Road trip, vulkaan ja pesupäev.

04-05.07.2009
Eile käisime kokku viiekesi Kumamotos (Ogata Sensei sünnikohas), Kumamoto linnust vaatamas ja Aso vulkaani kraatrisse piilumas. Selliseid hetki võiks olla rohkem, kus õpid inimmesi paremini tundma. Start oli 10 paiku ja lõpetasime 7 paiku õhtul, mis teeb tublid 9 koosveedetud tundi. Paraku on suurem osa kokkusaamisi sellised, mis kestavad lühikest aega või siis saab ainult paar sõna rääkida + see, et neid samu inimesi ei näe kunagi enam. Jääb vaid visiitkaart ja mälestus. Õnneks on veel 2 nädalat aega, et midagi koos ette võtta ja mõelda, mis saab edasi.

Kumamoto on siin Kyuushuul ka üks selline suuremaid keskusi, kus ka üht-teist toimub. Linnus oli päris vahva. Kui ma ei eksi, siis Kumamoto linnust kutsutakse mustaks linnuseks ja Himeji linnust valgeks linnuseks. Kumamoto linnus põletati II MS ajal maha ja nüüd on see rekonstrueeritud, kusjuures mõned detailid on suhteliselt hiljuti valminud ehk siis protsess käib veel.

Kumamotos sõime raamenit ja suundusime vulkaani poole. Mingist hetkest alates tekkis tunne, et tegemist ei ole Jaapaniga vaid hoopis Saksa või Austria alpidega. Lehmad-hobused-lambad sõid aasadel, mäed olid kaetud rohelise muruvaibaga ja selline Milka šokolaadi reklaami tunne tuli peale. Jaapanlased olid hobustest ja lehmadest igatahes elevil. Ju vist tüübid pole elus piisavalt palju elavaid loomi näinud, rohkem viilutatult taldrikul. Hobuste juures oli silt: „Ära silita, võib hammustada, see on valus!”. Siiski ütlesin, et nii hull pole ja tüübid patsutasid suksu külge natuke, aga jäid siiski suhteliselt pelglikuks.

Vulkaani juurde jõudsime, siis sildid hoiatasid, et vulkaani gaas on ohtlik. Vulkaani kraatri ääres müüdi mitmes erikastmes väävlit, mida sealt on välja kaevandatud. Kraatri põhjas vesi oli sinakasroheline, pulbitses, auru tuli kõvasti üles ja oli tunda kerget väävlilõhna. Sellega meenusid kohe nahahaigused, kus põhiliseks ravivahendiks on väävlisalv. Rääkisin japsidele ka sellest, aga nemad väga ei olnudki sellest kuulnud. Psoriaas ei olnud neil ka just kõige tuttavam mõiste. Aga noh, 4. kursus vist ei peagi seda teadma, I guess… samas miks tegi 6. kursuse tüdruk imestunud nägu, kui rääkisin, et põlvele tehakse artroskoopiat ja veel päevakirurgias, et tema ei teadvat sellest midagi. Nojah... inimesi on ju erinevaid. Samas kui Kurume ülikoolis tõesti tehakse põlve artroskoopiat 1x nädalas reedeti ja siis ka 1-3 operatsiooni võrreldes sellega, et Tartus tehakse 3-4x nädalas 2-5 operatsiooni päevas, siis noh jah… Õige see on, et ülikooli haigla tegeleb vingemate juhtumitega, aga ma ei tea, kas tudengid tegelikult õige pildi asjadest saavad, kui nad muid haiglaid ei näegi. Arvavad, et kõige kurjemad vähkkasvajad, hulgitraumad ja muud keerulised haigused ongi argipäev? Mitte aga hemorroidid, kõrvetised, südamerütmihäired ja kodarluu murrud?

Pühapäevane ehk tänane hommik algas jälle kuidagi vastikult vara. Kell 4 hommikul oli uni läinud. Võib-olla seepärast, et eelnev öö käisin netikohvikus ja jõudsin koju alles 5 hommikul ja enne vulkaani äärde sõitmist magasin vaid ühe käe sõrmedel loetava arvu tunde ja pärast reisi ei tulnud jõusaali ja netikohviku mõttest mitte midagi välja. Uni tappis eesti vägilase Suure Tõllu juba kell 8… Ma vist olen seda kunagi maininud ehk? aga Kui mõelda, et saarlaste vägilane Suur Tõll ei kõla saare murdes üldse nii, vaid natuke halvustavalt hoopis  Suur Töll.

Hommikul sai nüüd kõvasti pesu pestud. Linad pessu pandud, valged t-särgid ja kittel. Kui pesu välja võtsin, selgus, et mul pole mitte millegagi linu ja tekikotti üles riputada. Sidusin linad kahe riidepuu külge ja tõmbasin need rõduukse ette lehvima. Nüüd käib tuul läbi ja ehk kuivatab ollused ära hommikuks vms.

Nii et eilsed tegemised lükkusid kõik tänasesse.