Alguse l6pp, l6pu algus?

17.06.09
Mõningaid meenutusi sellest tulekust siia tõusva päikese maale. Seekord sai tuldud oma hea sõbra Kaarliga. Kindlasti jäime meelde lennukis oma kestva naeruparaadi tõttu, mis algas tegelikult juba lennujaamas ja lõppes alles meie lahkuminekuga Hirakatas.

Lennukis jagati meile seekord muuhulgas ka paberid seagripi kohta, et kas on olnud palavikku või kokkupuudet kahtlaste vantidega, kelle esinesid säärased sümptomid. Õnneks keegi meile kärssa pähe määrida ei üritanud ja pääsesime üsna libedalt läbi. Mind pinniti telefoninumbrite ja aadressidega. Kui eelmine kord libestas passi- ja tolliprotseduure võitluskunsti varustuse näitamine, siis seekord fakt, et läksin sinna vahetusüliõpilasena. Kas me võime siit järeldada, et jaapanlased väärtustavad haritud kaklejaid või mida?

Tegelikult näitas ajanäitaja maandudes juba 18. kuupäeva, nii et jah... Teekond kohvritega Hirakata’st Kurume’sse oli rohkem kui nibin-nabin aja mõistes. Iga rongi peale pidin jooksma ja loomulikult ei sattunud ma ükski kord eskalaatoriga kohani. Iga kord pidin oma ~25+ kg kohvrit käpa otsas tarima. 25+ seetõttu, et laadisin lennujaamas „liigse pahna” seljakotist kohvrisse… Igatahes shinkansenile (kiirrong 300+ km/h) jõudsin 1-2 minutilise täpsusega ja astusin muidugi rongi lõpus olevasse vagunisse ja mis oli muidugi reserveeritud kohtade jaoks. Siililegi selge, et mul oli reserveerimata kohaga pilet ostetud masu tingimustes. Reserveerimata kohtadega vagun oli loomulikult rongi eesotsas. Teekond 16. vagunist 1. oli päris tore. Vaatasid, et istuva rahva väljaulatuvaid küünarnukke ära ei lõhuks sama raske kohvriga kui osad küünarnukkide omanikud. Edasi Hakata’st Kurume’sse oli analoogne seis.

Koos minuga jõudis Kurume’sse ka üks kõvemaid paduvihmasid, mida ma näinud olen. Õnneks olid 3 poissi mul autoga vastas ja saime kenasti ühikasse. Seda, kas see ühikas tegelikult ka õdede ühikas on, ma ei saanudki aru siis ega ole aru saanud tänaseni. Tundub, et vist päris ei ole. Rahvast liigub, aga kole vähe. Kõige pullim on muidugi see, et siin kõrgtehnoloogia riigis pole ühikas internetti ja ülikooli hoones kasutatav internet on nii ära paroolitatud, et ei suuda ära imestada. Kui TÜ hoonetes on tihtipeale parooliga kaitsmata wi-fi, siis siin on kõigepealt parool vaja siestada ja seejärel ei saa sa mitte midagi muud teha, kui vaid brauseris, meiliprogrammis või kus iganes sattuda kasutajanime ja parooli küsivale lehele. Tuleb välja, et parooli saavad omada ainult ülikooli sissekirjutatud üliõpilased, kelle hulka ma ei kuulu... hetkel vähemalt. Nii et netiga on lood tosi kusessa. Telefoni pealt ei taha ka väga netis hängida, sest roaming andmeside hinnad ei ole just väga meelitavad.

Nii et jah, sai suure suuga hõisatud, et õdede ühikas ja õdede ühikas, aga hetkel tundub see asi küll väga vaikne ja rahulik üritus olevat. Vabandust, et teile kõigile suurt pettumust valmistama pean :)