Suhtlemishäired

Tõenäoliselt võtaks kogu oma jaapanlastega suhtlemise kogemuse kokku selliselt, et inimsuhete osas jaapanlased ei suuda pühenduda (fail to commit). Alati on see, et kui ka õpid kedagi toredat tundma, siis mitte kunagi ei tule sellele järgmist korda. Kunagi ei saa uuesti kokku ega aja uuesti juttu. Peaaegu kõik mu jaapani tutvused on sellised. Mul on meeletu hunnik jaapanlaste visiitkaarte, kellega ma olen elus vaid 1x suhelnud ja ongi kõik. Olgugi, et päris mitmega oli väga hea klapp ja tahaks, et see edasi kestaks, kuid miskipärast ei ole võimalik nendega ühenduses püsida. Ei kirja teel ega telefoni teel jne jne jne. Sitt lugu ühesõnaga. See kehtib nii poiste kui tüdrukute puhul. Neid, kellega olen suhtlema jäänud, on valusalt vähe. Kardan, et ega siit Kuremäe kloostrist või noh õige nimega Kurume ülikoolist ei jää ka ühtegi kontakti alles. Kui vähemalt ükski jääks, oleks vägev...

Vot sedasi...

Nüüd sööma ja siis pärast jutustan edasi...

Söödud ja natuke patsiente vaadatud...
Unine see tänane päevake. Eile oli JIMSA (Jaapani EAÜS) kohaliku grupi pidu, kus siis pidulikult võeti vastu uued liikmed ja osad professorid olid ka kohal. Pärast esmast viisakat pidu läks asi edasi mingisse baari, kus euroopa stiilis karaoket lauldi pärast ma-ei-tea-mitmendat drinki. Ehk siis tegevuskava oli nagu ikka: peaaegu kaine mina (1 klaas ploomiveini) vaatab pealt, kuidas purjus japsid möllavad. Need, kes olid enam-vähem kained, sattusid minuga põnevasse vestlusse jne. Üks tüüp uuris, kuidas Tshehhis lood on, sest läheb augustis sinna välisvahetusse. Sai siis natuke nõuandeid jagatud. Osad jäid siis eile 3-4ni möllama. Ma jõudsin 1 läbi midagi koju. Imelikul kombel on täna aga ülimalt unine olek.

Eile tutvusin Ishibashi sensei`ga, kes tuli teisest haiglast tagasi siia. Tüüp lasi mul iseseisvalt sidemeid ja plaastreid vahetada ja haava puhastada. Ma ütleks, et see on vist kõige kõvem asi, mida ma siiani Jaapanis teha olen saanud. Tuleb mudiugi tõdeda, et Ishibashi sensei on teistest ikka väga erinev.

Hoolimata kõigest jääb ikkagi tunne, et jaapanlased kuidagi ei pühendu. Ei endile ega ka teistele.

Trennilugude juures jäi rääkimata või õigemini kordamata (eelmine aasta sai sama juttu räägitud) see, et jaapanlased teevad kõike ju grupivaimus. Tähtis on see, et sa teistega koos alustad ja lõpetad. See, mida sa vahepeal teed, pole nii oluline miskipärast. Oluline on, et sa kätekõverdusi teistega koos alustad ja teistega koos lõpetad. Kas sa tegelikult suudad ka sama tempoga asju teha KORRALIKULT ilma viilimata, pole kellegi asi. Suurem osa ei suuda sellise tempoga KORRALIKULT teha ettenähtud arvu. Kuna rütmi hoidmine on tähtsam, siis lähevad kõik harjutused ääretult ebakorrektseks. Joomisega on umbes sama, et tähtis on see, et sa teistega koos jooma lähed ja et sul on klaas kogu aeg ees ja teistega koos lõpetad. Seda, kas sa jood alkoholi või hoopis teed, polegi vist nii oluline enam. Ses mõttes on jah see jaapani mentaliteet natuke imelik.

Peaks uurima, kasäkki oleks võimalik Tokyos ka mingisse haiglasse piiluda. Jaapanlastele ju erandid ei meeldi, aga äkki kui ilusti paluda, siis ka saaks?? Peaks hakkama selle nimel tööd tegema. Hommikust õhtuni kodus istuda ei viitsi, shoppamiseks pole raha, sõpru ka nii palju pole, et kogu aja ära täidaks jne jne jne... äkki keegi halastab mu peale :D Vaatame, mis teha annab selles reeglite poolt kivistunud ühiskonnas. Kas leidub reeglite rägastiku-võrgustiku vahel auke, kust ma läbi mahun...