Ega ei ole just jah esimene kord, kui ma jälle oma jala Jaapanimaale tõstan. Kuues kord siis nüüd. Siiski on iga kord midagi natuke kordumas ja midagi natuke uudset ka.
Lennujaamas tervitas meid mingi idioodist europiid, kes oli riietanud ennast hipikostüümi ja kandis seeliku ja rinna peal tuumamärki (see musta ja kollasega). Tsikil olid suured kõrvaklapid peas ja tantsis japside ees. Japsid kas ignoreerisid või natuke muigasid selle etteaste üle. Lõpuks sai vist tsikili igoneerivatest japsidest siiber ja tõmbas kotist välja jaapani kirjadega peapaela, kuhu oli ka veel üks tuumamärk külge kleebitud ja tegi siis veel vingemalt ja võikamalt oma tantsuliigutusi. Mul oli küll tunne, et tahaks kallale minna ja see nõmetsemine ära lõpetada. Niisis tulistasin teda, küll aga kaamerast ja jäädvustasin selle minu jaoks erakordselt taktitundetu ja nõmeda hetke fotole.
Kui lennuk stardirajal ringi sõitis, siis kuulsin imelikku kolinat ja kräginat ja kriuksumist ja siukest häält, nagu mõni vene vanem veoauto teeb, kui käik sisse ei lähe. Ei tekitanud just head tunnet. Jaapanlased, kes muidu on üsna rahulikud ja täiesti tuima näoga, kaotasid ka korraks maski ära... Turbulentside ajal ragises lennuk ka vastikult. Siis mõni vaatas ka veits kummaliselt. Ja üldse tuli veel mingeid kahtlasi helisid lennuki poolt...
Lennukis istus mu kõrval mingi tsikk, kes kandis teiste kaitseks maski. Aevastas ja luristas nina hoolega... Söögi ajaks võttis maski ära vähemalt :D Aga jah... oleks võind juttu teha, aga no mis sa ikka maskiga inimest kiusad...
Lend ise viis mind Nagoyasse, mis asub umbestäpselt Tokyo ja Osaka vahel. Maandudes oli äge tunne, et peaaegu maandume merre. Lennujaam ise on selline mõnus, pisike ja hubane. Meeldis oluliselt rohkem kui Tokyo või Osaka omad... Miskipärast...
Kui Tokyosse jõudsin, siis kuidagi nagu oli tunda, et midagi oli teisiti. Eks ma võib-olla ise ka ootasin, et kas see katastroof on nüüd midagi muutnud või ei ole... Aga tundus, et linn on tühjem ja vaiksem. Ja vist tõesti on välismaalasi siin oluliselt vähem nüüd ringi uitamas. Need mõned välismaalased, keda enam Jaapanis pole ja kes kõik plehku panid, moodustasid küll väga väikese osa elanikkonnast, aga tohutult suure osa subjektiivsest rahvaga täituvuse tundest tänaval, rongis, jaamas jne. Jaapanlased on nii vaiksed, tagasihoidlikud ja märkamatud, et sa ei saa arugi, kas neid on või pole, kui just tegemist pole tohutult suurte massidega. Nad lihtsalt ei häiri sind, sest kasvatus on ju "mawari no hito ni meiwaku wo kakenaiyouni shimasune" Et ümbritsevaid inimesi ei tohi häirida - lause, mida emad lastele pidevalt ütlevad ja mida pasundab ka natuke erinevas sõnastuses ka hääl rongi digitaalsüsteemis jne jne jne...
Ja küsis täna ka Otsuka sensei, et kas me kardame ka tuumakatastroofi. Ütlesin, et ikka kardame jah... kes ei kardaks. Eks nemadki karda :) Aga elu läheb siiski edasi...
Selles mõttes jah, omamoodi tunne jälle...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar