Kasvatusest - hai, hai, hai, wakarimashita, hai, hai, hai

Hai, hai, hai, wakarimashita, hai, hai, hai
Jah, jah, jah, sain aru, jah, jah, jah

Umbes nii (väikese liialdusega) tuleb Jaapanis oma õpetaja ja ülemuse ja muu kõrgema tegelasega suhelda. Tänane lugu siis sellest!

Tänane päev oli üsna eriline selle poolest, et minu näiliselt sisutühjad päevad täideti HOOBILT ära kõiksugu tegevustega.

Hommikul enne 9 helistas mulle jaapani keele õpetaja Azami sensei ja leppisime kokku, et enne kui Osakasse lähen, saan iga päev jaapani keele tunde ja pärast seda vist ka? Äärmiselt tore inimene see Azami sensei.

Teine päevatäitja oli Kondo sensei Daito-ryu'st. Küsis, et mis ajani ma Jaapanis olen. Kostsin, et 13. august saan veel trenni teha - 14. läheb lennuk. Siis ta küsis, et kas ma suurlaagrisse ka tulen (laager, kuhu peaksid kokku veerema kõik Daito-ryu'd harrastavad tegelased üle kogu maailma!). Kuna laagri üks päev maksis 10 000 jeeni ehk ~ 1000 krooni, siis ma natuke kahtlesin ja vastasin kõhklevalt. Kondo sensei tegi selgeks, et mul pole mitte mingit pääsu laagrist. Talle ainult õhtused külastused ei meeldi ja tuleb olla terve päeva. Samas ütles ta, et 3 söögikorda + majutus on hinna sees, niiet kõige hullem polegi. Ja päeva jooksul tehakse 8!!!! tundi trenni. Keiko no tengoku ehk trenni taevariik või mis...

Kondo sensei vaatas üle mu kummardamise, põlvitamise, ukemi ja muud baasasjad. Sain natuke vitsa, sest selg polnud piisavalt sirge ja järjekorrad olid kergelt sassis. Aga lõpuks sai korda enamvähem.

Vot see on kasvatus, kus õpetaja on ikkagi nr 1. Õpetaja välja pakutud variantidele ei tohi "EI" öelda! Ja tuleb alati tänada. Kummardada põlvili, sirge selja ja kuklaga ja öelda valjult ja selgelt ARIGATOU GOZAIMASHITA (tänan väga). Mitte võtta asju enesestmõistetavalt. Päris hea õppetund ja meeldetuletus.

Eestis oleks selline suhtumine üsna mõeldamatu. Inimestes pole enam alles peaaegu mitte mingit tänutunnet. "Aitäh" on jube raske öelda, rääkimata muudest sügavamatest tänuavaldustest. Kui tehakse, siis ikka silmakirjalikkusest või eneseupitamise eesmärgil.

Soovitaks inimestel õppida jaapani võitluskunste, sest sealt kõrvalproduktina tulev kasvatuselement on ikka täiesti müstiliselt võimas, väärtushinnangud ikka vägagi paigas. Paraku on jäänud idamaiste võitluskunstiõppijate arv kõvasti vähemaks. Loodan, et inimesed hakkavad varsti siiski vajadust selle elemendi järele nägema ja kõige muu ka muidugi.