neljapäev, juuli 28, 2011

Stampelu

Kuigi eelmises postituses mainisin seda natuke, siis tegin siiski uue postituse, kuna seda teemat ei ole veel vist piisavalt puudutanud sellises võtmes. Ühesõnaga elu Jaapanis on üks igavene stampelu...

Hakkame siis näiteid tooma:

1. Peaaegu kõik haiglad näevad ühesugused välja. Paned autoga matsu, sind viiakse haiglasse, siis sa ei tea iial, millises haiglas üles ärkad. Kõik on ühesugused! Uuemas riigihankes?? või mingis ehitusjuhises domineerib puitimitatsioon!!! Vanemas ehitusjuhises domineerib linoleum ja odav plastik. Opitoa värviks on rõve roheline linoleum, mis katab põrandad, seinad, lae jne... ventilatsioonisüsteem ja kapid on matist metallist. Ja kui guugeldada erinevate Jaapani haiglate pilte, siis täiesti hämmastav, et kõik on sama. Ma ei tee nalja! Üksikud erinevused on. Kogu lugu.

2. Ükskõik kuhu Jaapani otsa sa lähed, võid kindel olla, et söök on suht-koht sama. Kui oled Jaapanis esimest korda, siis kõik on uus ja kõik on WOW, kui maitsev (ei vaidlegi kvaliteedi osas), aga mingi hetk saab see valik otsa, sest sa oled juba kõike proovinud.

Põhivalikus on
- raamen (nuudlisupp)
- soba/udon (ka kas soojalt või külmalt supiversioonina või lihtsalt nuudlitena koos meremaitselise kastmega)
- kareeraisu (riis karriga ja mingi lihaga)
- donburi (riis all ja mingi lihavigur peal)
- sushi
- yakitori (erinevad grillvigurid kanast ja tema erinevatest anatoomilistest piirkondadest)
- yakiniku (grill-liha - erinevate loomade erinevad anatoomilised piirkonnad, mis kõik kõlbavad süüa: siga/loom/lind/kala ja köögiviljad)
- igasugused muud söögikoha ketid
- itaalia restoranid
- liba-hiina restoranid
- hiina restoranid
- korea restoranid

Neid viimast kahte on nii piisavalt vähe, et see ei lähegi arvesse praktiliselt. Jah seal on võimalik süüa, aga need ei domineeri linnapildis. Küll aga esimeste seas on niiöelda restoranikettide näol tegemist tõeliste vallutajatega, mis tähendab ka seda, et keti mistahes restoranis mistahes kohas on täpselt ühesugune menüü. Mine kuhu tahad, kraam on sama. Aga isegi kui lähed konkureeriva keti või ka mitte ketti kuuluvasse restorani, on menüü ikkagi üsna sarnane ja ei paku väga palju vaheldust. Või noh küsimus on äkki pigem selles, et maitsevarjund on pidevalt ühesugune?

Okei, Eestis on ka peaaegu igas restoranis šnitsel kartuliga olemas, aga iga vähegi lugupidav söögikoht annab sellele oma maitsevarjundi. Nii ei saa küll öelda, et asjad ühtemoodi maitseks. Ikka üsna erinev on mu meelest...

3. Jaapani keeles on nii palju stampväljendeid, et raske uskuda lausa. Kui õpid mingi portsu lauseid selgeks, siis suudad 90% uute tuttavatega esimesed 10 minutit vestelda nii, et ta peab su keeleoskust perfektseks. Sest... see vestluse pidamise järjekord või teemad on ikka absoluutselt täiesti ühesugused, KOGU AEG.
Oooo küll sul on suur keha. Kust sa pärit oled? Ameerikast?
Ei, Eestist.
Eestist! Aaaaa või Eestist? Kus see on?
(Aaaaa puhul tegelt noogutatakse viisakusest ja tegelt ei teata midagi)
Vastan, et samast riigist, kust sumo Baruto
Ahsoo... sealt põhjast? No siis on teil küll väga külm seal...
No suvel on kuni 30 kraadi.
Ooooo nii palav... Nagu Jaapanis höhöhöhöö
Jaapanis on niiskem, meil on kuiv ja palav, aga talvel on kuni -30 kraadi
Oiiii kui külllllllmmmm... aga kas teil on ka 4 aastaaega nagu kevad, suvi, sügis, talv???
Loomulikult
Oooo... Sa räägid nii hästi jaapani keelt, mitu aastat juba siin elanud oled?
Ma käin ainult suviti, ülikoolis õppisin
Ei, ikka väga hästi oskad... Mis sa siin suviti? Reisid?
Minimaalselt, põhiliselt teen trenni
Mis trenni?
Võitluskunste?
Jah??? Milliseid?
Karated ja jujutsut
Kyokushini jah? Judot jah
Ei, wado-ryu'd ja Hontai Yoshin Ryu JUJUTSUT
Mis see jujutsu on nagu judo või?
Ei ole, siuke vanakooli oma noh, relvadega jne
Oiii, siis oled küll rohkem samurai kui meie jaapanlased hö hö hö höö.
Kas sa siin Jaapanis töötad ka, et sa nii pikalt oled?
Ei tööta, ei saa, litsents ei luba.
???
Arst olen
ARST ???!!!???
Jah, ortopeediks õpin
Ah kondiväänajaks (manuaalterapeut) (sõnad seikeigeka =ortopeed, seitai = manuaalterapeut)
ei, ortopeediks
Mis mõttes?
Ei noh, nagu päris arst, noh päris kirurg noh!
Ah siis ilukirurg (keiseigeka = ilukirurg, seikeigeka = ortopeed)
EIII, ortopeed, noh luud ja liigesed ja kõõlused ja sidemed ja luumurrud ja proteesimine jne...
ahsooo... Näe arst ja oskab mitut keelt... mis keeli sa veel oskad?
Inglise, saksa, eesti...
Jaapani keelt ju ka!!!!
Nooojah, kui sa/te just nii ütled/te
Aga sul on ikka nii suur keha... ja oi, millised musklid. ooooOOOOooo (katsub muskleid ja võrdleb minu küünarvart oma reiega- näe sama jäme)
Ma kehitan õlgu, et mis teha...
Sul tüdruksõber on või?
Vastan nii nagu hetkeseis on olnud.
Ahsoo, kas sulle jaapani tüdrukud ka meeldivad?
Miks mitte, kenasid on ju palju...
A vana sa oled?
vastan nii nagu tol hetkel olin
Nii noor, arvasin, et üle 30. A pikk sa oled?
188.
Oooo peaaegu 190... A kaalud palju?
Ütlen oma hetkekaalu (olenevalt hetkest vahemikus 110-120)
nii palju... sa sumosse ei taha minna??? hö hö hö hö hööö

VOT SELLISED VESTLUSED ON PEAAEGU KÕIGIGA!!!! ON ÜLIVÄHE ERANDEID, KES SUUDAVAD SELLEST STAMPVESTLUSEST KÕRVALE HIILIDA!!!! Ja siit ma ütlen ka, et ega ei pea oskama rohkem jaapani keelt, et head muljet jätta. Seesama tekst ilusti ilma grammatikavigadeta ja ilusa hääldusega ette laulda, siis on kustumatu mulje. MASENDAV tegelt, kui robotlik see kõik on. Ja mitte ainult see vestlus, vaid kogu jaapani vestluskeel üleüldiselt. Väga vähe olen kuulnud igasuguseid ekspromt kõnekäände ja muud säärast. Ikka on needsamad stamphüüatused: Oishiiiii (kui maitsev), tooooiiii (kui kaugel), omoiiiiii (nii raske), kireeeeii (kui ilus) jne. Miks te ei või kasutada midagi muud samatähenduslikku selle asemel. Eestis isegi rullnokad loovad kogu aeg uusi keelendeid ja on kreatiivsed. Kurb hakkab...

4. Need korterid, kus ma ööbinud olen, on ka kõik väga väga väga sarnased. Kõikides korterites on olnud plastikust vannituba, ainult peldikupott on keraamikast. Kogu mööbel on selline, et jätab suhteliselt odava mulje... Kurb noh... Teiste inimeste korterid on nii ja naa. Mõned, kes tahavad olla erinevad, seda ka suudavad, aga need, kes ei taha erinevad olla, need seda ka pole. Ainult üks stampjama. Stampmööbel, stampelektroonika... täielik jama...

5. Koolivormid. Peaaegu kõik koolid Jaapanis nõuavad koolivorme. Ehk siis kõik lapsed on ühtemoodi riides ja ega see erinemine üldse hea asi ei ole. Õppimise ajal on õppimise vormid ja kui minnakse kooli spordimeeskonnaga võistlema, siis on spordimeeskonnal omad vormid. Keegi ei tohi erineda. Armee... Ja paraku on enamike koolide vormid üksteisest nii vähe erinevad, et esmapilgul tunduvad kõik täpselt ühe kooli kasvandikud rongis. Kui natuke terasema silmaga oled, siis näed, et mõnel on lipsu muster erinev või soki kõrgus või seeliku lõige vms. Aga paraku enamasti need erinevused on ikka kole väikesed. Vahel mõni kool on julgem olnud ja oma vormi disainimisel ja värvivalikul eiranud tumesinist ja musta

6. Igapäevased viisakusavaldused. See on peaaegu sama totter kohati nagu USAs "How do you do?" Nagu ma sain eelmine aasta teada, ei tohi ma sellele isegi mitte vastata, et fine, thanks, vaid pean lihtsalt vastama samamoodi peegeldadaes "How do you do?" Igasugune kõrvalekalle ei ole hea... Jaapanis suht sama. On kindlad viisakusväljendid ja kui hakkad omaloomingut tegema või üritad kreatiivne olla, siis ajad sa lihtsalt juhtme kokku inimestel ja näid barbaarse ja vulgaarsena

7. Mood... Mul kui mitte eriti heal moeasjatundjal on siinkohal natuke raske sõna võtta, aga kui käin ringi, siis ikkagi on kõigil mingi sarnane element või sarnane stiil... Stamplahendusi on liiga palju. Neid, kes tahavad erineda või erinevadki, neid on kuidagi vähevõitu. Mina käin siin suviti üleni heledas enamasti. Täna juhtusid kõik esemed valged olema. Valge t-särk, valged lühikesed püksid, valged tossud. Valge nahk kah... jah, jäin silma. vähemalt endale jäin. Kõik teised olid pikkades pükstes ja tumedamalt riides kui mina.

Kui moes on klapiga telefonid, siis kõigil on klapiga telefonid. Kui moes on Iphone 4, siis kõigil on Iphone 4. Kui moes on Nintendo DS, siis kõigil on Nintendo DS. Kui moes on Ipod Nano 5 gen, siis kõigil on see... Kui moes on Louis Vuittoni kotid, siis kõigil on... Sellised lood siis jah...

nii on... muretu ja lihtne, ei pea palju mõtlema. Mõtlemine pidi haiget tegema :D Ja valu me ei talu vms :D

2 kommentaari:

Träk ütles ...

hehee. tunnen puudust takoyaki'st ja okonomiyaki'st sinu nimekirjas..aga see selleks. Mis puutub vestlusesse, siis ma tean kus viga on: sa ainult vastad kysimustele, aga ise ei kysi yhtegi.. uuri rohkem paarilise kohta ja saad ka erinevat s6navara proovile panna. v6i nii ma m6tlen. tervisi igaljuhul!

Reedik ütles ...

Mmm... põlise kansailasena tunned sa jah neist puudust :D Võin need ka listi lisada, kuna neid söögikohti on ka suht palju jah, olen nõus...

Ma vahel ikka küsin ka üht-teist, mõnega võtab vedu, mõnega mitte :) Selleks, et hakkaks asi stambist välja minema, siis on vaja asjale ka natuke sisu.

Sisu tekib näiteks sellest, kui vestluspartneriga on sarnased huvid või kogemused. Enamasti on selleks kas mingi spordiala, millest annab rääkida, jaapanlase välisreisid või mingi muu ühine arusaam mingist asjast. Miskipärast see fakt, et vestluspartner on juhtumisi ka arst või isegi ortopeed küll vestlust paremini käima ei tõmba... Kui on uued tuttavad. Mingite vanade tuttavatega, kes on ortopeedid, nendega saab jah tehnilisi detaile arutada, et miks me kasutame sellist niiti õmbluseks või miks sellist lõiget või mida iganes.

Võib-olla ma ei oska lihtsalt küsida niisama asju? Või ei oska teha nägu, et huvitun vestluspartnerist :D Ma ka ei tea...

Igatahes su jutul on mingi point sees igatahes. Eks ma uurin ise ka uute tuttavate kohta, et mis trenni teevad ja kui kaua ja arstitudengite käest nende erialasoove jms, aga need saavad paari lause järel otsa.

Umbes nii ta on :)