Ossssss

Täna jutustan veel natuke jouge kankeist ehk siis hierarhilistest suhetest. Vot selle sensei kultusega olen küll suht maast madalast üles kasvanud. Küll pealtvaatajana ja mitte väga suurel määral osalejana, kuid siiski. Kui mõned arvavad, et see, mis me Eestis trennides teeme on ikka ilgem hierarhiline allasurumine ja misiganes asi, siis see, mis siin toimub, on ikka täiesti kreisi. Naljakas on see, et sellist liialdamist nagu siin on, pole ma mitte kuskil mujal varem näinud. Kusjuures naljakas on see, et need kummardatavad tüübid on ise nii toredad, lahked ja helded, et kogu see liialdamine tundub täiesti ajuvaba.

Näiteks eile oli wadokai trennis kohal mingi kohalik peaõpetaja. Hästi tore mees tundus, tohutult sõbralik, inimlik jne. Tüüp liikus suht võrreldavalt vana Otsuka senseiga ja Suzuki senseiga. Kelle jaoks ebaselgeks jääb, kes on Suzuki, siis ta oli üks kõvemaid Wado harrastajaid/õpetajaid kuni Wado lõhenes ja siis lõi temagi oma organisatsiooni peakorteriga Inglismaal. Suzuki peaks praegu olema korralikult üle 80a vana. Suzuki sensei oli Ogata sensei õpetaja.

Hierarhia seisnes selles, et sellele wadokai õpetajale toodi kõige esimesena külmikust mingit special teed, valati topsi, viidi temani, laskuti põlvili, anti tee üle, sensei jõi tee ilusti ära. õpilane ootas põlvituses. Siis andis sensei topsi tagasi ja õpilane kummardas korduvalt ja siis viis topsi tagasi. Seejärel läksid teised jooma ühistünnist. Sellist joogipausi esines umbes 3x 2h jooksul.

Järgmine etapp oli selline, et kui sensei seletas mingit tehnikat nii inimlikult ja sõbralikult kui üldse see võimalik veel on, siis iga lause peale karjus kogu kamp koos OSSSSS. Saate aru, iga lause peale. Mitte jutu lõpuks, et jah, saime aru, vaid IGA NEETUD LAUSE peale. See väsitas päris ära. Kogu aeg mingi kisa ja karjumine ainult.

Siia lisandus muidugi minupoolne imelik tunne, et mis kuradi päralt on siinsed õpilased nii ülbed ja tropid oma käitumiselt, kui sensei ise on nii tore ja inimlik. Kuskil vahepeal on mingi lüli perse läinud. Müstika lihtsalt, kui suured erinevused on õpilaste tehnika, korrektsuse, aga eelkõige käitumise osas. Vot sellised lood. Näiteks teevad õpilased väga palju ülearuseid liigutusi, väga palju kasutavad vale suunda jne jne jne. Ma ei imestaks kui kuttidel 5a pärast põlved, puusad ja seljad läbi on liiga pikkadest asenditest, ebakorrektse nurga all löömisest jne.

Kõigi nelja trenni: karate, kendo, judo, aikido iseloomud on siin ülikooli klubis nii erinevad, nagu on erinevad ka nende füüsiline vorm ja vaimne olek.
ülbuse järjekorras:
1. karate
2. aikido
3. judo
4. kendo

karate kutid on nii tugevalt teistest ülbemad, et see torkab väga tugevalt silma!

Füüsilise suutlikkuse järjekorras:
1. judo
2. karate
3. kendo
4. aikido

Siin võiks öelda, et judo kutid on teistest pea jagu üle. Mitte küll ei ole erinevus nii suur kui ülbuse skaalal, aga siiski.

Vaimse jõu skaalal või kuidas seda nüüd õigesti sõnastada... Ehk siis sellise õige spiriti skaala:
1. judo
2. kendo
3. karate
4. aikido

Judo poistel on nii tagasihoidlikkust kui ka tegelikku suutlikkust, austust ja kõike seda, mida ühelt võitluskunsti tüübilt ootaks. Seevastu aikido seltskond tundub suht sellise pehme pesulapi moodi olevat natuke. Ülespuhvitud ja ülepaisutatud. Karate tüübid on küll suutlikud, kuid kordades rohkem ülespuhvitud kui nad tegelikult on. Kui oletada, et karate poiste oskused on reaalselt 70/100st, siis ülespuhvimine ajab selle 190/100 peale. Kendo vendade ülespuhvitus on kõige madalam.

üleshaipimise/ülespuhvimise skaala:
1. karate
2. aikido
3. judo
4. kendo

karjumise koguse skaala:
1. kendo
2. karate
3. judo
4. aikido

Karjumise kohta kommenteerin seda, et kuna kendo võistlustel on karjumine kohustuslik, siis nad teevad seda konstantselt. Kogu aeg käib mingi kõrvulukustav kiunumine. Eriti käredad on tüdrukute kiledad hääled. See lõikab räigelt kõrva. Karate vennad karjuvad, sest siis tunduvad nad võimsamad ja koledamad ja kurjemad jne. Judo poisid karjuvad, et hoida kambavaimu üleval. Aikido vennad suht sama nagu judo omad. Karate juures on just spetsiifiline see, et tüübid ei saa sittagi aru, miks nad peavad tegema enne kummardust mokuso ja mina ei saa aru, miks kuradi päralt peab selle jaoks venitama karjumist 5 sekundit, mis võtab sellelt igasuguse vaimse mõõtme ära. Mitte üheski peamajas, kus ma trenni olen tegemas käinud, ei karjuta sel kombel. Daito-ryus hoitakse spiritit üleval ja karjutakse ka, aga spirit on tõesti nii kõva, et noagagi raske läbi õhu lõigata, seetõttu on karjumine põhjendatud. Wado peamajas ei karjuta peaaegu üldse ja Hontais samuti mitte.

Karatele on veel iseloomulik see, et iga neetud harjutuse ette, taha ja vahepeale kuulub 10 onegaishimasu`i. Kõigepealt kui kummardame üksteisele harjutuse alguses. Siis tüüp seletab, et tuleb lööb ja teeb sellise tehnika ja kinnitab seda onegaishimasu`ga, siis enne iga järgmist rünnakut ka onegaishimasu`tab ja kui on jäänud viimased 2 rünnakut, siis ütleb "hai, lasto nihon onegaishimasu" ja mina pean kinnitama osssss või onegaishimasu või hai. Siis enne viimast rünnakut: "hai, lasto onegaishimasu" ja mina kinnitan samamoodi. Masendav ja väsitav. Miks me ei võiks lihtsalt trenni teha.

Kogu seda asja kokku võttes võin öelda, et kindel võitja on judo, kellele järgnevad suht tihedalt karate ja kendo, haledalt jääb lõppu rippuma kahe näpuga kalju äärele aikido.

See ei ole mitte alade arvustus üldiselt, vaid konkreetse Kurume ülikooli klubide arvustus läbi minu arvamuse. Seetõttu ma arvan ka, et judo trennidest on mul kõige enam kasu mis iganes mõttes. 2-3x nädalas judot ja 2x karated, võib-olla 1x aikidod ja natuke jõusaali ka, kui aega jääb.