Mõningad muud mõtted

Tekkisid mingi päev mõtted objektiivsusest ja subjektiivsusest. Milliste kriteeriumite järgi on õige otsustada inimese üle, et kas ta on selline või teistsugune. Kust ma tean, milliseid väärtusi peaks jälgima? Teine aspekt seejuures on veel muutus ajas. Vanasti ma arvasin, et on teatud tüüp inimesi, kes oma elu jooksul ei muutu ja on tüüp, kes muutuvad pidevalt. Päris nii detailivaene see siiski pole, kuigi jah on inimesi, kes jäävad rohkem iseendaks kui teised. Siiski tahaks ma väga loota, et inimesed on suutelised arenema ja nii üritan minagi panustada sellesse arengusse. Mitte anda alla koheselt kellegi suhtes või ka enda suhtes, vaid anda veidike aega proovida. Kõik inimesed ei sünni siia ilma matemaatikutena, keeleteadlastena, tippsprinteritena, jõumeestena ega rallisõitjatena. Seega tuleb anda inimesele võimalus areneda. Siit tuleb ka väike kriitika õppesüsteemide kohta, kus eeldatakse, et inimene saab asjad selgeks iseenesest ja õpetajat nagu polekski vaja. Selle kommentaariks tahaksin öelda, et jah, on inimesi, kes ei vaja teatud teemade juures õpetajat, et saavutada häid tulemusi, on inimesi, kelle tulemusi ei suuda parandada ka parim õpetaja, aga väga-väga palju on inimesi, kes saavad õpetamisest kasu. Seetõttu ütlen, et on ülimalt oluline anda inimesele võimalus õppida ja mitte tembeldada inimest esimese filtreeringuga lolliks, kobaks, aeglaseks, mökuks jne. Kui ma enda arengu siia kõrvale panen, siis võin näiteks öelda, et ma ei saanud päris täpselt aru, mis on areng, kui mulle asjad sülle kukkusid. Saksa keel tuli iseenesest ja absorbeerus minusse täiesti märkamatult nagu ka teistesse minuealistesse, kes saksa kanaleid vaatasid. Inglise keele puhul pidi juba natuke vaeva nägema, aga see polnud eriti märkimisväärne. Jaapani keele puhul ei ole aga mitte üks asi tulnud ilma vaevata. See näide õpetab ka mitut aspekti: esiteks seda, et ei saa võtta iseenesest seda, et sa midagi oskad, alati tuleb respekteerida tööd, mida oled ise või on keegi teinud arengu tarvis. Teiseks seda, et erinevatele inimestele sobivad erinevad õppimismeetodid. Saksa keele puhul istusin ma hommikul kella 6-7st õhtul 10ni? saksakeelses keskkonnas ehk teleka ees, sest 90ndate alguses levisid SAT-TV kaudu saksakeelsed kanalid, mitte aga inglisekeelsed. Inglise keel tuli ka suhteliselt lihtsalt, kuna on sarnasusi saksa keelega, kasutavad mõlemad keeled ladina tähti ja inglise keelt leidub meie praeguses keskkonnas rohkem kui küllaga. Jaapani keelt aga meie keskkonnas peaaegu ei ole: sake, sushi, karate, judo on sõnad, mis on ka eesti keelde võetud ja nii mõnigi teab meie judoärika kaudu ka sõna arigato, kuid kõik muu jääb ikkagi suhteliselt kaugeks. Paraku ei ole mul aga piisavalt palju aega ja võimalusi viibida kogu aeg jaapanikeelses keskkonnas, et see kõik imenduks iseenesest läbi naha pooride, kõrvaavade, silmapilude või mille iganes kaudu. Kahjuks tuleb kasutada niiöelda kontsentreeritud doosiga süste ehk õppimist. Seetõttu rõhutan, et õppimisviise võib olla sama palju kui on erinevaid inimesi siin maailmas, kuid siiski võib nii ääri-veeri tõmmata ka piirjooni gruppide vahel, et kes millist viisi eelistab. Kõik te õpetajad ja õppurid arvestage endaga ja arvestage ka teistega, kuigi meie haridussüsteemid seda väga teha ei taha.

Tundus, et kaldusin algsest teemast kõrvale, et mille järgi siis otsustada inimeste üle? Loodan, et see pikem jutt siiski ei jäänud liiga ebaselgeks ega mõte hüplikuks ja ehk oli natuke abi asjade lahtimõtestamisel.

Siiski on päris palju tegureid, mis jäävad väga-väga kaugele objektiivsuse kriteeriumile vastamisest, kuid siiski mängivad meie elus päris suurt rolli. Objektiivseks loetakse tänapäeva arusaamade järgi seda, mis kehtib igas situatsioonis ja mis on kõigi poolt üheselt mõistetav ilma mitmetähenduslikkuseta. Teaduslik on meetod siis, kui see on korratav samaväärsetes kontrollitud tingimustes ning tulemused on ka samad. Reaalsus on paraku see, et inimene ei suuda kontrollida kõiki tingimusi. Jah, mida aeg edasi, seda enam me seda suudame, aga kõiki faktoreid korraga arvesse võtta inimene oma ajuga ei suuda. Mõni superarvuti jõuab sellele suhteliselt lähedale. Ehk siis inimesel on teatud arv niiöelda mälupesi tähelepanu jaoks, mida ta aktiivselt kasutada jaksab. Kui faktoreid liiga palju on, siis ei tule enam midagi välja. Seetõttu ei saa keskenduda õppimise käigus korraga kõigele. Tuleb keskenduda teatud aspektile. Kui see on enam-vähem selge, võib võtta järgmise. Siin võiks võrrelda instinkte/taju mõistuslikkusega. Kass ei mõtle, et kui kaugel ja kõrgel eesolev takistus on. Mõõtmine silmadega ja info analüüsimine toimub sarnaselt sellele, kui me teeme midagi intuitiivselt. Toon näite võitluskunstide ja kehakooli maailmast. Inimene ei suuda oma keha teatud protsesse kontrollida otseselt: näiteks nagu vererõhk, seedimine, ainevahetuse kiirus, mälu jne... Seetõttu on aja jooksul leitud, et selleks sobivad väga hästi kaudsed meetodid, kus mõeldakse mingisuguste kujutluspiltide peale või tekitatakse teatud tunne, et vot sellise tundega tuleb seda asja teha. Ei saa ju mõelda, et ma nüüd lülitan käelööki sisse rinnalihase 61% jõuga, triitsepsi 73% jõuga, deltalihase 68% jõuga ja lülitan välja biitsepsi jne jne jne. Selle asemel kujutatakse ette, et lüüakse vastasest läbi ja sirutatakse kaugusse või joogas ja meditatsioonis kujutatakse teatud emotsioone, värve, pilte ette, et saavutada vastavad füsioloogilised reaktsioonid.

Olgu siinkohal ka jälle ära öeldud, et samad kujutluspildid, kui see üldse on inimeste fantaasiate erinevuse juures võimalik, võivad esile kutsuda täiesti erinevaid reaktsioone. Kui me näeme sama maali või kuulame sama muusikat, on meie reaktsioonid sellele ju ka üsna erinevad, kuid vahel ka üsna sarnased :) Jällegi on igaühel oma maailm, kuid siiski on päris paljudel tegelastel see maailm suures osas sarnane.

Ehk siis loo üks moraal paljudest ütleb, et arendage oma sisetunnet ja katsuge tähele panna seda, mismoodi teie keha ja vaim keskkonnale ja muutustele reageerivad. Ja kust siis ikkagi teada, kas see, mida ma arvan tajuvat oma keha ja vaimu kohta, on õige või väär? Kas see, kui mu keha ütleb, et täna on hea päev jooksmiseks ja lähen jooksma ja pettun hoopis, sest väsisin varem ära kui lootsin või see, et tundsin, et selle inimesega on meeldiv suhelda esimesel kohtingul ja nii kujuneb sellest välja sõprus, mis katkeb isiku surmaga. Kuidas siis teada, mis on õige ja mis on vale? Kuidas siis otsustada? Paraku päris otsest vastust ei oska anda, kuid natuke võib abiks olla võrdlemisel. Kui ikka ei saa aru, kas asjad on õiged või valed, tasuks natuke võrrelda ennast teistega ja teisi teistega. Vahetada keskkonda korraks ja vaadata, kuidas suhtestun mina teistega ja teised teistega. Kui arvan, et olen jõle kõva vend ja räme jõusaali oss ja olen oma küla jõusaalis kõige kõvem mees lükates rinnalt üles 140kg ja lähen jõusaali, kus treenivad profid, siis seal lükkab peaaegu igaüks sellest suurema summa üles ilma suurema pingutuseta ja pean nördima, et võib-olla on ka minust tugevamaid siin ilmas või vastupidi, et kui lähen mõnda veel väiksemasse küla jõusaali ja sealsed mehed üle 100kg ei saagi üles lükatud, siis võiksin aru saada, et on peale minu küla ka teisi külasid, kus ei olda nii tugevad. Kui sellest kõigest juba aru saan, siis olen tegelikult teinud suure sammu selles suunas, et minust külaossist on saanud haritum ja parem oss ja võin minna linna ja saada linnaossiks.

Sõbrad, nii käib elu :)

Tahtsin lihtsalt mainida, et minu arust on meeletult fenomenaalne see, kui täpne võib inimene tegelikult olla oma tegemistes. Täiesti imetlusväärne, kui täpselt suudab kunstnik kujutada ümbritsevat, laulja tabada nooti, pillimees leida üles õiged keeled, rallisõitja võtta kurve, kokk doseerida erinevaid komponente jne jne jne. Jah, sõbrad, väärtustage seda, mida inimene on ise teinud ja arendage seda, et te muutuksite ise ka täpsemaks ja areneksite edasi. Maailmas on imetlusväärseid inimesi ja miks mitte püüelda sinnapoole, et saada ka ise paremaks ja tunda lõppkokkuvõttes sellest rõõmu. Palju, palju on peidus selles, mis pole veel teadusesse jõudnud ja võib-olla ei jõua ka, kuid mida me põlvest põlve edasi anname. Need väikesed detailid, teadmised ja kogemused ei kuulu hävitamisele, kuna nad ei vasta teaduslikkuse kriteeriumitele, vaid hoopis ülekontrollimisele.