Sain täna jälle kokku mõne sõbraga, kes on siin Jaapanis nüüd mõnda aega olnud ja vestlesin ka elektrooniliste suhtluskanalite kaudu inimestega, kes on ka Jaapanis olnud, tulevad siia või tulevad siia uuesti. See on nagu paganama äge, kui inimesed on jõudnud nii kaugele oma jaapani keele oskusega ja veel muuga, et suudetakse täiesti adekvaatselt hakkama saada enam-vähem kõigis eluvaldkondades, lugeda ajalehti, vaadata telekat, filme, käia kinos nii, et subtiitrid pole enam olulised jne jne jne... See on tegelikult ääretult imetlusväärne.
Teisest küljest on aga õrnalt nukker ja kade meel, et endal on natuke sellest oskusest puudu ja pole jõudnud päris nii kaugele, et saaks nüüd ilma subtiitriteta vaadata filme, suudaks lugeda kogu raamatut, mitte ainult teatud lõike ja ei peaks paluma aeg-ajalt inimestel oma öeldut ümber sõnastada, kuna just seda konkreetset sõna või mõistet või mis iganes grammatilist vigurit ei tea.
Samas jälle, kas ma peaksin virisema, kui ma olen lõpetanud arstiteaduskonna, saanud sisse ortopeedia residentuuri, lisaks veel doktorantuuri, mul on mustad vööd karates ja ju-jutsus ja mida kõike veel. Samas olgu sul, mis on, aga kui see on käes, siis saad aru, et tegelikult on selle väärtus üsna tühine ja järgmine teekond juba paistab ja ootab läbimist. Aga oled sa valmis seda uut teekonda ette võtma? Oled sa valmis edasi minema? Edasi minema ja teisi asju hülgama, et saaks edasi minna? Või oled rahul sellega, mis on...
On ju öelnud ka suured mõtlejad, et õnn on siinsamas, et seda ei pea kuskilt kaugelt otsima ja pidev rahulolematus ei ole hea. Samas aga pideva rahuloluga ei muutu midagi ja asjad närtsivad. Keegi tegemata tööd ära ei tee, ikka tuleb ise tööd teha, et asjad saaksid tehtud. Hakka siis sellega miskit peale, mis on suur nagu lõpmatus, määramatu nagu nulliga jagamine. Mine ja võta talt ümbert kinni, siis oled arusaamisele sammukese lähemal...
4 kommentaari:
Alati ei pea teisi asju hülgama, et edasi minna. Maailm on väike, kõik täiustab üksteist. Edasiliikumine/areng põhineb kõik ju eelnevalt õpitul. Edasiliikudes võtad selle tahest tahtmata kaasa, hülgama ei pea midagi.
Ning vaevalt, et sa pidevalt rahulolematu oled. See, et sa juba teadvustasid endale oma saavutusi näitab, et mingi hetk olid sa siiski rahul. Ning sa oled suht arvatavasti ka rahul sellega, et sul on võimalus edasi areneda. Või mitte? ;)
Ega muidu ei saakski areneda, kui varasem kohe ära nullitaks. Teadmiste ja oskuste mälu ja kogemus teeb selle võimalikuks. Samas aga kipuvad ju asjad ka ununema ja tuhmuma ajaga, eriti kui neid ei kasuta või nendega ei tegele (loe: edasi ei arenda). Teatud oskused jäävad küll kogu eluks ja neid tõesti ei ole võimalik kaotada, kuid kahjuks on seegi kuidagi naljakalt selektiivne, millised oskused/teadmised säilivad ja millised mitte. Nagu mu treener kunagi ütles, et 4lk roppluuletus jäi vahetunniga kohe meelde, aga kuulsate poeetide kaunid värsid ka mitte pika õppimise peale.
Antud postituses ma pidasin ehk ka silmas rohkem seda, et kui oled ühe mäe ületanud, siis näed teisi mägesid, mida ületada. Kuna aga aeg ja ressursid on limiteeritud, siis ei saa kõiki mägesid ju ületada :) Mingitest tuleb loobuda. Ja need varasemad oskused/teadmised hakkavad tuhmuma ja kaduma, kui nendega enam aktiivselt edasi ei tegele
Väga diip ... eriti see viimane lause ...
Ju siis midagi oli, et sind kommenteerima ajas :D:D:D Teretulemast :D
Postita kommentaar