Kena neiu...

Eile jäi üks lugu oma arvutis kirjutamata, millest tahtsin ka rääkida. Nimelt kui olin eile karate trennis, siis märkasin, et üllatus-üllatus, aga siinne tüdrukute protsent on uskumatult kõrge. Tervelt 60% kanti. Teine asi, mida tähele panin oli see, et üks tüdruk oli kohe kena, kohe ikka päris päris kena ja paistis kaugele silma... teiste tüdrukute seast, kes noh... kui nüüd aus olla, siis ei olnud nii kenad. Kui see väsitav higinäärmeid erutav trenn läbi oli saanud, astus see kena tüdruk ise minu juurde ja hakkas pärima, et kes mis ja kus. See hetk oli aga paljutki määrav. Esiteks Jaapanis ei tule reeglina naised mehe juurde ise juttu tegema. Teiseks... no kindlasti mitte sellise kõnepruugi ja kehakeelega. Mul oli tunne, et mu kõrval seisab mingi getoneeger, kelle suust tulevad kogemata jaapanikeelsed sõnad välja. Kuidas saab ks nii ilus tütarlaps getoneegri kombel kätega räppida (loe vehkida ja joujoujoutada), säärasel määral slängi kasutada, et mul oli arusaamisega tõsiseid raskusi. Kogu selle neiu kehakeel, olek, sõnavara kasutus jne oli ikka paras põnts mulle, kes ma olen harjunud nägema natuke teistsuguseid tütarlapsi, jaapani tütarlaste kasvatusest rääkimata.

tsiki põhiline fraas oli: wah, majisska (wah, majidesuka) ehk siis uohh, tegelt ka vä? Kahjuks rohkem fraase meelde ei jäänud, aga suht omalaadne kogemus. Korraks oli tõesti tunne, et keegi meist on vales filmis. Selline keskmisest kõvasti pikemate, koguni üle poole reie ulatuvate kätega, räpparile omase natuke viltuse keha- ja kaelahoiaku ja vastava sõnavaraga tsikke just iga päev ei kohta. Eriti arvestades, et ta oli ilus, no tõesti ilus, aga paraku vaid staatikas. Dünaamika oli traumeeriv. Punkt.

Teine lugu tuleb otse opisaalist. Tänane vinge opp pidi kestma 7,5h, aga kestis vaid 5. Teemaks oli skolioosi korrigeerimine. Ehk siis 12a tüdrukul oli kõva skolioos torakaalosas (rindkere) ja võeti selg tagant lahti, pandi kruvid sisse mõlemale poole lülisamba igasse lülisse ja siis ühendati kruvid metallvarrastega ühtseks karkassiks. Täitsa pädev opp. Seekord olid asjatamas 4 arsti ja isegi täiesti asja eest. Kõigile jätkus tööd ja tühja passimist polnud eriti. Üle pika aja ressursside mõistlik kasutamine siinmail. Põhiline kirurg oli pool korealane-jaapanlane ja üks kõige kiirema näputööga vendi, keda ma üldse opilaua taga näinud olen. Vot sulle skilli. Igatahes jah, täitsa vinge operatsioon oli, mida minu teadmiste järgi väga tihti just meie maal ei tehta? Küsisin, kas see on siin haruldane. Vastati sedasi, et järgmine kuu on iga nädal vähemalt üks. Kuna kohe on tulemas suvevaheaeg, siis tuleb selliseid oppe palju veel.

Järgmine asi, mis siit välja koorus oli see, et Kurume ülikool on tuntud oma seljaoppide poolest. Tuli välja, et siin on ortopeedia osakonnas tööl umbes 15 arsti, kellest julgelt kolmandik või enamgi on spetsialiseerunud lülisambakirurgiale. Mõned tüübid on siis kasvajate peal ja mingid paar üksikut trauma peal. Proteesimised tehakse peamiselt teises keskuses.

See seletab ka, miks on siin tavatraumasid kole vähe. Kuid ikkagi tundub kummaline see värk kuidagi. Kuigi siin piirkonnas on palju haiglaid suuremaid ja pisemaid ja selle piirkonna rahvaarv ei tundu ometi nii suur olevat, on ekstreemsemaid juhtumeid kui Eestis iga päev näeb, küll ja veel.