Täna sain üle pika aja (1a) kokku oma jaapani keele õpetajaga, kes andis mulle 2008 eratunde. Igatahes jah. Ta on suur ajaloo fänn ja nii siis võtsime täna ette päris korraliku jalutuskäigu algusega Uenost. Esmalt pidime minema sööma sellisesse söögikohta, mis tegutseb juba Edo ajastust ehk siis vähemalt 150+ aastat tagasi. See aga oli täna kahjuks kinni ja pidime leppima 80a vana kohaga :D Igatahes sõime Jaapani tüüpi karbonaadi riisi ja salatiga. Väga hea ja mahlane oli igatahes.
Edasi suundusime Uenos oleva riikliku muuseumi suunas, aga ka seal oli täna puhkepäev. Siis jalutasime mööda Tokyo kunstiülikoolist, mis pidi Jaapanis nr. 1 olema. Pull oli see, et osad majad meenutasid siukseid vanemaid maju Eestis ehk siis äkki saksa stiilis? (andestage mulle mu arhitektuuriline rumalus) ja osad majad olid inglise stiilis (täpselt nagu Londoni tänava koopia. Tume tellis, ümber raudaed ja sees natuke rohelust). Rajatud siis kogu kompleks Meiji ajastul ehk siis umbes 100-150a tagasi. Azami sensei ütleski, et just-just on jah inglise koopia, et jaapanlased viksisid sel ajastul palju asju inglastelt ja mujalt Euroopast ka maha.
Siis libisesime mööda ühest budistlikust templist. Õpetaja pani tähele, et seal on mingi üritus käimas, et vaatame ka, mis on. Ja oligi, rahvas kogunes vist kadunuid mälestama vms. Mungad tegid ettevalmistusi, tädid-onud istusid kenasti puupõrandal põlvituses ja meie vaatasime lahtiste uste tagant vaatemängu. Mõne aja pärast, kui kõik oli valmis seatud, tuli preester ja preestri kannul tema sabarakk. Preester seisis keskel ja süütas viirukeid ja tegi püha protseduure, ise seljaga rahva poole. Sabarakk aga tõi mõne aja möödudes preestrile tooli. Kui see oli maha istunud, siis kohendas preestri ürpi mitu korda ja andis asju kätte. Mingi hetke pärast hakkasid mungad jorisema ja laulma niiöelda. Preester vehkis seal mingi värgiga ja tegeles viirukitega edasi... Kahjuks rohkem ei jõudnud jälgida, kuna pidime edasi minema. Vinge värk!! Ma olen umbes kõik need 5a oodanud, et saaks tegelt ka toimivat templit näha ja täna see õnnestus. Tegelt võiks veel zen templit ka näha, siis oleks asi tehtud...
Siis käisime veel natuke parkides ja värkides ringi ja vaatasime erinevaid hooneid ja kuulasin nende ajastu ja tekkeloo kohta. Kui Ueno pargis jalutasime, õpetaja rääkis, et 5a tagasi polnud peaaegu mitte ühtegi kodutut seal pargis nii nagu nüüd on see põhilisi kodutute elamispaiku. Majanduskriisiga läks asi eriti hulluks. Viimati oli suurem hulk kodutuid pärast sõda, kus invaliidistunud sõdurid ja muud sõjas kannatada saanud seisid seal reas, laulsid ja kerjasid elatist. Õpetaja pere oli sõja ajaks põgenenud Niigatasse (Põhjapool, Jaapani läänekaldal) ja pärast tagasi tulnud.
Veel teadis õpetaja igasuguste hoonete ja asjade endist asukohta ja mis seal kunagi oli ja kus nüüd pole midagi peale asfalttee või just nüüd on seal midagi ja enne oli tühi põld. Kutt vist on tõesti selle kõigega koos üles kasvanud. Ma ei kujutagi ette, mitu km me siis lõpuks maha käisime, aga vähe neid nüüd küll polnud :) terve hunnik igatahes.
Lõpetasime oma ringkäigu ühes söögikohas Hibiya pargis, kus oli uskumatult hea kook uskumatult röövli hinna eest, aga olgu pealegi...
Pärast suundusin Shibuyasse, et teha seal paar plaadiostu. Pärast õhtul küsis Skypes mu käest üks mu tuttav, et nägi ühte väga minu sarnast tegelast ristmikul, kus on umbes mitusada inimest, käes kollane Tower Recordsi kott... Ja tõesti, see silmapaar nägi mind. Ma ei ole enam Tokyos üksi, Suur Vend jälgib sind :D Ninja on surnud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar