Eelmisel aastal tutvusin Wado-ryu MMi afterparty'l Nihon Ülikooli ühe haigla (Nerima Hikarigaoka. Neid haiglaid on mitu, mis kuuluvad Nihon Ülikooli alla) ortopeedia professoriga, kes oli ka nooruspõlves Wadot teinud ja siis andis ta mulle oma visiitkaardi ja nüüd enne tulekut ma kirjutasin talle, et äkki saaks haiglas ringi piiluda. Selle asemel pakkus ta mulle hoopis võimalust tulla kuulama konverentsi, niiet pole paha :)
Konverentsiga hakkasid seiklused juba üsna varakult pihta. Kolmapäeva õhtul kell 18.30 pidi algama nn. avapidu seal Keio Plaza hotellis (4 tärnine pilvelõhkuja). Mõtlesin, et jõuan veel ilusti enne üritust jõusaalis käia, kodust läbi, vahetada riided ja sinna minna. Astusin jõusaalist välja, käisin veel söömas, kuna ei teadnud, kuidas peol asjad on ja siis kui jõudsin rongijaama, oli seal meeletu saba. Ebaharilikult palju rahvast, mingi ruuporiga vend pasundas midagi ja suur sagimine üleüldse. Läksin lähemale ja vaatasin, et kas jälle mingi valimistega seotud demonstratsioon või mis jama see on. Selgus siis, et hoopis kõige rahvarohkem, kõige olulisem ja üleüldse kõige kõigem rongiliin on rivist väljas, sest keegi idioot suvatses põhjustada kõigile palju meelehärmi ja sekeldusi ja lõpetada oma elu teiste meelehärmi heaks. Ehk siis neid enesetapjaid on omajagu, kes kargavad rongi ette, et liin seisaks mitu tundi, kuni koristustööd on tehtud ja rööpad ja masinad üle kontrollitud. Kahju kogu selle liikluse seismajäämise eest peavad maksma kadunu omaksed!!! Ja igal rongiliinil on niiöelda oma hind. Imelikul kombel pidi see nii oluline liin olema üks odavamaid ja seetõttu hüppavad vaesemad või oma perekonnast rohkem hoolivamad sinna ette vms... Vähemalt seda rääkis Liisa...
Seega pidin võtma takso, kuna ei teadnud, mismoodi asjad kujunevad selle rongiga ja kui kaua see liin rivist välja jääb jne. Taksodele oli loomulikult järjekord, aga irooniliselt olid need 3 taksot, mis peatuses SEISID, täiesti tühjad nagu oleks taksojuht kuskile nurga taha magama läind. Nii ma siis ootasin ja närvitsesin takso järjekorras oma 20 min. Sain auto peale, käsutasin ta oma kodu lähedale. Pidime natuke vingerdama, sest ega taksojuhtki kõike tea, minu jaapani keel ka kõiki peensusi ei võimalda jne, aga saime hakkama. Käskisin tal oodata natuke, mispeale ta käskis osa rahast ette maksta, mis on ka loogiline, eriti välismaa klientide puhul ;) Pettureid igasuguseid. Hüppasin koju, vahetasin kibekähku riided ja taksosse tagasi ja hotelli. Jõudsin suht napilt, aga siiski õigeks ajaks ja kõik läks hästi. :)
Ees ootas suur pidu, kus mind pandi ühte lauda ühe Ameerika vähikeskuse ortopeedia osakonna juhatajaga, täpsemalt siis Massachussettsi haigla, mis on Harvad Medical Schooli teaching affiliate. Veel ägedamad kui see tüüp, olid muud tüübid mu lauas. Üks jaapani onkel koos oma pojaga. Onkel oli õppinud usas samas haiglas vist ja poeg ka käinud seal vahetuses. Mõlemad ikka suht amerikaniseerunud (kahjuks). Rääkisid, kuidas panid bilateraalselt (mõlemale jalale) põlveproteesi ühele patsiendile. Kui ma lauda istusin, siis Dr. Ameerika tervitas mind nii nagu kord ja kohus ja küsis, et how are you, millele ma vastasin, aga mitte otse ja mitte üldlevinud vastusega thank you, I'm fine, how are you? Aga Dr. Ameerika ei suutnud mu ümber-nurga-vastusest kinni haarata ja küsis uuesti, mille peale ma sattusin segadusse, kogelesin mitu head sekundit ja sain aru, et ta ootab mult seda üldlevinud lauset. Mõtlesin, et nojah... ikkagi Dr. Ameerika :D
Üllatus oli aga hoopis see jaapani härrasmees, kes tuli mu kõrvale istuma Dr. Matsui. Juba pensioneerunud (74), aga väga reibas ja heas vormis ja vanakooli INGLISE keelega. Pärast, kui ta aru sai, et ma saan jaapani keeles ka enam-vähem suheldud, vahetasime suhtluskeelt. Aga vanamees oli vinge :) teadis Euroopast palju, oli Soomes Heinola reumaspetsialiseerumisega kliinikus mõnda aega stažeerinud. Rääkisime põhjamaadest, Soomest, Balti riikidest, ajaloost, õlust, viinast, saunast, igasugu muudest asjadest jne. Kahjuks pidin teda kurvastama, et Heinola kliinik läks pankrotti ja pandi kinni... Aga igatahes väga vinge vanamees. Selle õhtu kindlasti kõige vingem vend.
Pärast esines publikule veel Wado-ryu peaõpetaja Jiro Otsuka koos Inoue senseiga ja oligi asi otsas.
Vahepeal pakuti ülipeent toitu ka muidugi. 5 käiku vist oli. Kõigepealt toodi mingi homaarivärk, siis toodi mingi kalamaitseline želee koorekastmes, siis toodi mingi praetud kalajupp, siis täidetud veiseliharullid ja lõpuks magustoiduks mingi želee puuviljadega vist. 5 käiku saab olla siis, kui ... portsud on OLEMATUD. Tavainimese jaoks on vinge, kui on 2 käiku :) äärmisel juhul 3. Vot.
Järgmine hommik pidin juba 8.10 olema platsis, et loenguid kuulama hakata.
Avapauk tuli ühelt Osaka ülikooli professorilt, kes tegi kokkuvõtva loengu lihas-skeletisüsteemi kasvajatest lastel, millest ma üllatavalt hästi aru sain ja mis andis tohutu enesekindluse mu jaapani keele oskuse osas... millele aga järgmiste jaapanikeelsete loengutega vesi peale tõmmati :D Vahepeal olid mõned loengud korea professoritelt ja ühelt Harvad Medical Schooli professorilt e. Dr. Ameerika 2-lt. Selle venna loeng oli kogu konverentsi parim loeng! Niiet jah, ega ei ole vist asjata Harvard Medical School üks maailma vingemaid. Kuigi vend suutis oma loengu viimaste minutitega oma heale mainele suht-koht vee peale tõmmata, näidates ennst eht-ameerikalikust küljest, kui powerpoindi slaidides ilmusid fotod sellest, kuidas ta kuskil Jaapanis reisis ja seda saatsid rämeda rõveda ameerika aktsendiga valesti hääldatud jaapanikeelsed äraõpitud sõnad, et meeldida jaapanlastele ja miskipärast jaapanlastele koledal kombel meeldib, kui keegi kasutab nende keelt, hoolimata selle korrektsusastmest. Ma olen siiski seda meelt, et kui sul ikka üldse pole arusaama, kuidas asjad käivad, siis võiks nendel teemadel mitte väga suurelt ja avalikult sõna võtta. Aga sellest hoolimata jääb Dr. Ameerika 2 loeng kõige paremaks loenguks.
Naljakas oli see, kui korea professor oli loengu lõpetanud, siis küsis üks üsna hästi inglise keelt rääkinud jaapani tohtrihärra midagi inglise keeles ja korea professor läks nii närvi keelelise suutmatuse pärast, et kiilus täiesti kinni ja siis jaapani osapool pakkus pärast kohvilauas vestluse jätkamist. Seetõttu on ikkagi oluline, et oleks olemas mingi vahend, millega suhelda ja mitte ainult suhelda viisakusvormide raames, vaid ka tõsistel teemadel kuni pisidetailideni välja. Tee oma asja ja tee seda hästi.
- Diagnosis and treatment of bone tumors in children
H. Yoshikawa, Dept. of Orthop. Surg., Graduate School of Medicine, Osaka Univ - Limb salvage surgery using pasteurized bone graft based on a minimum of five years follows up: Humerus, femur, tibia
K-H. Shin, Dept. of Orthop. Surg., Yonsei Univ. College of Medicine, Seoul, Korea - Benign tumors and tumor-like lesions difficult to distinguish from malignant tumor of bone and soft tissue N. Kameda, et al., Dept. of Pathol., Sakura Medical Center, Toho Univ
- Surgical treatment of bone sarcomas in the pediatric age group
M.C. Gebhardt, Orthop. Surg., Harvard Medical School, Beth Israel Deaconess Medical Center, Boston, MA, USA - Postoperative management and rehabilitation after wide resection or prosthetic reconstruction for malignant musculoskeletal tumors
K. Mochizuki, et al., Dept. of Orthop. Surg., Kyorin Univ - Malignant bone tumors around shoulder
S-Y. Lee, Dept. of Orthop. Surg., Korea Cancer Center, Seoul, Korea - Diagnostic pathology of low grade soft tissue sarcomas in adults: An update
C. Fisher, Tumor Pathol., The Royal Marsden Hosp. and Institute of Cancer, London, UK - Traumatic diseases and musculoskeletal tumors, differential diagnosis and treatment
H. Yabe, Dept. of Orthop. Surg., Keio Univ - Bone and soft part tumors differentiating from infectious, metabolic, or collagen diseases
S. Komiya, Dept. of Orthop. Surg., Graduate School of Medical and Dental Sciences, Kagoshima Univ.
2. päev
- Rehabilitation after wide excision for malignant musculoskeletal tumors
E.H.M. Wang, Dept. of Orthop., College of Medicine & Philippine General Hosp., Univ. of the Philippines Manila, Manila, Philippines - Multidisciplinary approach to chordoma
F. Hornicek, Orthop. Oncology Service, Center for Sarcoma and Connective Tissue Oncology, Massachusetts General Hosp., Boston, MA, USA - The pathogenesis of chordoma: Insights from developmental biology
A.M. Flanagan, Musculoskeletal Pathology, Univ. College London - Cancer Institute, London, UK/The Royal National Orthop. Hosp., Stammore, Middlesex, UK - Topics à la carte not covered in textbooks of the knee
H. Ihara, Bone and Joint Center, Kyushu Rosai Hosp
Sellistest loengutest võtsin siis osa. Ühe põletikumarkerite loengu ajal, mis tegelt tundus väga huvitav, ütlesid mu ees istunud 2 nooremapoolset jaapanlast, et muzukashii desu ne (päris keeruline) ja läksid poole loengu pealt minema. Mida ma siis tegema oleks pidand??
Eriline huumor oli muidugi korraldus :D mitte miski maailmas ei ületa jaapanlaste korraldusoskust :D Ikka väga frustreeriv/naerma ajav no ühesõnaga halenaljakas. Kõigepealt pidime võtma haneritta, et saaks loenguruumi minna. Kõige ees siis elektroonilise registreeringuga osalejad, kes said iga loengu eest ainepunkte. Pärast need, kel ainepunkte vaja polnud. Kui loeng läbi sai, siis aeti meid kõiki välja umbes 5-15 minutiks, et saaks sümboolselt ukse sulgeda, saaks jälle rivid moodustada, sümboolselt ukse avada TÄPSEL ajal ja siis ükshaaval riburadapidi sisse minna. Ma mõtlesin oma pool päeva, miks see nii on. Sain aru, et need elektroonilised registreerijad ikka end ära registreeriks. Aga selle oleks võind ikkagi teha teisiti kuidagi. Lasta inimestel olla ruumis ja teha näiteks mitu registreerimist korraga näiteks, mitte sellist üksteisejärel tippimist ja mõttetut edasi-tagasi väntsutamist. Mind ajas konkreetselt marru, et ma pidin IGA JUMALA KORD oma koti kokku pakkima ja jälle ära minema oma koha pealt. Eriti nõme süsteem mu arust.
Lõpuks olin jaapanikeelsetest loengutest nii läbi pestud, et ei suutnud enam, kuigi mu erialasõnavara arenes omajagu ja suudan nüüd suuremaid luid jaapani keeles nimetada ja neist aru saada ja tean ka mõne vähivormi nimetust jaapani keeles. Tore keelekursus ju... Väsimusest tingituna läksin uurisin natuke postereid, mis olid 95% jaapani keeles ja ei hakanud väga süvenema enam teise päeva lõpus ja siis piilusin proteesitootjate kaupa ja sattusin nendega vestlustesse või vähemalt üritasin ise algatada üht-teist. Osad olid toredad ja üritasid ise juttu teha, osadelt pidid info välja pressima. Mõni oli siuke uje, et näeb, et välismaalane, tahaks nagu meelejärgi olla, aga samas keelt ei oska ja ei tea, kas too jaapani keelt mõistab ja siis lihtsalt naeratasime ja noogutasime. Mul ka natuke piinlik oma nigela jaapani keelega rääkida eriala asju või nendest aru saada. Materjalide erinevused ja näidustused, vastunäidustused jne jne jne... Paari, kolme tüübiga sai päris head vestlused maha peetud nii inglise kui jaapani keeles. Zimmeri, BIOMETi, Kyocera, Smith & Nephew, Hollyx ja mõni vist oli veel... Depuy leti juures väga lobisejaid ei olnud... aga äge, väga väga äge :) Jaapani klienditeenindus on väga lahe ja ma loodan, et neil oli minu kui teistsuguse isikuga ka lahe juttu ajada. Enamik jaapanlasi käitub täieliku munnina, kuna nende jaoks on see enesestmõistetav, et neid kui kliente, koheldakse hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar