Nikko

Ei ole see üks ilus poisslapse nimi... vaid see on hoopis üks koht Tokyost omajagu põhja poole minna. Käisin seal juba üle nädala tagasi, aga pole jõudnud midagi kirja panna. Ei osanud midagi kosta. Mu jaapani keele õpetaja, Azami sensei, võttis mind kaasa sinna imelisse linna... nii luuleline see koht nüüd polnud. Pigem oli rahulik, kergelt meditatiivne ja mõtisklusi pakkuv.

Nikko paistis silma just selle poolest, et templites käis elus tegevus. Ei olnud nii, et kõik tühi ja välja surnud nagu Westernites on mingid nn. "tondilinnad", kus keset kõrbe on kriuksuvate ustega saloon ja mingid suured kahtlased pallid lendlevad tuule käes ringi... Teistes jaapani templitest tekib see tunne üsna pea, aga Nikkos liikusid mungad täitsa ringi ja tegid oma igapäeva toimetusi. Kes koristas, kes rääkis turistidele juttu jne. Täitsa tore. Loodus oli ka muidugi vägev. Mitu koske, palju metsa jms. Nikko oli ju Tokugawa shoguni residents ja Tokugawa Ieyasu üks haudadest on ka Nikkos. Jaapanis oli kombeks vägevad tüübid üle riigi laiali matta...

Nikkos oli huvitav ka see, kuidas ühel maatükil eksisteerisid nii shinto pühamu kui budistlik tempel. Eks tänapäevalgi on jaapanlased korraga mõlemat. Nii budistid kui shintoistid. Ühes budistlikus templis oli lakke joonistatud draakon ja draakoni nutmist võisid kuulda ja tajuda, kui puupulki kokku löödi, sest teatud kohas hakkas heli meeletult põrkama lae ja põranda vahel. Minu jaoks draakon pisaraid ei valanud, aga äge efekt oli sellegipoolest. Munk seletas veel, kuidas draakoni moodustasid mitme erineva looma omadused ja nii draakon oligi kõige vägevam. Paraku ei tule enam meelde, mis looma mis osad draakonil olid, aga jah, jutt oli vägev, nagu poliitikutel :) jää või uskuma...

Tagasiteel magasin toorelt, sest eelmine öö ei saanud üldse und tõlketöö tähtaegade pärast...