Täna oli selline sündmus, et hakkasin trenni minema ja siis avastasin, et kell on kadundud kuskile pahna vahele ja lõpuks loobusin selle otsimisest. Pidin jälle jooksma rongi peale nagu ikka... Seekord tundsin, et midagi peksab vastu jalgu. Pöörasin ümber ja nägin, et vöö on kotist väljas, põlvekaitsmed olid mõni meeter varem välja kukkunud ja gi lendas ka läraki maha asfaldile. Ja minu üllatuseks hakkasid kõik ümbritsevad jaapani tädid neid üles korjama ja mulle tagasi andma ja mind aitama. Tänasin ja vabandasin jne... siis küsiti, et kas ma lähen judosse. Ütlesin jah (ei viitsi inimestele seletada kiirel ajal, et pole päris judo) ja siis kõik soovisid jõudu trenni jaoks. Vot sulle suhtumist... Päris erinev, kas pole.
Täna sain Kondo sensei käest nokkida, et ma ei öelnud piisavalt valjusti tere ühele tüübile mingis ruumis :D Kondo sensei kasvatab vist igast kommeteta pätist vähemalt kommetega päti, kui mitte päris inimest. Siuksed autoriteedid peaks kuskil probleemsete lastega asutuses töötama. Kõik lööks kulpi ja keegi ei kahtleks kah, et kas see oli vajalik või mitte. Vägev!
Ja pealegi tundus, et arvuti sai enamvähem korda. Ülla-ülla. Hinnavaatluse foorumisse kirjutamisest oli kasu! Teine kordki. Ülehomme on Osakasse minek. Homme on selle sessiooni viimane jaapani keele tund :) Vanu linnaosi vaatama ja pildistama ja muud head ja paremat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar