Kui ma täna reisi Tartust alustasin, siis olid bussi peal 2 Jaapani härrasmeest, keda tuli natuke juhendada, kuidas Eesti inglise keelt mitteoskavate bussijuhtidega toime tulla. Siiski kuna ma ei olnud 100% kindel, kas nad on jaapanlased (nii kaugelt vaadates ja keelt polnud ka veel kuulnud nende suust), siis jäi asi inglise keele peale.
Aga jah, päris naljakas on istuda keset jaapanlasi, kirjutada keeles, mida mõistab maailmas umbes 1 miljon inimest ja umbkaudu midagi saab aru veel 5 miljonit ja MITTE KEEGI EI ARVA, ET MINA NENDE JUTUST ARU SAADA VÕIKS :D See on värdjalt äge tunne. Jaapanlased, sakslased ja kõik inglise keeles suhtlevad tegelased, TE OLETE PALJASTATUD! Teil pole privaatsust. Noh, ega eestlanegi tohi ülbeks muutuda ja arvata, et ta on ainus, kes võiks sellest aru saada. Selelga võib haledalt tünga saada ;) Aga hetkel siis sellised emotsioonid.
Üks jaapani mees tuli oma naisega koos lennujaama koridoris vastu, röhitses üle koridori, niiet see kajas nagu laululaval ja neil polnud sellest mingit probleemi. Normaalne asi, et lased oma keha sisud välja ilma igasuguse häbita.
Pole ka probleemi rääkida oma Hallux valgusest ("suure varba kondist") ja samal ajal tõmmata omale tromboosivastaseid sukki jalga.
Lahe, kuidas inimeste arusaamad häbitundest ja kogu sellest asjast nii kapitaalselt erinevad on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar