin siis kohvri ja vigurid oma uude elamiskohta. Elan Yamada-sensei (dr Yamada) isa erakliiniku endises eripalatis! Nagu mingi lukspalati variant põhimõtteliselt. Ühesõnaga Yamada peres on ma ei tea mitu põlvkonda ortopeede. Yamada sensei isa oli ortopeed ja erakliiniku omanik, Yamada sensei ise töötab Kurume ülikooli haiglas ja noorem vend möllab nüüd erakliinikuga. Kuigi tegelikult võiks neid kõiki kutsuda Yamda senseideks, sest perekonnanimi on sama ja kõik on arstid :) Keskmine vend on karate õpetaja, niiet ka Yamada sensei :D
Paari sõnaga minu elukohast. Esialgu kui tuppa sisse tulin, siis oli siin selline tüüpiline vanainimese lõhn - arusaadav ka - vana palat ju ja majas ka pidevalt vanurid patsientidena sees. Pärast mõningaid päevi elamist ja tuulutamist ja konditsioneeriga jahutamist ja oma elutegevuse poolt tekitatud lõhnade külvamist, võtab see juba inimese mõõtmeid. Maja ise on mingi 3-4 kordne. 1. korrusel on kliinik ja mingid abiruumid. 2. korrusel on minu tuba ja midagi veel??? ja 3. on eluruumid, kus ma veel käinud pole. Homme äkki astun läbi ja pakun šokolaadi :) Muidu vaatavad, et ma päris ebaviisakas. Tere ei ütle ja istub kogu aeg omaette... Aga ütleme siis nii, et Jaapani mõistes on tegemist kolossaalse ehitisega ehk rahamure neil just pole...
Eile sai veel haiglas tuttavatele nägudele tere öeldud. Sekretäri-tibid olid päris rõõmsad mind nähes. Üks teatas, et abiellub. Eelmine aasta olla veel vaba olnud... Kuigi väga ei usu sellesse :D Kuigi Jaapanis on kombeks küsida suhteliselt tagasihoidmata teise staatuse kohta, et kas too on vaba või ei, siis vastused on küll nii tagasihoidlikud kui me jaapanlasi teame :) Tuleb öelda, et Kalevi valge šokolaad meeldib välismaalastele ja see võiks olla kohe täitsa suur ekspordi artikkel. Seda varianti, et paisutatud riisi ja mustikatega šokolaadi mujal näeks, väga ei ole. Väga õnnestunud kombinatsioon. Kontoritibid "plaksutasid" igatahes...
Edasi siplesin opitoa suunas. Seekord tuleb jällegi KIITA KURUME'd, sest kogu süsteem on teatud aspektides läbi teinud uuenduskuuri. Saime nüüd omale magnetkaardid, millega pääseb nii opituppa, kui arstide tuppa kui liftidega sõitma jne. Eelmine aasta sai ainult opituppa ja pidin ringiga käima ja koos patsientidega liftis sõitma, mis polnud ka halb, aga kolleegidega liftis sõita on veidike mugavam. Samuti on valmis saanud uus tiib hoonel ja vanast majast kõik ümber kolitud. Üks hoone on just lammutamisel ja varsti lammutatakse veel viimasedki vanad hooned, seega kõik saab uus ja ilusam. Kohvik on ka kolinud ja logistiliselt väga heas kohas võrreldes varasemaga. Ega ei teagi, kas need 4-5 vana kohvikut enam eksisteerivadki. Nüüd on jälle töötajatele-tudengitele eraldi kohvik ja tavakohvik kõigi jaoks + pood mugavalt sealssamas, juuksur, pagariäri jne... Aga noh, arvestades, et Jaapanis on hospitaliseerimisaeg OLULISELT pikem! Ehk paljud patsiendid saavad järelravi ja rehabilitatsiooni kõik samas haiglas (ülikooli haiglas!!) kätte, siis jah... tõesti on vaja juuksurit ja normaalset poodi ja pagariäri ja veel üht koma teist...
Opiplokk on endine ja seal pole midagi muutunud, vähemalt mina ei pannud tähele, et midagi teisiti oleks. Okei, õed said endale uued riided. Endiste roheliste ja roosakate pastelsete toonide asemel on nüüd lillakas tumeroosa mustaga. Parem kui enne! Arstide opiploki pesu võiks ka välja vahetada, et oleks pikkadele meestele ka midagi. Ega ma ainus seal pole, kes seda mõõtu on! Riiete suurused meestel: M, L, LL, BL.. LL? nagu Large-large? BL nagu Big-Large??? Mingit vahet pikkuses mu arust pole. Üks on lihtsalt lühikestele, teine paksudele lühikestele. Kingad on ka väikesed, pitsitavad ja kand vaatab üle ääre... Vähemalt töötab opiploki kliimaseade selliselt, et kui väljas on üle 30 kraadi kuuma, siis see ei ütle üles nagu Eestis, et sorry, me ei ole arvestanud, et Eestis võiks üldse nii soe olla.... HALLOOO... Jaapanis on iga jumala suvi juba mitu tuhat aastat olnud nii palav. Jaapani toodetud konditsioneeriga süsteemide juures on sellega arvestatud! Ei tea väga, et jaapani autode konditsioneer üles ütleks...
Oppidest jälgisin eile tservikaal- ja lumbaalosa spinaalstenoosi oppi, kus tehti laminoplastika. Tundus täitsa põnev isegi. Kui varem pole lülisamba kirurgia väga palju huvi pakkunud, siis nüüd iga opiga läheb järjest põnevamaks. Mitte et ma tahaks nüüd selle oma põhierialaks teha, aga ega kui poleks muud valida, siis ega ei nuriseks ka :)
Täna sai piilutud pealt kõõluste pikendamist põlveõndla piirkonnas (biceps femoris lateraalselt + mediaalselt hamstringid) + kollateraalsidemete vabastamine + Achilleuse kõõluse pikendamine. Sirutusdefitsiidiga põlveliigeses ja dorsaalfleksiooni defitsiidiga hüppeliigeses. Patsiendil oli hemofiilia (VIII faktori defitsiit) ja kunagi oli saanud vereülekandega omale HIV ja C-hepatiidi viiruse. Naljakas oli, et jaapanlased ei kaitsnud selle eest ennast kuidagi erilisemalt. Suhtusid sellesse tavaliselt. HIV patsiente on meil Eestis küll ja veel, hepatiitikuid nii palju ei ole. Vanasti (mõnikümmend a tagasi) oli Jaapanis suur probleem vereülekannetega saadud hepatiitidega. need, kes praegu on üle 30a vanad - nende populatsioonis on päris palju hepatiiti ja ka HIV-d, mida Euroopas sellisel kujul pole.
Teine op oli tavaline ACL rekonstruktsioon double-bundle meetodil hamstring kõõluse graftist, aga siiski tore :)
Mis oli suhteliselt üllatav mu jaoks, et Soejima-sensei, kes muidu ei ole väga meeldiva käitumisega ja on väga selektiivne, kelle vastu ta on hea ehk muidu on ta üsna ülbe, käitub vastikult, lööb residentidele vastu näppe, kui need eksivad, sõimab näo täis, viskab esemetega jne... Siis tüüp kutsus mind sporditrauma mini-konverentsile, kus esines Jaapani ragbikoondise arst ja rääkis spordiarstiks olemisest, mis on selleks vajalik ja kuidas süsteem üldiselt töötab. Kuidas käib töö meeskonna juures jne. Naljakas vend see Soejima-sensei :) Aga jah... miskipärast meievaheline suhe ei ole nii halb. Kas seepärast et ta on ka jaapanlane ja külalislahke külaliste suhtes??? Või meeldib talle, et tema käitumisest hoolimata tulen ma tagasi või meeldib, et ma küsin küsimusi ja julgen küsida hoolimata sellest, et ta on eelnevalt oma residentidel näod täis sõimanud. EI TEA...
Viimased 2 päeva olen ka Judo trennist osa võtnud ja sellise tulemusega, et pärast olen täielik laip olnud. Mõlemal korral käisime pärast suurema osa pundiga väljas söömas. Eile yakinikus (grill-liha baar, kus su ees on hõõguvate sütega grillalus ja siis praed seal peal õhukesi lihalõike, soolikalõike, veresooni, maksa, südant, keelt ja mida iganes...) ja täna nuudleid söömas. Judo poisid on ikka räige isuga, aga ei imesta ka, sest palavaga higistad ennast tühjaks ja trenn on ikka raske ka. Selles mõttes on huvitav ikka vaadata, kui kohe sul kõrval teeb mingi teine grupp mingit teist trenni. Antud juhul Aikidod, Kendot või Karated. Kendo ja Karate on üle ukse, Aikido samade mattide peal, lihtsalt teisel pool saali otsas. Naljakas ikkagi vaadata, kuidas Kurume Aikido tüübid on kuidagi ebanormaalselt enesekindlad ja usuvad oma Aikidosse kuidagi väga ebamaiselt. Ma ei taha öelda, et Aikido on jama või et sellesse ei peaks uskuma, aga tasub siiski olla realistlik ja aru saada, kus keegi paikneb ja kes keegi on :) Lahe on seda suhtumise erinevust vaadata. Aikido tüübid - meeletult, isegi põhjendamatult enesekindlad teevad tehnikaid, mis erinevad omajagu Aikido pealiinist ja peaksid olema niiöelda tänavakõlbulikumad ja valmistama neid ette ei tea milleks... nagu väiksed kukekesed... teisel pool musklis, akrobaatilised, valu mitte kartvad, vigastusi trotsivad judo tüübid, kes kogu selle trenni raskuse, valu, palavuse ja kõige peale vaid kergelt muigavad ja lähevad uuele maadlusringile, uuele kangi-hantliringile või lõpuks koos tõsiselt sööma :) Ma ei ütle, et see nii mujal maailmas on ega veel vähem, et see nii olema peaks, aga Kurumes on see nii ja minu süda kuulub siin selgelt Judole :) Punkt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar