Siuke huvitav asi, millele ma ei oska kohe päris õiget pealkirja panna. See kummitab mind juba mõnda aega. Pidevalt on teemaks, et peab ikka suhtlemist ja psühholoogiat õpetama koolides ja ülikoolides, sest noored ei saa enam hakkama suhtlemisega ega igapäeva psühholoogiaga.
Ma ei tea, kas asi on selles, et me oleme nüüd nii keeruliseks isendiks arenenud ja vajame lisaõpetust, et saada hakkama igapäevaeluga? Pigem mulle tundub, et me oleme kuidagi suutnud minetada kogu selle elutarkuste plejaadi, mida iga kord edastati mistahes õppeprotsessi käigus õpetajalt õpilastele, vanematelt lastele, vanemalt vennalt nooremale jne jne jne.
Need pisikesed tarkuseterad ja kogemustest tulnud teadmised sisaldavad endas ju väga väga suurel määral igapäevaks vajalikku filosoofiat ja ka psühholoogiat, et kuidas toime tulla ja kuidas suhelda ja kuidas maailma näha ja tajuda ja kuidas enda ja teiste tujudega ümber käia.
Mind näiteks väga huvitaks, kuidas kunstikoolis ja teatrikoolis õpetatakse emotsioone nägema ja edasi andma. Paraku pole aega sinna minna õppima, et saaks ennast täiendada. Sest kohati tundub, et inimesed, kes tegelevad emotsioonide ja psüühikaga oma kogemustest lähtunud teadmiste baasil, on kohati nagu õigemal ja puhtamal teel, kui need, kes on läinud seda ülikooli õppima. Muidugi mitte kõik, aga lihtsalt siin on seos kunstilise maailmanägemise, emotsioonide tajumise ja kõige selle vahel.
Ikkagi ma olen selle poolt, et õppeprotsessist ei tohiks neid lisatarkusi ära kaotada ja ei peaks keskenduma ainult õppekavas ettenähtud programmile, vaid võiks kasvatada siiski ka inimesi, mitte ainult faktiteadlasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar