Trennist siis nii palju, et täna oli siis wadokai trenn. Tüübid tegid jällegi täiesti teistmoodi wadokaid, kui Eestis tehakse. Vägev värk, kuidas ühest asjast on nii miljon nägemust :) Suutsin esimese poole tunniga omal mõlema päka alla villi tekitada. Ülejäänud trenni koperdasin teibitud jalgade otsas ja ega väga liikuda ei tahtnud edasi ega tagasi. Küll aga on siinsed poisid, eriti aga üks tüüp, nii kuradi kiired, et päris päris raske oli sellisega toime tulla, kui arvestada karate skoorimissüsteemi, mitte MMA-laadset asja. Üldiselt jah, oli tunne, et kaalulangetamine ei alanud mitte ~ nädal tagasi Jaapanisse maandudes, vaid täna. Kui sellise mahviga sellise temperatuuri käes kuu aega trenni teha, siis on suur osa minust läinud kuhugi... Muutunud veeauruks, mis kunagi Eestis jälle maha sajab. Väike seik temperatuuri juures oli selline, et karate riietusruumis, kus displei järgi konditsioneer töötas ja üritas saavutada 20 kraadi Celsiuse järgi, oli konstantselt 28 kraadi :) Variant 1, et konditsioneer ei töötanud korralikult või variant 2, et hoolimata sellest, et konditsioneer töötas, oli ruumis tasakaalustunud temperatuuriks 28 kraadi - sel juhul ei taha teada, mis temperatuur see oli, mille segunemisel 20 kraadise õhuga on tulemuseks 28 kraadi... Aga jah, muidu on plaanis veel proovida veidike judo't ja aikido'd karate kõrvalt. 3 nädalat on veel kogu selle triangli tarvis veel jäänud paraku.
Muude sündmuste alla võib lugeda päris huvitavad kokkusaamised arstidega ortopeedide arstide toas ülikooli osas? Või mis iganes allüksuse alla see ei kuulunud… Kõigepealt kohtusime 4 paiku ortopeedia või õigemini traumatoloogia professoriga, kes oli selline noh... tore, kuid samas üsna ükskõikne vanake. Üritas minuga natuke saksa keelt purssida, et jaja, et ta käis ikka Austrias kuskil õppimas Unfallchirurgie'd (õnnetuste kirurgiat otsetõlkes). Siis pidime järgmise arstiga kohtuma, aga Yamada sensei oli kuskile ära läinud ja pidi alles kell 6 tulema. Vahepeal koridoris tuli vastu üks lühem ja turskem arst, kes tegi ka minuga tutvust... vaatas mind ja ütles, et I am karate mastaaaaa, mille peale ma üritasin väga tugevalt naeru tagasi hoida. Tuli välja, et vend on mingi kõva käpp Shotokan karate's. Vot siis... Siuksed mehed. Kella 6ks vajusime tagasi sinnasamma ja leidsime pika ootamise peale Yamada sensei üles. Pika ootamise käigus kutsusid need kontoritibid meid kolme (mina + 2 jaapani kutti) ruumi sisse istuma. Pakkusid meile teed ja noh… ütleme nii, et pehmelt öeldes tundsid need 4 tibi või naist või mida iganes (jaapani naiste vanuse välimääraja ei ole mul just väga hästi kalibreeritud, kui olen siin vaid nädala olnud) minuga kui välismaalasega vestlemisest siirast rõõmu. Kohati tundus, et kõik 4 oleks mu kohe kaasa võtnud, süüa pakkunud ja muud moodi meelt lahutanud... Uskumatu kogemus jaapani naistega. Ma pole tõepoolest mitte kunagi näinud kedagi nii vabalt rääkimas ja sellise säraga silmades kui need 4. Jutt käib ikka jaapani naistest, eksole... Ja ma ju nägin neid samu tüüpe ka mõni tund tagasi, kui Yamada sensei'd ei olnud kohal ja siis nad ei olnud üldse sellised. Nii et siin on mingi koer kuhugi maetud, miks jaapani naised ennast avada ei taha, julge, oska või kuidas iganes. See, kuidas need 4 näitsikut, eriti aga 2 neist olid avatud, oli ikka meeletult muljetavaldav. Ma tean käputäit jaapani mehi, kes ei jäta suhtlemisel varjavat muljet ja nüüd tean esmakordselt siis 4 tibinat, kes on sellega ka hakkama saanud - küll lühiajaliselt, aga siiski! Respekt! Igatahes Yamada osutus väga hästi (jaapanlase kohta ja muidu ka) inglise keelt rääkivaks tegelaseks. Viskas nalja ja oli väga muhe vend :) Jaapani kutid imestasid ka, et wow, mis tase, et tahaks isegi nii inglise keelt osata kui Yamada. Tore, et maailmas mõni jaapanlane ka keeleandega on. Premeerisin teda Tartu Ülikooli kruusiga… Yamadaga sai kokku lepitud, et külastan operatsioone ja et teisipäev algab diskilõikustega. Kolmapäeval olla suur tuumorilõikus ja reieluukaela murru fikseerimine, neljapäeval vist? olla sporditrauma osas mõned põlvelõikused ja proteesimine. Reede kohta vist ei saanud midagi konkreetset öeldud. Mind hämmastas esimese asjana, et kudamoodi saab lükkuda reieluu kaela murd kolmapäevasesse operatsiooniPLAANI ESMASPÄEVAL??? Meil tegeleb sellise asjaga valvearst ja opereerib selle samal päeval, hiljemalt järgmisel päeval, mitte ei lase patsiendil vedeleda voodis jalaga, mida keegi kasutada ei saa. Väga kahtlane tundus see igatahes. Ma saan aru, et kui pole võimalik operatsiooni kohe teha, siis tehakse siis, kui saab, aga ikkagi ei mahu pähe, et kuidas saab siuke asi olla juba ette teada kolmapäevases plaanis? No imelik tõesti...
Järgmine jou-ge kankei koht tuli sealt, kus Yamada ütles, et ma ei tohtivat väga instrumente puutuda, eriti endoproteesimise ajal, et a matter of responsibility. Eks ma siis koogutasin ja hai-tasin kõvasti, et olen nõus jne. Samas ma olin eelnevalt maininud, et ma olen viimasel ajal just põhiliselt endoproteesimisi ASSISTEERIMAS käinud, mitte vaatamas??? Tüüp vist ei saanud must päris aru... Siis kui ütlesin, et olen midagi alla 100 operatsiooni assisteerimas käinud ja öövalvetes, siis tüübil natuke lõi vist pirni põlema, et tüüp vist ei ole esimest korda operatsioonituppa minemas. Paraku see jutt muidugi ei jõudnud vahendajateni ega ka sealt edasi järgmistele ehk pidin jälle nullist pihta hakkama. Vahepeal selgus, et haiglas ringi tuuseldamiseks peab olema mitte t-särk kitli all. Nüüd tundis see organisaatorist tudeng ennast kuidagi puudutatuna, kuna oli käskind mul valgeid t-särke kaasa võtta. Tüübile meenus mingi suur ülekaaluline 1. kursuse tüüp, kellele helistati ja kelle käest nööpidega triiksärki laenama mindi. Niisiis kasutan hetkel 1. kursuse tüübi triiksärki, mille vahetuse lõpus tagastada suvatsen. Selline süsteem. Jällegi üks näide jou-ge kankei'st, kus 4. kursuse tüüp ütleb 1. kursuse tüübile, et kas särki ei saaks laenata… tüüp lööb kulpi ja annab oma särgi ära. KAS SEE ON EESTIS VÕIMALIK? Jah, aga mitte seetõttu, et keegi kõrgema kursuse vend ütleb, et nii peab tegema. Heatahtlikkuse ja sõpruse poolest muidugi, aga noh jah... Vot sulle Jaapanit ja Senpai Kohai suhteid ;)
Olin siis oma särgid kätte saanud ja võitluskunsti dojos käinud ja jutud ära ajanud, siis vajusin koju ja lootsin sõba silmale saada, kuid jah… uni arvas, et on protestimiseks parim aeg. Kuidagiviisi jäin magama ja ärkasin oma üllatuseks kuskil kella 3-4 vahel... Mis tegi magamisajaks mõnusad 3 tundi. Pärast üritasin uuesti magama jääda, kui paraku tuli uni kuskil kella 5 paiku alles, aga tõusma pidin 6.45, kuna haiglas pidin olema juba 7.45. Ärkasin küll 6.45, kuid üles vinnasin end 7.05, mis tähendas, et ma jõudsin läbi viia hügieeniprotseduurid ja kehakatmisprotseduurid kaunilt kujundatud kangastega, aga vot soolika siserõhu tõstmiseni ma ei jõudnud. Ühesõnaga söök jäi söömata. Ei jõudnud poodi. Samas nill oli see, et ma pidin oma 10+ minutit ootama arste ja oleks tegelikult ikkagi jõudnud sööma...
Tänane päev siis kujunes sedasi, et esimest operatsiooni lubati mul vaadata nii nagu lubatud. Ajasin endale opiriided selga, mis kandsid tähistust LL. Suuremaid neil polnud. Jalatsid olid one size fits all (japanese) vms… Algul ei läind jalga hästi ja kand vahtis üle ääre, aga eks mõnekümne minuti pärast vaataksid jaapanlaste jalad üle varbaäärte. Tõenäoliselt jäid neisse sussidesse püsivad venitustraumad :) Tore, kui ühele satub üks selline ja teine tavaline :D elagu... Siis väänasin pähe mütsi ja maski. Ma ei tea, kas mul õnnestub opitoast, riietest jne muust elust-olust pilte teha, aga ütlen, et opiriided ei ole siinmail puuvillast, vaid kunstmaterjalist ja ei ole keha vastas nii mõnusad. Sorry, et ma oma puuvillafetišit välja elan... Aga jah, nii on. Sussid on kahtlase väärtusega beežid asjandused. Opituba oli pastelselt rohekas. Õdede kitlid on üliõrna roheka varjundiga. Paljud plastikesemed on haiglas beežika-pruunika varjundiga või roosaka varjundiga. Emba-kumba. Jaapanlastele omane sürr värvivalik igatahes.
Järgmise asjana panin tähele, kui opituppa läksin, et opitoas mängib tõepoolest klassikaline muusika üle üldsüsteemi, mis mind alguses segadusse, ajas, hiljem ärritas ja lõpuks lihtsalt õlgu kehitama pani. Segadusse ajas seepärast, et see oli võõras situatsioon, võõras kohas jne. Väike kultuurišokk niiöelda. Ärritas ja vihastas seetõttu, et selline aeglane klassikaline muusika ei motiveeri küll mitte kedagi natukenegi end liigutama. Kõik kulgevad tasakesi nagu algaja viiuldaja poogen. Lõpuks oli lihtsalt sellest kõigest ODAVALT SAVI!
Opituba nägi välja disainilt kõvasti rämedam kui vanad maarjamõisa opitoad. Suht suur lärakas oli: avar, suur, tsentraalse jabura raadio ja teadaandesüsteemiga. Instrumentaarium oleks kohati nagu mikstuur 20 saj. keskpaigast ja 21. saj keskpaigast. Võta siis näpust, mis jama on. Tüüpide elektriskalpell-koagulaator oli küll siuke, et ma oleks esimese asjana sellele kannaga pähe pannud, mõlki tagunud ja aknast välja visanud, olgugi et seal polnud akent. Ja kui polnud, siis oleks see sinna tekkinud. Te lihtsalt ei kujuta ette, mis värdjat häält võib teha koagulaator, kui see töötab. Maarjamõisas on suht mõistlik pinin, mis annab märku, et kas toimub koaguleerimine või "lõikamine". Vastavalt tegevusele on pinina toon. Sama toon on tuttav ka kõiksugu välismaistest arstiseriaalidest. Siin aga tegi koagulaator umbes sellist häält nagu keegi poole aruga 4-aastane laps peksaks kõigi rõõmuks mingit plekktahvlit sagedusega 1,5 Hz ehk 1,5x sekundis ehk 3x 2s jooksul … plonk-plonk-plonk-plonk. Uskuge, see ajas tõsiselt närvi esimesed 2 tundi… Kahjuks ma ei suuda pikka viha pidada ja harjun ka olukordadega üsna kiiresti. Seega aparaat jäi terveks ja minu närv muutus suhteliselt ükskõikseks. Naljakas oli ka see, kuidas kõik pesid ja pesid ja pesid ja pesid ja ... oma käsi enne lõikust. Kõigepealt tavaseebiga natuke, siis võeti välja küürimisnuustik, kus on plastikust karvane pool ka. Švammise poole kastsid special seebiga kokku ja kareda poolega nühkisid omal käsi vähemalt 5 minutit. Siis lasid švammil kukkuda kraanikaussi ja lasid kätele veel seda superseepi ja kordasid sama pikka pesutsüklit ilma švammita. Siis kui olid omast arust pesuga valma, siis võtsid automaadist 2 kuivatusrätti. Kõigepealt kuivatasid omal käelabad ära, siis harutasid ühe lapi lahti, mässisid ümber küünarvarre ja kuivatasid küünarvarre ilma seda reaalselt puutumata, sest kuivatuspaber oli nagu mingi ling ümber käe. Ma õnnelik suutsin teha teise lõikuse eel pesemise ajal sellise vea, et üritasin seda kuivatusrätti käega ära visata. Mul lasi kogu pesuprotsess uuesti teha, mis võttis oma 10-15 minutit. Õnneks ma väga ei pahandanud, sest ruumist kostus tuttavat plekktahvli peksmise häält. Stoilise rahuga professor lõikas juba ja ma pesin alles teist raundi käsi :D Teisel korral läks õnneks ja ei suutnud ühtegi viga teha. Ja nüüd sõbrad... tuli see tore koht, kus ma sain käte peale 2 vajutuse jagu des. ainet????? WTF??? Nagu varblane oleks pihku sittunud. Ma olin hämmingus. Julgesin selle peale kosta, et nojah. Eestis on vastupidi, et pesu on vähem ja des. ainet rohkem. Sellepeale kosteti, et nojah, Euroopas, eriti Saksamaal kasutatakse palju des.ainet. See on siin jaapani stiil (džapaniizu stairu) ja võta või jäta, kumb siis nüüd tegelikult parem viis puhastamiseks on.
Harjumatu oli ka see, et iga mees pidi omale kitli ja kindad 95% ise selga ajama. TÜ kliinikumis on miskipärast õed nii lahked, et aitavad nii professorile kui käpardist tudengile kitli selga ja kindad kätte. Kurume ülikoolis on iseteenindus. Minu arust toimib Eesti süsteem paremini, võtab vähem aega, säilitab paremini steriilsust, ei raiska materjale ehk väldib paremini kinnaste ja kitlite maha kukkumist ja mida iganes.
Erakordselt imelik oli ka see, kui nilbet ajukeppi tehakse kätepesu osas ja siis tüübid suht-koht eiravad paljusid steriilsuse soovitusi. TÜ kliinikumis oleks saanud selliste asjade eest nagu tuppa sittunud kass. Kurume's kedagi ei koina, et sul pool ninaotsa vahib maski alt välja, et mittesteriilne õde ronib mõnuga instrumendilaua all ja hõõrub vastu steriilset kattelina jne jne jne.
Järgmine asi, mis natuke naljakas tundus, oli see, et patsient tuli opituppa täie teadvuse juures ja ilma igasuguse ettevalmistuseta, kus teda ootas KIRURG... mis tähendas, et meie jaoks algas tegevus vähemalt 30 min varem kui tegelik opp. Pole just paha välistudengina näha jaapani anestesioloogide tegevust, aga kirurgina on selline 30 minutiline ajakadu 3-4x päevas üsna ajuvaba.
Järgmine laks on see, et kui oli esimene diskilõikus, siis oli professor või kes iganes seljaspets, minu tänane juhendaja Yoshida sensei ja siis veel 2 assistenti. Yoshida oli 1. assistent, teised siis 2. ja 3. vastavalt. Kogu selle tegevuse juures sai Yoshida sensei põhiliselt piserdada süstlast vett puuri peale, et see üle ei kuumeneks. Selles seisnes tema põhiroll. 2x sai korraks ka konksu hoida. Õmmelda vist isegi ei lastud tal esimese opi ajal. Põhimõtteliselt professor isetses valusalt, Yoshida töötas 1% oma oskustest ja ülejäänd 2 tölli niisama vahtisid pealt, endal steriilne riietus seljas. Siin tekib ülimalt suur soov küsida, et mida perset me räägime jaapanlaste suurest töövõimest ja töötegemisest, kui ühe opi juures on 5 steriilset tegelast: 1. põhikirurg, 2. esimene assistent 3. teine assistent 4. kolmas assistent 5. õde. NO KURAT. Tegemist oli diskisopistusega, mitte tuumori eemaldamisega. See kõlakas, et jaapanlased tegelikult ei oska EFEKTIIVSELT tööd teha, tundub natuke paika pidavat mingites kohtades ja siis on jõle häda, et tööpäevad on pikad ja peab ületunde tegema jne.
Küsimus, et mitut jaapanlast on vaja, et elektripirni vahetada???
1, kes pirni keerab,
2tk, kes tooli hoiavad,
4tk, kes tooli kohale toovad,
10tk, kes kõik luba küsivad, kas kus ja kuidas tooli tohib panna
6tk, kes luba annavad, et kas kus ja kuidas tooli tohib panna
3tk, kes juhatavad sind uksest sisse
3tk, kes juhatavad sind esikust koridori
4tk, kes juhatavad koridorist tuppa….
Jne jne jne… Jaapani süsteem …
Suurim spetsialiseeritus maailmas, suurim arulage spetsialiseeritus.
Esimene diskilõikus kestis umbes koos anesteesiaga + ärkamisega ja patsiendi kontaktivõimeliseks muutumisega, mis kõik toimus loomulikult OPITOAS!!!, 8.15-10.45 umbes… 2,5h. Teine diskilõikus oli siis 11.00-14.30… 3,5h??? Ma ei tea, kas mul on mingid valed arusaamad asjadest või mis?? Ja see ollagi kogu trauma-orto osakonna tänane opiplaan? Tartus tehakse umbes1200 voodikohaga haiglas trauma-orto tüüpide poolt operatsioone 3+1+1 toas ehk siis 3 plaanilise lõikuse tuba (1 trauma, 2 ortopeedia), 1 lisatuba, kui on vaja teha trauma valvelõikusi ja lisaks operatsioonid päevakirurgias ehk kokku 4 oppi traumas, 3+3 oppi ortos, 4 oppi valves, 4 oppi päevakirurgias. Siiski sürr, et 2 lõikust lõikusplaanis, mille peale läks 6h? Tartus oleks nüüd uue süsteemi järgi 3 lõikust tehtud selle ajaga, VÄHEMALT...
Naljakas oli ka see, et kui opp algas, siis pandi haigele muidugi põiekateeter ja opi lõpus oli see kott ikka päris-päris täis ~400+ml?. Mulle ei meenu miskipärast sellised überkogused uriini TÜKi operatsioonidelt ja vahel ei ole üldse mingit kateetrit. Correct me if I’m wrong…
Üks arkoskoop, mis polnudki päris arkoskoop, oli ka naljakas. Ma ei jaganud matsu välja, miks oli kogu opiseltskond ilma tinapõlleta ja peksti opi lõpuks välja, et saaks pilti teha selle igivana General Electricu muuseumi väärt jurakaga. Ehk siis pildi tegemiseks pandi filmielement kuskile kas mingi kolmjala otsa või patsiendi külje alla ja siis säristati aparaadiga. Samas noh... ilma tinapõlleta on tunduvalt mugavam opereerida ja see ei riku ka nõnnapalju selga ära + kiirituskoguse vähesus. Võta või jäta.
Samas... on jaapanlastelt ka üht-teist õppida. Kindlasti ei ole neilt õppida väga üldskeeme, kuidas asju teha, küll aga on neil palju tehnilisi lahendusi ja detaile, mis aitavad asju paremaks muuta.
- Mulle mingil määral meeldis isegi see kätepesu nuustik. Kas just sellega 5min+ jutti pesta, aga nuustik oli aus!
- Mulle meeldis, et kätepesu automaatkraani sasi infrapunaga sisse JA välja lülitada. Meil ja mujal saab ainult käeviipega asju käima panna ja jäävad ise vakka, see aga toimis seal suurepäraselt On-Off lülitina. Teatud olukordades täiesti geniaalne ma ütleks
- Mulle meeldis, kuidas mitu inimest kontrollisid, kas on tegemist ikka õige patsiendiga. Küsiti patsiendi käest, et öelge oma nimi ja mis kohta teil opereeritakse ja patsient vastas ise, mitte ei lastud tal öelda jah ega ei. Väga tore asi minu arust, eriti väga suurtes kombinaathaiglates, mille mulje just Kurume haigla jätab, eriti seetõttu, et haigla juurde kuulub ka mingi kolossehitis suure-suure korstnaga. Ma väga kahtlen, et see korsten tossab aeg-ajalt saiakest küpsemise tarvis…
- Ma pole küll väga pädev anestesioloogia ja intensiivravi koha pealt, aga ma ei tea, et TÜKis pandaks trauma-orto operatsioonide ajal pärakusse termomeetrit, mis jälgiks kehatemperatuuri kogu opi vältel ja kui see liiga madalale langeb, siis soojendatakse füsioloogilist lahust mingi vägeva süsteemiga. Võib-olla asi minu võhiklikkuses, aga pole siiani näind seda TÜKis. Iseenesest äge ja lihtne asi, mida monitoorida.
- Haigla trauma-orto osakonnas oli lahe, et igal palatil oli oma kliimaseade, mille seisu sai õepostis kontrollida ja seadistada.
- Osakonnas arstide toas oli vähemalt 50” LCD telekas… ja siis tuli välja, et seda kasutatakse monitoorimiseks ja teine sama suur oli röntgenpiltide valgustajalambi taga koos DVD pleieri ja muu säärasega. Arstide toaga oli otseühenduses duširuum ja magamistuba 2-kordse nariga, mille teisel korrusel ilutsesid paksud mangad (koomiksid), mille ühe kaanele olid kokku kogutud väljasuremisohus jaapani üle C-korvi rinnasuurusega naised, et noh... jah... mõelge ise...
- Lahe oli see, et kui ülikooli osa trauma-orto arstide toast nägi välja nagu 70ndate aastate peldik suht-koht või noh, igatahes selline tubade rägastik, kuhu keegi polnud kunagi raha investeerinud, et seda keegi ealeski disainiks ei värvivaliku, ruumi ülesehituse, asjade paigutuse ega mille pealt iganes. Kuid osakond nägi välja kohati parem kui värskelt valminud TÜKi uued korpused.
- Nende röntgenipiltide vaatamise süsteem tundus kuidagi rohkem arenenud olevat kui meie oma. Vähemalt selle koha pealt, mida mina nägin. Kõik ruumid olid varustatud korraliku arvutiga, millel oli topeltmonitor, mida andis igatpidi sättida. Enamasti olid need 2 monitori pandud vertikaalasendisse ehk siis portrait seisu. Pildivaatamissüsteem võimaldas ka kuidagi natuke rohkem ja paremini asju tuunida ja sättida, kui see, mida kasutame Eestis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar