19.06.09
Kuigi Kurume näol on tegemist üsna väikese kohaga - nii umbes 300 000 elanikku. Kurume on siis kuulus Bridgestone rehvifirma asutajalinnana, kui ma nüüd väga mööda ei pane Wikipediast loetud andmete taasesitamisel. Esmamulje Kurume’st oli küll 100% pommiauk: internetti pole kuskil, kõik on parajalt primitiivne ja pole ikka see, mis on Eestis või suurlinnades Tokyos ja Osakas. Siiski läheb arvamus iga hetkega paremaks. Hakkan vaikselt linnaga harjuma. Vahemaad erinevate asutuste vahel on paraku üsna jalgratta järele karjuvad ehk siis piisavalt kauged. Ülikool ja campus on kenasti kompaktselt ühes kohas, kuid suuremad poed, restoranid, rongijaamad jms asutused on umbes 2-4km raadiuses, mis edasi-tagasi mökitades teeb päris arvestatava kaloripõletaja.
Jalgratast ma veel proovinud ei ole. Lugu selline, et jalgratta sadul oli algselt nii madal, et ei ulatanud mulle kubemenigi. Kui üritasin seda kõrgemale sättida, tuli umbes 20cm kõrgemal sadula toru üldraami seest välja ja vaatasin natuke pika näoga, et või nii... Eks homme või millalgi saab teada, kas linnas sõidab üks suur valge ahv käia otsas või ei.
Kui ma fotokaga tuurile lähen linna peale, siis teen natuke pilte naljakatest siltidest, millest Jaapanis puudu ei tule. Iseasi, millal need ükskord internetti jõuavad.
Täna hommikul käisin üle ma ei tea mitme aasta jooksmas! Jooksin oma 15? min muusika saatel. Nüüdne tulemus on käes – reied on nii valusad, et karju appi. Lükka mitusada kilo tahes jalgadega üles, aga ega see sust jooksjat veel ei tee. Üritus, mida jalgade taastumisel korrata. Jooksmas + jalutamas käisin kuskil 6.10-6.50 vahemikus hommikul. Uni tegi veidike trikke ja energiat oli kuidagi üle vms. 8st sain poistega kokku ja läksime kooli sööklasse hommikust sööma. Hommikusöök nagu hommikusöök ikka… Jaapani mõistes muidugi: tünn riisi, kausike misosupiga, minikausike majoneesikastmes nuudlitega, taldrik 2 praetud munaga ja muidugi väike kausike natto’t, milleks on siis fermenteeritud oad, mille lõhn on suht roiskunud ja maitse on muidugi ka sellest mõjutatud. Seekord olid üllatavalt "värske" lõhnaga ja kõlbasid 80% ulatuses kurgust alla ajada.
Söömise juures on huvitav see, et siinsed tüübid on nii mõnusad ja lahedad, et ei häbene üldse sinu ülejääke ära söömast. Küsivad küll, aga pistavad kõik pintslisse. Esimene õhtu söödi mu nuudliülejääk ära, mida oli lihtsalt nii palju, et kui mul oleks ka 4 magu nagu lehmal, ei suudaks ma sellega väga midagi pihta hakata. Täna söödi ühe teise järgi jäetud natto ära. Kui keegi ei usu, et erinevates riigi piirkondades on inimesed erinevad kas siis geograafiast tingituna või lihtsalt seetõttu, et nende inimeste esivanemad on kasvatanud neid sealse regiooni tavade järgi või et lõunamaa päike küpsetab magusamad viljad või mida paganat iganes, aga tõesti on meeeeeeee....eeee....letu erinevus Tokyo või Osaka inimestega võrreldes.
Täna käisin veel siin esimest korda jõusaalis. Jõusaal on suht selline ärakasutatud välimusega ja mõni masin suudab napilt mulle pinget pakkuda. Hantlite maksimaalse raskusena registreerisin 16kg, kangi peale annab õnneks üle 100kg ka laduda. Siiski suurem osa lepib kangi ja 20kg ketastega ehk koguraskus 60kg. Minu sealoleku peale hakkasid kõik proovima, mitu korda neil 90kg üles läheb. Päris järgi ei jõutud, aga mõni pisike käblik üllatas küll oma võimsusega :) Tegemist oli põhiliselt ragbi meeskonnaga. Paneb natuke mõtlema, et kas jaapanlastel on lihaste mikrostruktuur nii teistmoodi, et ilma olulise lihasmassita lükkavad tüübid peaaegu sama suuri raskusi kui mina oma 2-10x suurema lihasmassiga. Väga huvitav igatahes. Pealtnäha sellised täiesti tavalised tüübid, pigem isegi mittemidagiütlevad, aga jah. Tulemused polnud üldse pahad ju. Aga jah, see suurte raskustega rassimine jaapanlastega võrreldes, valge nahk, keha suurus ja mis iganes muu asi tekitasid jõusaalid kõikides poistes räiget elevust. Küsiti Eesti, balti riikide ja igasugu asjade kohta. Aeti meestejutte ja kõike muud ka. Tokyo jõusaalis sellist nalja ikka pole :) Seal rassib igaüks omaette, aga siin on asjad üpris teised. Väga vahetu kontakt ja väga väga väga tore seltskond. Lõunamaa päikese all valmivad magusamad apelsinid???
Igatahes olen nüüd üsna kaugel sellest, mida ma iga päev Eestis teen. Pole hetkel internetti, eestlasi, võitluskunsti trenni, oma kodu, eesti toitu, piimatooteid ega miskit. Poodi pole jõudnud, kuna on üsna kaugel ja pisemates poodides väga piimatoodetega hoobelda ei saa ja ega enivei ei tee Eestile eriti ükski riik piimatoodete rohkuse, kvaliteedi ja mille poolest iganes ära. Eestis on ju kõik oma sordid, mida mujal Euroopas pole: Alma, Tere, Mumuu + Läti tooted Rimis, Karums + Saksa tooted Zotti ja Danone näol. Saksamaal ju eesti tooteid sel määral pole... Kreekas jälle on peaaegu kõik tooted saksa omad... Lettidel on Zotti ja Danone jogurtid, Milka ja Ritter Sporti šokolaadid jne jne jne ja peaaegu mitte ühtegi enda toodet. A la ainsad asjad olid kreeka piim, kreeka mesi ja kreeka pagaritooted, mis olid suht-koht ka väga tugevate saksa mõjutustega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar