Veel...

Tegelt peaks ammu magama. Mul on nohu, sest ma tõenäoliselt lubasin konditsioneeril puhuda rongis enda peale 2,5h sel ajal, kui ma magasin. Magamatus on immuunsüsteemile kurnav. Kurnab kõike ja viib rajalt välja. Raja peal olla on päris äge. Kõik tundub reeglipärane, kõik tundub korras, kõik jookseb kindlat rada pidi ikka ja jälle, ilus rutiin. Paljud meist unistavad sellest. Samas päris paljud ka vihkavad seda või ei suuda seda üldse taluda. Kus kohas mul see piir jookseb, ega ma täpselt teagi. Aga eks ta nii ole, et suurem osa kirjutisi või ka muud loomingut jõuab teoks saada siis, kui ei ole reeglipärane hetk.

Aga räägiks sellest, et ma käisin kaks päeva järjest pildistamas. Võtsin ette ja käisin Osakas pildistamas ja Kobes. Osaka on siuke noh omamoodi koht, kus minu arust on üsna suur korra puudumine. Kui Tokyo tundub korrapärane, loogiline, natuke külm ja kalkuleeriv, anonüümne, siis Osaka suhteliselt vastupidine, korrapäratu, segane, omajagu soojem ja siiram. Kui Umeda (Osaka) rongijaamas, mis on Osaka suurim vist, kui ma ei eksi, näeb tõesti vaid seda korrapäratust. Kogu see arhitektuur ja sildistus on nii segane ja närviajav, et seda ei ületa isegi Shinjuku jaam, mis on Umedast omajagu suurem (Shinjuku on maailma suurima rahvaläbivooluga rongijaam maailmas!), siis on seal natuke sellist Tokyo kalkuleeritud külma loogikat, mida Umedas absoluutselt EI OLE! Ma satun peaaegu iga kord jaamast välja erinevast väljapääsust, sest lihtsalt see on nii segane ja ei jää meelde ja siis kirun iga kord, et kus kurat ma nüüd olen jälle sattunud. Aga kui minna Umedast natuke eemale, siis seal avalduvad ikkagi teised nägemused ja kogemused jne... Palju intiimsem ja soojem kui Tokyo igatahes. Näed, et inimesed ajavad omavahel baaris juttu, mitte ei istu seal nagu marjonetid või robotid ja ei maiguta lihtsalt suud. Selles mõttes oli ikka väga äge jalutuskäik läbi erinevate kohtade. Kindlasti keegi ütleb selle peale, et sa pole Tokyos õigesse kohta sattunud... no võib-olla... eks elu näitab ja ehk on veel võimalusi sattuda siis õigesse kohta ka Tokyos, aga esialgne diagnoos on selline :)

Käisin siis täna ka Kobes nagu ma alguses mainisingi ja peab ütlema, et see oli küll nüüd reisi suurim üllataja. Nii ägedaid uusi ehitisi pole ammu näinud ja sellist värskust. Mind kuidagi ikka liigutab see, kui inimesed ELAVAD. Mitte ei torma pintsakutes nagu üks pingviiniarmee tööle ja rongile jne, vaid istuvad paarikesed mere ääres pinkidel ja hoiavad üksteist, rulapoisid ja trikiratturid on samas lähedal ja möllavad, tantsijatel käib hiphop musa taustaks ja valmistavad end ette järgmiseks prooviks jne jne jne. See elu, mida inimesed enda emotsioonide ja olekuga edasi annavad, vot see on see, mis mind liigutab. Miskipärast on inimesed natuke erinevad või on ka ühel inimesel erinevad arengustaadiumid, aga igatahes praeguses isikus ja praeguses arengustaadiumis ma ütlen, et see on see, mis mind tegelikult kotib ja punkt. Ei liiguta mind niiväga õitsev lilleke, siristav linnuke või vulisev ojake. See kõik võib liigutada teatud tingimustel ja kõik on väga hea, aga pigem on see liigutaja siiski inimene, kes annab oma emotsioone, mõtteid ja olekut edasi läbi oma tegude. Niiet ütlen, et Kobe ja just eriti kogu see kena mereäärne piirkond oli ikka meeletult elus, meeletult soe ja siiras, olgugi et ümberringi olid kõik uued ja siledad kivi-klaas-raudmürakad ja hallid betoonsillad värvilistes tuledes.

Pildid on Picasas!
Osaka
Kobe