Uudishirm

29.06.09
Mu welcome party läks nii, et algus oli enam-vähem, aga siis suutis end üks tüüp nii sigalakku täis juua, et hakkas räuskama ja kohe yakuza kombel, mis eriti tore ei olnud muidugi. Osad läksid edasi jooma, mina läksin ära koju koos veel ühe tegelasega.

Laupäeval käisime mingis lähedalasuvas templis ja Kyuushuu riiklikus muuseumis. Tempel oli nagu tempel ikka. Palvetasime, viskasime mündi, võtsime õnneloosi jne. Tagasiteel sõime riisikooki või kakukest või mida iganes. Ümbris oli riisist ja sisu oli magus punase oa pasta. Nagu ikka jaapani traditsioonilised magustoidud. Kõlbas süüa küll. Erilist toiteväärtust peale magusa ja jahuse maitse (punase oa pasta maitseb üsna jahuselt) sellest just oodata pole. Kui olime tagasi jõudnud, siis läksime yakisobat sööma ehk siis praetud nisunuudleid, kui ma nüüd ei eksi millegagi. Nagu ikka, päris hea... Meenutab natuke hiina restoranide nuudleid. Mingid võrsed, rohelist, liha ja muidugi head rasvased praetud nuudlid.

Selle päeva põhiteema aga oli hoopis meie jutuajamine. Ma ajasin terve selle aja, mis me templisse sõitsime, templis olime, templist tulime, muuseumisse läksime, seal olime, sealt tulime jne Naota’ga. Tüüp elas mingi umbes 10a kokku USAs ja näeb siinset maailma hoopis teistmoodi kui teised jaapanlased. Tüüp käis Californias ülikoolis, õppis seal farmaatsiat või miskit sarnast, kuna ta ei saanud arsti sisse green cardi puudumise tõttu. Oli koos oma segaverelise latiino tüdruksõbraga jne. Elunäinud vend. Vanust ka 36 vist. Selle kutiga sain super hästi jutule ja mõttevahetus oli täiesti viljakandev. Saime mõlemad teadmisi juurde ja ka uusi kogemusi ning vanadele arvamustele kinnitust. Jutt käis antud juhul inglise keeles muidugi. Jaapani keeles oleks natuke raske ennast nii hästi väljendada.

Üks põhiteema oli see, et jaapani arstitudengid ei käi vastassooga väljas, ei oma mingeid partnersuhteid ega tegele mitte mingil määral seksuaalsusega. Kuidas see jutt sinna jõudis üldse? Ma rääkisin Naotale ühe juhtumi, mis leidis aset 2006, kui ma olin esimest korda Jaapanis läbi Jaapani valitsuse poolt orgunnitud ja kinni taotud noortevahetusega. Samas programmis osales muuhulgas ka üks üle keskmise kena läti tüdruk ja üks mosambiigi tont. Igatahes oli see mosambiigi tont suutnud ära sebida ja sugutada selle läti tüdruku. Tema hooplemine oli siis järgmine: and then she went down and asks… what’s that smell? And I say… It’s the smell of THE BLACK MAN… Ma loodan, et ma ei pea seda hakkama tõlkima eesti keelde.

Kui ma olin selle juttu Naotale ära rääkinud, oli vend naerust suht krampides, et sellise haridus? haritus? kultuuri? või mis iganes tasemega inimesi leidub nagu too must tont Mosambiigist. Järgnevalt üritas Naota rääkida sama juttu edasi oma jaapani sõpradele, kes just väga hästi inglise keelest otse aru ei saanud. Probleem oli selles, et poisid ei saanud jutust aru. Ka mitte siis, kui Naota kõik kenasti ja ilusti pikalt jaapani keeles ära rääkis. Lõpuks tuli välja, et need 2 poissi ei teadnud, mida tähendab suhu võtma. Täielik müstika, kuidas on jooksnud niiöelda seksuaalharidus mööda inimeste külgi maha. See tõestas täpselt Naota väiteid, kuidas jaapani arstitudengitel ei ole aega, tahtmist, võimalust jne ennast seksuaalharidusega kurssi viia ja siit lähtuvalt ei käida vastassugupoolega väljas, sest kardetakse, ollakse ebakindlad jne jne. Üks suht normaalne kutt siit pidi minema pimekohtingule ja nimelt kolmik pimekohtingule. Kus 3 poissi saavad kokku 3 tüdrukuga. Kolmik pimekohting on minu arust natuke kahtlane asi. Pärast meeldib sulle naabri kaaslane hoopis rohkem ja siis on palju kirumist ja jagamist, et kes mis ja kus. Üldse kahtlane, et inimesed tänapäeval pimekohtingute tasemele laskuvad ja seda mitte uudishimust vaid uudishirmust. Uudishirm... mis see oleks siis? Hirm millegi uue ja tundmatu ees, mida pole varem kogetud või milles ollakse ebakindlad.

Imestage siis, miks on jaapani iive nii madal. Miks on Jaapanis tõsised suhte- ja seksuaalprobleemid. Kui see kõik nii varajases eas juba pihta hakkab, siis pole ju midagi imestada. Päris tõsine teema tegelikult. Praegu veel eriti, kus seksuaalharidus peaks olema kõigi jaoks kättesaadav, kasvõi interneti vahendusel.

Internet ja muu tehnika on jaapanlaste jaoks tegelikult võõras asi miskipärast. Kuigi arvatakse, et Jaapan on just maailma tehnikariik nr.1. Võib-olla tõesti tootmise osas ja leiutamise osas ja isegi ka uudisvidinate kasutamise osas. Küll aga piirdub tüüpide kasutamisoskus enam-vähem sellega, mida see konkreetne manuaal on sisaldanud.

Üks seik kasutatud videomängude poes: Mees ja naine. Mees umbes 30 ringis, naine ehk mõned aastad noorem. Naine tahab osta Playstation2 kasutatud kujul. Müüja seletab juurde, et jah, sellele saate osta kõvaketta. Tibi vastu, et misasja??? Noh, et sellele saab päris suures mahus kõiksugu asju salvestada. Tibi vastu, et kas see on mälukaart. Müüja raputab pead, et need on erinevad asjad. Ja kõige toredam asja juures oli see, et tibi tüüp vahtis veel jõrmima näoga müüjat, kui tibi ise. Tüüp oli ikka erakordselt passiivne ja juhm. Ja siis imesta veel, et jaapani noorsugu ei tea, mis asi on torrent, kuidas neid tõmmata jne ega mõista ka seda, kuidas teha mp3-dest audioplaat ega mõista, kuidas lihtsalt mp3 failidena plaadi peale tõsta jne jne jne.

Seksuaal- ja IT haridus… Hakkaks õpetajaks?

Niisugune lugu siis sellega.

Naotaga sai veel lobisetud meditsiinihariduse teemal. Ta kritiseeris sama pointi, et Jaapanis ei saa arstid piisavalt praktikat, rääkimata tudengitest. Tudengid lõpetavad 6a ära ja ei oska mitte essugi teha. Seda on näha residentidest, kes on 3. aastal ja õmblevad väga vaevaliselt, seda on näha tudengitest, kes panevad omale steriilsed riided selga, aga seisavad käed rinnal vaid laua ääres, sest neil ei lasta midagi teha. Paremal juhul saab niiti lõigata või siis tupsuga midagi teha. Konksu hoidmine on 1. assistendi rida, kelleks on enamikel juhtudel KOGENUD arst, kes võiks ise operatsiooni läbi viia, aga paraku see nii pole.


Pühapäeval vedelesin suht kaua linade vahel, et minna õhtul 6ks judosse. Seal loopis üks anestesioloog mind ringi nagu mõnda märga kaltsu. Selline tasemevahe lihtsalt. Jõuga polnud seal midagi kompenseerida. Kiirus ja kogemus ikka nii erinevad. Samas pole ju judo’t ametlikult teinudki ju. Kuigi jõud oli nii mõnegagi võrdne või käis üle, siis heitmiseni ma ei jõudnud, paremal juhul nemad ka mitte.

Täna oli niisugune päev, et hommikul olin piilumas kahte tuumori oppi. Schwannoomi opp õlavarrelt ja teine oli epidermoidtsüst sõrme otsas. Kuidagi eriliselt palju on siinses ülikooli haiglas kasvajaid. Võib-olla seetõttu, et rasked haiged tuuakse siia? No pagan tead täpselt.

Pärast seda sain teada, et üks arstidest on mänginud ragbit ja surunud rinnalt 150kg. Muskel on siiani minu omast omajagu suurem. Vägev värk.

Opi ajal ja eel ja järel tegi üks arst nii palju nalja, et lihtsalt uskumatu. Sellise suuvärgiga tegelasi ikka eriti palju ei jagu siia ilma õnneks või kahjuks

Edasi möödus päev karate trennis, kus higistusmahtu võib vaat, et gallonites mõõta, mitte liitrites. Pärast läksin oma judokast sõbraga nuudlisuppi sööma. Taevast kallas nii hullult vihma, et mõningates tänava ja teede otstes oli vesi üle pahkluu. Korralikult ujutas ikka. Plätadega oli päris hea käia sellises tulvavees.

Nuudlisupp oli üle ootuste hea. Veits kallis, aga tõesti tõesti hea. Judokast sõbraga sai vahepeal veel mõõdukas koguses juttu ka aetud, sest päris kõige jaoks jaapani keelest veel ei piisa ja isegi kui piisaks, siis temas pole seda USAlikku avatust, mis Naotasse on imbunud 10a jooksul. Igatahes võin öelda, et inimesed, kellega ma läbi saan Jaapanis, on kas lihtsalt väga erandlikud või on võitluskunstide harrastajad. Suhtumise küsimus peamiselt!

Homme siis plaan judosse vajuda.