Et noh mis see pealkiri siis tähendab. Lihtsalt üks sõnamäng tegelt. 切る、切れ、切り、ぎりぎり。Lõikama, lõika!, lõige, jõle napilt. Eks igaüks ise mõtleb, kas siin nüüd oli sügav tähendus või oli see lihtsalt kokkusattumus ja mäng.
Tegelt ei tahtnud üldse nii alustada, aga asjad läksid ikka omasoodu. Tegelikult on sedasi, et mõtteid on praegu liiga palju ja pole ka erilist korrastust nendes, et saaks ennast adekvaatselt ja selgelt väljendada.
Eks kui ma välja mõtlen, milliseid mõtteid sobib blogisse postitada ja milliseid mitte, siis eks need, mis blogisse jõudsid, olid siis need, mis siia sobisid :) eksole lihtne ja loogiline.
Mõned mõtted, mis tekkisid täna trenni ajal, olid sellist laadi, et ma ei saa aru, miks on jaapani võitluskunstidesse sisse poogitud nii meeletul määral psühholoogiat ja psühhomanipulatsiooni ja inimese lugemist ja hirmude kontrolli ja hirmude tekitamist ja kõike seda praktilist, aga see näib siiski olevat vaid üksikute privileeg? Kas privileeg või hoopis vastutus või hoopis koorem, vot ei oska üldse öelda, aga igatahes tavaelus jaapanlased nagu üldse ei mõtle, kuidas teine inimene mõelda võiks või noh, igatahes on kuidagi raske see asi, raske see suhtlus, raske see asjaajamine. Või noh, samas... mingite suurte firmade koolitajad, kes õpetavad klienditeenindajaid välja, on küll üsna kursis sellega, kuidas võiks kliente kohelda ja igasugu trikke ja asju on neile õpetatud ja jaapanlased on väga head õpilased ka ja kuulekad ja puha. Teevad kõik kästu jube hästi ära, samas analüüs on natuke noh... eee... puudulik?
Sellised mõtted olid siis täna hommikul kella 10 ajal 35 kraadises ruumis trenni tehes.
Kohati on naljakas, et mul käivad peal tujud nagu teismelisel, vahel isegi nii hullusti nagu teismelisel tüdrukul. Praegune teema on, et miks ma üldse näen vaeva Jaapaniga? Milleks? Mida ma siit kasu saan? Mida ma saan siit, mida ma saan mõõta objektiivsete vahenditega? Raha ma siit ei saa, midagi numbriliselt ei suurene, mingeid uusi diplomeid ega tiitleid ka ei saa. Ja kas kõik see, mis ma siia investeerinud olen ehk kõik see objektiivne ja mitteobjektiivne, on ennast tasa teeninud? On see üldse ennast natukenegi ära tasunud? Vot tekib tunne, et ei saa aru ja kas see on siis nüüd täielik möödalask olnud. Kõik need 15 aastat raha, higi ja vere raiskamist erinevate Jaapanit puudutavatele teemadele nii Jaapanist eemal olles kui Jaapanis olles. Mingi hetk lihtsalt tekib tunne, et vot nüüd oleks aeg, kui keegi hakkaks selle töö eest vilju ka näitama ja välja käima. Ära tüütab juba. Kõrini on sellest nühkimisest, kui tunnustust ei ole. Jaapanlased ise ju ei tunnusta. Nad tunnustavad külalisi, aga ma pole enam külaline. Omad ei saa ammugi mingit tunnustust. Jaapani ühiskond, mis laseb sul rügada ennast invaliidiks (ennekõike vaimseks invaliidiks, aga vahel ka füüsiliseks). Keegi ei tunnusta su vaeva ja tööd. Puhkust sulle ei anta. Maksimaalselt saad võtta jutti 1 nädala puhkust. Tore, kui tahad minna reisima Mõnda kaugemasse riiki. Milline riik siis ei oleks Jaapanist kaugel? Peaaegu kõik ju on kaugel... 1 päeva lendad sinna, 1 päeva tagasi ja jääbki ainult 7st päevast 5, et reaalselt midagi teha. HALE. Samas peab mainima, et need, kes teevad tõsist tööd Jaapanis, nendest on kahju! Tõsiselt. Kokad, töömehed, poemüüjad jne. Ühesõnaga see lihtsama otsa töö niiöelda. Need, kes peavad töö tegelikult ära tegema. Nende töö ei ole lihtne ja nad peavad töötama tõesti hommikul 8st kuni vahel õhtul 22ni jutti. Ei ole alati vahetustega paraku. Aga see osa, kus istutakse kontoris, vot seal on küll räme möödalaskmine. Kõik see ebaefektiivsus, mis üleval pool toimub, tuleb korvata tublidel tööinimestel. Ja kas mina kui Eurooplane, kes ma olen saanud jaapani kasvatust uksest ja aknast läbi trenni ja läbi ei tea mille veel. Kas ma peaksin siis nüüd olema alandlik jaapanlane, kes naeratab läbi valu ja väsimuse ja kummardab või ülbe ja ahne Eurooplane ja põrutama rusikaga vastu lauda ja käratama, et kus on mu autojuht, kus on mu massöör, stilist ja miks juba raha pole laekunud??? Tahaks öelda, et inimesi tuleks kohelda vastavalt nende panuse, tehtud töö x kvaliteedi korrutisega. Et kui inimene ikka on andnud suure panuse, on teinud palju tööd kõrge kvaliteediga, siis on tal õigus saada rohkem väärtustamist mis iganes meetodil, kui need, kes täidavad ära ainult miinimumprogrammi ja sedagi nigelalt. Teatavasti saavad Jaapanis kõik 1. aasta uued firmatöötajad samas firmas täpselt sama palka, hoolimata positsioonist. Hiljem võivad asjad muutuda mingitpidi. Sedasi te tapate ära inimeste motivatsiooni teha tööd ja lasete luuserdajatel edasi luuserdada. Mitte, et rahaga motiveerimine inimesi veel hullemateks ihnuskoideks ja ülbikuteks ei kasvataks. Kurat küll... premeerige siis puhkusega...
Igatahes jah, tujud kõiguvad, et kas peaks kogu selle asja nurka viskama ja kuradile saatma, tegelema asjadega, kus on konkreetsem tulemus ja käegakatsutavad eurod ja muud luksused või rügada edasi selle teadmatuses oleva müstilise ideaali nimel... ja veel enam motiveerima teisi ka rügama sarnaste ideaalide nimel, hoolimata sellest, et tunnustust ei pruugi tulla.
Mida enam aeg edasi, seda kärsitumaks ma ikkagi muutun ja seda rohkem konkreetsust ma soovin. Ähmaste asjadega, kus arvatakse, et kõik on enesestmõistetav, enam elada ei kannata. Asjad ei ole kõigi jaoks ühtemoodi enesestmõistetavad ega ka üldse ei ole mõistetavad ega arusaadavad.
Kuigi tahan konkreetsust, siis nagu siit postitusest näha, ei ole seda siin. Ei ole see ilus väljalõige elust, kus on pealkiri, sissejuhatus, teemaarendus ja kokkuvõte ja kõik mahub ilusti ühe pealkirja alla. See on väljalõige elust, aga neid väljalõikeid on palju ja paljud on segunenud ja sigrimigri ja puntras ja sassis ja ei ole sellised ilusad ja selged näited nagu peavad olema. On neid ka, aga mitte ainult. See ongi see häda, et elu on kõike, aga meie ei ole kõik. Ei ole kõikvõimasad...
Tujud nagu tüdrukul: ühtepidi ja risti vastupidi, aga ometi ühes isikus :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar