Teine sissekanne

Praegune sissekanne tuleb siis 11. juulist. Kell kumab hetke 2.52, mis tähendab, et eriti kaua ei saa magada, kuna peab 8st üles tõusma, et algkoolidesse minna. See tähendab, et magamisaega puhtalt on ligikaudu alla 5h. Oleneb see eelkõige sellest, kui kaua ma seda reisipäevikut kirjutada kavatsen.

Meenutagem seda, mis saatis meid Tokyo tuuri päeval. Tegemist oli laupäevaga, 8.07.2006. Hommikul sai siis üles keritud, söödud ja hotelli alumisel korrusel kogunetud, et edasi minna metrooga vastavatesse kohtadesse. Esmane sihtpunkt oli Asakusas olev budistlik tempel. Tegemist oli mõnusa kommertstempliga. Bisness algas kohe pärast templiväravaid. Pärast templiväravaid tuli turg. Turult sai osta kõikvõimalikke templi ja budismiga seostuvaid nõmedaid suveniire, aga ka igasuguseid muid jurakaid. Tegin järelduse, et mulle pole neid vidinaid vaja ja oma tuttavatele ja sugulastele ma neid ka osta ei kavatse, mõelgu kõik must kui halvasti tahes, aga idiootlikke ja ilma tähenduseta kingitusi mina ei kingi lihtsalt sellepärast, et kellelegi midagigi kinkida. Pullikaka ehk isase kodustatud veise ekskrement! Küll aga sai natuke rahakotti kergendada ja pista 100 jeenine münt ühte tünni, et omale õnneloosi tõmmata. Tõmbasin sellise loosi, mis väitis, et mul on kõrge ja raske asi ees ning ma pean selle ületama vms… ja vahetult pärast selle lõigu lugemist paberilt lõin oma pea mingi juraka vastu ära :D Vot see läks tõesti enam-vähem täppi. Siis sai pestud ennast mingi pühaveega, ka see tundus kahtlane mulle, aga õnneks mitte kõige hullemini. Hetk hiljem lipsasime templist seest ka läbi, kus oli kõik kenasti võredega kaetud ja pilte klõpsivaid turiste täis, et lõi kohe ikka tõsise budistliku tunde südamesse… my ass seda fiilingut…

Edasi veeti meid paaditripile, mis oli täitsa pull. Leedukad kuulutasid ühe läti tibina sünnipäeva avalikuks ürituseks. Kuulutasid seda üle laeva helisüsteemi. Päris lõbus iseenesest. Tüübid väitsid, et eesti tüdrukute hotellitoas tuleb pidu tol samal õhtul, aga jah… sellega läks veel asi põnevaks – poisid riputasid hotelli mingi vastavateemalise reklaami, mille pärast suht paljud vastu päid ja jalgu said, et see pole ikka üldse õige koht luksushotellis siukse jobu-värgi tegemiseks jne. Et kui hotellis oleks midagi juhtunud, oleks meid välja visatud ja mitte enam sinna lubatud jne jne jne. Õnneks lahenes olukord üsna rahumeelselt.

Pärast paaditrippi läksime sööma ja sõime omamoodi põnevat kraami. Sutsu sai jaapanlastega jaapani keeles ka vesteldud, kui jõud ja muud värgid ikka üle käisid. Jätkub…

Uhh… avastasin mingi tund-poolteist pärast eileõhtuse sissekande tegemist, et ma olen magama jäänud, läppar on talveunes ja kell on kole palju… Vot sedasi. Nüüd on siis järgmise päeva ehk teisipäeva õhtu käes. Kell on 20.00 ... Tänase päeva sündmuste juurde jõuame hiljem… kõvasti hiljem, sest laupäev, pühapäev ja esmaspäev on sisse kandmata. Hetkel mängib Joe Satriani.

…jätk… laupäevaste sündmuste jätk siis. Laupäeval saatis meid trobikond eriti toredaid jaapani tibinaid ja mõningaid poisse. Kes kenam, kes sümpaatsem, kes targem jne… Parajalt tagasihoidlikud ja headest peredest nagu aru võis saada :D Heade perede lapsed, kes hästi õpivad, ei tea, kus kohas asuvad Tokyos pidutsemisvõimalused, kuigi nad võivad olla terve elu Tokyos elanud. Meid saatis ka Kimura-san. Kimura-san’il võib korraks pikemalt peatuda. Niisugune suurt kasvu vanem jaapani härrasmees. Päris sõbralik ja muhe tundus. :) Tibinaid oli lihtsalt tore pildistada ja mõne toredamaga ka juttu ajada, olenemata keelest :) Tundus, et mitte ainult mulle ei tundunud need toredad tibinad toredad :D Ju vist inimesed mõtlevad teatud kohtades ühtemoodi ja hindavad asju sarnaselt. Mingi imelik stamp… ei tea, kas ülemaailmne väärtushinnangute standardiseerumine või peabki asi nii olema, et hea on igal pool ühtemoodi hea… ?

Tokyo beachi juures nägin ühte päris imelikku poodi – Condomania. Jõsver, mis omapärased poed olemas… Mida suurem linn, seda rohkem võimalusi. Ega siis vähemustele mõeldud poed ei elatu mitte rahva %, vaid üldarvust ikka. Tähtis on see, mitu inimest su poest ostab ja kui palju sinna raha jätab, mitte aga see, mitu % piirkonna inimesi su poest ostab, eksole? Ehk siis üritan praegu seletada, miks on Tokyos imelikke kohti rohkem kui näiteks pisikeses Tartus.

Mingi aja pärast saabusime tagasi hotelli. Olesklesime veidike ja siis läksime Peetriga Shibuyat filmima ja pildistama, sest mul said eelmisel õhtul kaamera akud tühjaks, kui üritasin Shibuya ööelu pildistada. Päris kuri koht tegelt. Tipptunnil voolab üle megasuure ristmiku jalakäijate rohelise foori ajal vist üle 500 inimese kui mitte 1000. Meeeeeeletud rahvamassid. Täielik paraad. Enne kui me Shibuyasse jõudsime, mõtlesime hotelli lähistelt ka pilte klõpsida ja värki filmida. Sattusime sellistesse tüüpilisematesse kohtadesse. Päris äge oli tegelt. Nägi sellist elulisemat olukorda natuke – muidu käid ringi ja näed või pigem näidatakse sulle turisti atraktsioone, aga ise vaadata on siiski ehedam, kõvasti ehedam! Leidsime mingi vanemat sorti majakese. Ei saanudki täpselt aru, kas tegemist oli mingi pühamat sorti paigaga või lihtsalt miski jaapani stiilis maja. Veel nägime igasuguseid rikaste maju ja kortereid. Mõned pisemad ja mõned väiksemad. Peetri käest sain teada, et 25m2 korter südalinnas maksab kuskil 100-200 000 jeeni kuus. Eks vist Tallinna kesklinn pole ka palju erinev, ma kardan…

Peeter üritas Shibuya ristmikku kõrgemalt ka filmida. See ei õnnestunud eriti hästi, sest kõik kõrghoonetes olevad kohvikud ei lubanud meid kaameraga sisse. Pärast tõsiseid filmimiskatseid, kus mõningaid saatis ka edu, üritasime tagasi pöörduda hotelli. Läksime ostsime omale metroopiletid ja hopsti rongi peale. Tulime isegi õiges peatuses maha. Ahjaa… minnes läksime vale rongi peale, sõitsime ühe peatuse valesti, aga õnneks sai kohe teiselt poolt tagasi minna, niiet väga suurt häda ei tekkind. Aga jah, tagasi tulles juhtus nii, et õiges peatuses olime küll, aga vot jaamas mõtlesime, et võtaks mingi lühema tee maapinnale ja saime tünga :D Aga me ei teadnud kohe, et tünga saime. Hakkasime rõõmsalt minema… lähme ja lähme. Kõik tundub enamvähem õige olevat. Samad poed, sarnane tänav, tuttavad kõrged majad, aga vot tüng hoopis. Mingi aja pärast vaatasime, et asi on mäda – hotelli ei tule ega tule. Siis küsisime kohalike käest – need ei teadnud asjast midagi :S Väga sürr, et kohalikud ei tea, kus nende luksushotellid asuvad. Mõned muidugi pelgavad võõramaalasi ja inglise keeles suhtlemist ja mida iganes. Lõpuks saime mingid juhised mingisuguselt kohalikult, aga olime sutsu ebkindlad. Tuli jälle tükk head maad maha käia, et kedagi üldse tänaval kohata. See oli hullult veider, et miljonilinna kesklinna mingid natukenegi kõrvalised tänavad on kuskil 11-12 paiku öösel täiesti tühjad. Kummaline… Pärast megamegamega pikka kõndimissessiooni me jõudsime lõpuks hotelli üle kivide ja kändude, mis antud juhul olid siiski äärekivid, sillad, trepid ja muud tehisobjektid. Ma arvan, et me käisime kogu päeva jooksul maha vähemalt 10km, võib-olla ka julged 15. Who knows… Igatahes mu jalatallad tulitasid täiega. See oli tõsiselt hull retk. Kui jõudsime tagasi hotelli, siis mõtlesin, et nüüd võib-olla veel duši alla ja siis patspommadi magama, aga tüng jällegi :D Jäime hotelli vastuvõtus kahe tibinaga juttu ajama. Tegemist oli Dominikaani esindaja Esmeralda ja tema jaapanlannast sõbrannaga. Peeter tegi päris aktiivselt nendega juttu ja mina olin pigem aktiivne kuulaja. Päris mõnsa. Kui olime seal ka üle tunni juttu puhunud, siis otsustasime, et läheme välja veel jalutama vms. Viisime asjad üles tuppa ja läksimegi tüdrukutega uuele retkele.

Kell oli kuskil kahe paiku öösel, ma arvan. Peeter tahtis kindlasti Roppongil lõbutseda veits, aga mul viskas üle. Iiveldas ka sees suts. Käisime mingi privaatklubi ukse taga. Üritasime sisse saada, aga sealt peksti suht välja :D Ei oldud eriti rõõmsad meie uudistamise üle :D Lahe :D Siis ma jaurasin piisavalt, et väss-väss ja tahan ära sealt. Läksime siis kuskile mänguparadiisi ehk siis kohta, kus on rämedalt arcade automaate. Kellele arcade midagi ei ütle, siis tegemist on mänguautomaatidega, mis töötavad müntidega ja enamasti on siiski videomängud. Meie tegime mingi grupipildi ja siis „kaunistasime” mingite mangast tuntud elementidega tõsiselt jaapanipäraseks… päris omapärane kogemus. Mingi grupihullus tuli peale. Väga suure tõenäosusega ma seda üksi poleks teinud…. Suts lapsik värk tundus, aga noh…. Actually we had fun, to be honest :P Pärast klõbistamist selle fotoautomaadiga viis tee meid pubisse Friday’s. Kuna tüdrukud tahtsid süüa, siis nemad võtsid üht-teist, aga mul Peetriga väga isu polnud. Seda enam, et tegemist oli suhteliselt kalli kohaga, kui võrrelda mingisuguse Little Spooniga või Yabuya’ga. Kuna midagi võtma pidi, siis mingisugune jäätee käras küll. Suhteliselt erineva hinnaga on Tokyos asjad. Mõni koht on ikka sama odav kui Eestis, aga mõni koht on ikka ülemõistuse kallis. Aga eks vist see näitab tegelikku olukorda, kui japsid ise peavad meie jaoks kalleid kohti normaalseteks. Ehk siis tähendab see seda, et Tokyo ei ole odav koht teps mitte, aga siin saab odavalt hakkama, kui vaid tahta. Ah et mis on Little Spoon… see odav söögikoht, kus pakutakse curry rice’i erinevate lihade ja variantide ja vürtsiastmetega. Väga odav – 250-700 jeeni kuskil. Peeter sai vist siiski mingi lööbesarnase asja sellest… milleski peab see odav hind ju tagasilöögi andma … või mis… no eks paistab, kas tegelt ka asjad nii on…

Friday’sist jõudsime tagasi kuskil 4 paiku. Pärast ajasime veel suts juttu ja jäimegi alles 5 paiku magama. Ühesõnaga… KÄRE!

Pühapäev, 9.07.2006
Vot pühapäeval nägin taas Yumit. Seekord siis natuke teistsugust Yumit kui Eestis. Nimevahetuse läbi teinud Yumit. Kawada asemel on nüüd Yamamoto. Ehk siis Yumi on abielus ühe tüübiga. Tüübi nimi oli vist Takeshi, kui ma ei eksi… Otsisin hotelli vastuvõtust Yumit, aga ei leidnud. Mingi paarike istus kuskil diivani peal, aga ma ei julgenud ligidale ka minna, sest mine tea… mõlemat pidi ju mark olla, kui lähed juurde ja arvad, et nemad on õiged, aga pole või siis lähed kuidagi lähedalt mööda, aga ei tunne ära vms… Aga jah… kell oli lepitud ajast juba omajagu üle ja siis ma mõtlesin, et helistaks Yumile taksofoni pealt, aga enne jõudis ta mulle järele ja olimegi kokku saanud. Vot sedasi. Yumi oli suti muutunud, aga mitte drastiliselt. Peenem kuidagi… Aga jah… Yumi abikaasa oli lahe. No ikka sitaks lahe tüüp. Siuke mõnusalt nooruslik ja lahe sell, uudishimulik, aga samas viisakas ja heatahtlik. Igatahes ta on lääne piirkonnast pärit, täpsemalt Osakast. Ajakirjanik, aga inglise keelt ei oska. Väga huvitav kombinatsioon ses mõttes. Üritas minuga tasakesi jaapani keelt rääkida, aga ega see eriti ei aita, kui sõnad on võõrad ja lausekonstruktsioon ka keeruline :) Eks siis Yumi aegajalt tõlkis, kui tarvis oli :) Eks sai siis mõlemas keeles sutike räägitud.

Esimene samm viis meid pikki teid pidi erinevate metroode ja lähiliinidega Wado-ryu honbu dojosse. JAH, TÕSI. Rets käis Wado-ryu peamajas, Otsuka-sensei juures trenni vaatamas. Vot kui oleks kaasa võtnud gi, siis oleks saand ka trenni kaasa teha. Aga jah, amazing. TÄIESTI AMAZING!!! Ma pole midagi sellist enne näinud. Trenni õhkkond oli peaaegu samasugune kui minu juures trennis. Otsuka sensei rebis kildu ja maailm tundus täiesti paigas olevat. Nii elutervet õhkkonda annab otsida trennisiseselt! Otsuka-sensei tegi soojenduseks bokkeni ja mõõgaga harjutusi. Vehkis natuke ka shinkeniga ehk TERAVA katanaga! Päris käre värk :P Rääkis, et lõikas kunagi harjutades omale rämedalt näppu jne. Wado trenn kestis 3h. Esimeses pooles tehti mingeid põhitehnika harjutusi, siis tehti katat ja kõige lõpus kumited ja siis uuesti põhitehnikat. Erinevate osade ja värkide vahel olid kuskil 5min pausid. Väga vinge trenn oli! Mingi hirmus suur Austraalia koll oli ka seal, kes rääkis vingelt jaapani keelt. Oli seda ülikoolis õppinud põhierialana.

Sain teada, et Ogata-sensei’l oli soolevähk olnud. Kah mõni ime, miks ta ei vastanud mu kirjadele. Mingi megaikaldus, et wado senseidel nüüd ridamisi mingeid vähivärke on. Shiomitsul eesnäärme kasvaja (healoomuline vist siiski) ja nüüd siis Ogatal soolevähk… Et just äsja oli tal operatsioon olnud :( Üldse mitte tore, üldse mitte sugugi tore. Loodame, et Ogata on tubli ja peab vastu. Miskipärast ma vaatan, et üsna mitmed võitluskunstimeistrid on lähiajal vähiga võidelnud. Ei tea, kas see on mingi jaapanlaste no.1 haigus või mis jama on? Mõni aasta tagasi suri Nishio sensei vähki, nüüd on kimbus üleliigse rakuvohamisega Shiomitsu ja Ogata. Tõsiselt jama lugu… Eks paistab, kas Ogata elustiil ka muutub…

Ahjaa… sinna peamajja saime taksoga sõita. Kui üldiselt on Jaapanis kõik suhteliselt kitsas ja pisike, et alati on oht, et kui kaua ühe koha peal istud, siis liikmed surevad välja ja pea lööd ära jne, siis takso oli nagu ikka üllatavalt suur. Nagu sumokatele või suurtele eurooplastele mõeldud. Päris käre üllatus tegelt. Tuli välja, et kohalik taksojuht ei teadnud, kus wado-ryu dojo asuma peaks. Niiet ei teata wado’t nii hästi nende inimeste poolt, kes ise võitluskunstidega ei tegele.

17.00 lõppes trenn ja kuskil 18.00 läbi jõudsime linna ja siis suundusime elektroonikapoodi. Seal kauplesime kõvasti ja vaatasime, mis värk on ning ostsin omale elektroonilise sõnastiku. Kallis lõbu, aga loodame, et abi ka on sellest. Et ehk ei pea siis omale raamatuid koju vinnama. Jaapanist on igatahes mõistlikum väike taskuarvuti suurune junn koju viia kui 2 suurt raamatut.

Niiet pärast elektroonikapoodi suundusime megasuurde raamatupoodi. Peaks olema omajagu suurem kui Helsingi Akadeemiline raamatupood. Korruseid oli 9 :D Müügipinda ühel korrusel muidugi kõvasti vähem kui Helsingis, aga siiski. Meeeeeeeeletu pood. Esimese asjana roomasin kohe võitluskunsti letti ja leidsin sealt üht-teist põnevat, samas aga ei viitsinud omale osta jaapanikeelseid raamatuid, mida nagunii lähima 3a jooksul lugeda ei oska, kui siiski… Niiet vaatasin natuke inglisekeelseid raamatuid, aga leidsin, et neid võib Eestist ka tellida ilma suurema vaevata ja et ma peaksin pigem keskenduma sellele, mida ma never-ever Eestist ei saaks. Ja leidsingi oma jaoks DVDd. SITAKS KALLD. Kes oleks osanud arvata, et mina omale üldse DVDsid ostaks, aga näed… sain just nende stiilide DVDd, mida poleks lootnud üldse kuskil näha ega saada ehk siis need, mida ma ise harrastan :) Elagu Wado ja Hontai! Igatahes üliüliüliüliüliülilüiüliüliüliüliüliüliülikõva materjal!!!!! Vot :P Tõsine investeering :P

Vaatasin ka jaapani keele õpikuid, aga ei tahtnud enam rohkem raha välja käia :P Päris krõbe päev oli. Elektroonika poest sai veel 10 000 jeenise sooduskupongi järgmise ostu pealt. Peaks selle kupongi ära krõbistama, enne kui Tokyost jalga laseme, sest Kyotos sellist poodi pole.

Õhtul kuskil poole 8 paiku tulime raamatupoest ära ja siis läksime sööma ühte kohta. Päris käre jaapani restoran oli. Kõik varasem oli selle kõrval ikka köki-möki :D Päris kõva. Menüü oli umbes selline: 1. Sashimi (toores kala wasabi ja soja kastmega) 2. Miso supp 3. Uma-sashimi (toore hobuseliha wasabi, küüslaugu ja soja kastmega) 4. mingi muu kalavigur 5. Udon. Enivei… Need toored värgid oli käredad :P Poleks arvandki, et toores nii hea võib olla :P niiet täitsa söödav. Kas ma seda just iga päev süüa tahaks, aga vahetevahel miks mitte. Toores hobuseliha pidi sportlastele ja värkidele palju jõudu andma. Veel aitavat toores hobuseliha nikastuste ja vigastuste vastu, kui haigele kohale peale panna. Päris käre ju või mis :P Aga jah, avastasin, et Udon ehk jaapani nisunuudlid on täiega klimbisupi klimpide maitsega, eriti siis, kui nuudlid on jämedad ja suured. Yumi ütles ka, et Eestis avastas ta ka sama, et klimbid on Udoni maitsega :) Sõime endal vatsad täiega hulluks ette ja siis läksime iga roju oma koju. :) MEGAPÄEV oli see!

Esmaspäev, 10.07.2006
Ohhohohooo… See pidi olema paljutõotav päev, kus plaan oli külastada Kodokani – Judo peamaja. Ootasin palju sellelt päevalt, sest eelnev päev oli ülikõva! Aga noh. Days are not brothers ß nii üritasin ühele välismaalasele tõlkida eesti vanasõna „päevad pole vennad”… igatahes jah… Kodokanis külaskäik polnud pooltki see, mida ma lootsin, et ta oleks võinud olla. Algus oli enamvähem äge, aga lõpp vajus ülijuraks ära. Alguses peeti meile loeng, et kes oli Kano Jigoro ja mis ta tegi jne… päris kena loeng ja loengupidaja oli ikka päris pädev mees. Pärast nägime Judo muuseumi ja siis tehti meile Judo demonstratsioon. Judo kaasategemiseks aga oli meil kuskil 5 minutit ja seegi oli ÜLINÕME!
tervet kostüümi omale selga tõmmata ei saanud, ainult jakk anti
tohtis ainult ühte tehnikat teha (ouchi gari)
tohtis ainult jaapanlast heita, nemad aga võõraid heita ei tohtinud (ma seletasin oma paarilisele, et ma olen asja harjutanud ja tahan, et ta minu peal ka seda teeks. Algul keeldus, lõpuks nõustus, aga sai ikkagi oma Sensei käest vastu päid ja jalgu)
ühesõnaga oli asi liiga üleorganiseeritud. MASENDAV :S

Päeva teises pooles… hmm… seda vist väga ei olnudki. Vähemalt mitte organiseeritud poole pealt. Aga kuskil 4-5 paiku jäime alla hotelli fuajeesse istuma ja juttu ajama. Siis kogunesid mõned jaapanlased veel ja ka meie omad, kuna olime ju erinevates gruppides jne jne jne. Tuli Peeter kahe jaapanlasega, kes olid tema grupis. Otsustasime siis minna linna peale, kuna Peeter tahtis endale vaadata kasutatud elektroonikapoest üht-teist. Läksime siis mina, Reiko, Nobu, Isao, Peeter ja Gita. Reiko on üks neiu minu Traditional Culture grupist, Isao oli vist Peetriga Educationi grupis koos Nobuga ning Gita on läti neiu samuti Trad. Cultist. Reiko ja Gita näisid head sõpsid olevat nagu ka Isao ja Reiko ning Isao ja Nobu. Päris põnev värk. Sõitsime mingisse imelikku linnaossa, kus olid kahtlased animevärgid igal pool. Mangastiilis tibinad seisid väljas ja kutsusid flaieritega rahvast kohvikusse. Ühe kohviku nimi oli MeidoKafe vms ehk siis MaidCafe, sest tibinad olid riietatud nagu toatüdrukud. Nobu otsustas sinna kohvikusse minna. See kohvik olevat veidra kuulsusega, sest Nobu ütles, et tema oma sõpru seal kohata ei soovi ega ka teel sinna või sealt välja minnes :D sest asi rikkuvat maine ära. Ma ei osanud midagi arvata sellest kohast… Vajusime kohale… ehk siis järgnesime ühele reklaami teind tibinale. Istusime pinkidesse, mis olid nagu koolis. Tüüpilised jaapani koolipingid :D Päris pull oli. See, mis olukord menüüs oli, ei olnd eriti pull :S mingi joogi hind oli julgelt 650 jeeni ehk 65 eeku… ühe joogi eest suht röövimine, aga noh… mis sa ikka teed. Tellisime asjad ära ja siis Nobu leidis menüüst, et seal on special mängud ja värgid. Kui tellid omale special menüüst üht-teist, siis see ettekandja teeb üht-teist põnevat ;) mida nimelt? Variant 1. tellid omale kuuma koogi vms ja siis ta puhub toidule peale ja paneb sulle selle lusikaga suhu. Variant 2 võidujoomine ettekandjaga. Kui võidad, saad pilti teha. Kui kaotad, saab kõrvakiilu ehk bitch-slapi. Variant 3 võidusöömine ettekandjaga. Tingimused samad, mis eelmises punktis. Võib-olla oli mingi neljas variant ka, aga ma ei mäleta. Igatahes kahte viimast sai oma silmaga 3x näha :D Päris hull ikka. Nobu mõtles raha laiaks lüüa ja tellis võidujoomise. Mina valisin ettekandja välja. Ettekandja väitis, et ta pole kunagi kaotanud seda võistlust. Me olime kõik põnevil. Nobule toodi 0,5 õllekann õluga, aga ettekandjal oli šampuseklaasi täis jääteed. Meeletu vahe, kas pole? Pole eriti raske arvata, kellel on raskem võita. Aga jah… Asi oli ikka päris suur show. Tutvustati ja hõisati kõvasti üle kogu kohviku, et nüüd tuleb joomavõistlus ja võitmise korral saab pilti teha ja kaotuse korral antakse kõrvakiil ja paluti kaasa elada ja puha. Täitsa vinge atraktsioon. Ja oh üllatust. Nobu jõi selle pool liitrit õlut nii kiiresti ära, et keegi ei uskunud oma silmi. Tüdruk kaotas, aga meie saime koos temaga pilti teha :D Liiga irooniline olukord. Pärast proovis sama trikki teha üks teine jaapanlane, kes sinna baari tuli. Ta kaotas ja sai päris vihase kõrvakiilu. Kõrvakiilu jaoks kutsuti kaotaja kohviku keskele ja anti kõva litakas. Too sama japs proovis veel õnne koogisöömisega. Kookidega oli sama lugu, et tüdruku portsion oli 2x väiksem või isegi 3x. Ei mäleta täpselt. Igatahes ebaaus. Tüdruk võitis suht napilt ja mees sai järjekordselt litti või noh, seekord siis tema sõber. Peeter leidis, et see on tõeline sõprus, kus sõber on nõus teise sõbra heaolu eest litti saama ettekandja käest. JÕHKER… Üllatusena tegid jaapanlased meile välja.

Edasi läksime Karaokesse Shibuyas. Olime pool tundi. Isao laulis „Bad Day”, mina Inoue Yousui „Kasa ga nai”, Peeter „Creep” ning ühiselt veel „Falling in Love”. See oli kõige hullem karaoke kogemus üldse. Nii palju nalja ja lõbu ühe pealtnäha totra tegevuse juures. Veider, et mingisugune valehäbi ja kompleksid olid nagu vikatiga niidetud.

Kui karaoke aeg täis sai, siis läksime Little Spooni :D Seekord ma võtsin omale kõige vähem vürtsisema curry rice’i, sest eelmine oli küll selline, mille sarnast ma pole Eestis söönud. 7 teravusastet üldse on ja eelmine kord võtsin 3. või 4.? Aga seekord olin õnnelik selle üle, et mu astme tuvastuseks oli sinna joonistatud jänes :D Nobu üritas jälle hullu kangelast mängida ja võttis omale draakoni pildiga teravusastme. Vaene tüüp oli tõsise hädas, aga jah… kangelase kuulsuse ta sai… missest, et oleks äärepealt otsad andnud. Higi voolas ojadena mööda ta kiilast pead alla, köhis ja läkastas ning vesi voolas ta kurgust alla kui tualetipotist. Little Spoonis märkas Reiko oma sõpru ning kutsusime nemadki meie lauda. Tegemist oli ühe laulja ja ühe ticheridoo mängijaga. Naine oli laulja ja mees mängis ticheridood. Päris põnevad tegelased :) Peeter pidavat pidevalt sellistega suvaliselt ja juhuslikult kohtuma. Eks näis, kas ja kellega üldse keegi sidet hoidma hakkab, kui tagasi Eestis oleme … Tahaks siiski loota, et mingi side kellegagi jääb, sest muidu on asjal kuidagi hmm… vähevõitu mõtet. Aga jah. Nii kreisi õhtut pole küll olnud, kui see oli. Liiiiga hull…

Teisipäev, 11.07.2006

Tänasest päevast siis sutike. Hommikul ajasime end suht varakult voodist välja, et ühte algkooli vaatama minna. Yotsuyon’i algkool 1-6 klass. Viidi meid siis bussiga kohale. Lapsed olid meid tervitamas ja õpetajad jne. Üldiseloomustusena võin öelda, et jällegi nii elutervet õhkkonda polegi nagu väga näinud. Olgugi et meie nimel pingutati tohutult, olid lapsed ikka üliüliülivahvad ja nii armsad. Algul rääkis direktor meiega natuke ja siis viidi meid riikide esitlusele võimlasse. Kõigepealt esinesid meile jaapani lapsed laulu ja pillimänguga. Hämmastavalt armsad ja distsiplineeritud tegelased. Õpetajate ees on respekt ikka päris suur. Oli näha, et esinemiskava kallal oli pikka aega tegeldud – asi jooksis nagu kellavärk. Kogu see riikide esitlus läks päris emotsionaalseks kätte ära. Kõik tantsisid ja tegid ringmänge. Lastel oli lõbus ja üldse oli hullult tore :) Kuigi see oli läbiharjutatud kava, on ikkagi jaapani lastes mingi selline siirus ja puhtus, mida aeg-ajalt kohtab ka täiskasvanutes, aga kuidagi päris paljudel on seda siiski välja juurutatud. Minu subjektiivse meele kohaselt võin öelda, et selle kooli õhkkond ehk atmosfäär oli täiesti korras. Võib-olla oli see mingil määral soositud kool, võib-olla mitte. Ei tea täpselt. Igatahes olid klassid pisemad kui Eestis, mis muudab lähenemise personaalsemaks. On olemas grupp, kuid ka indiviid paistab silma grupi seast. Mäletan ju omast käest nende trennide erinevust, kui meil oli kunagi laagris 120 inimest, võrreldes sellega, kui meil on praegu 8-12 inimest korraga saalis. Otsuka sensei dojos ei olnudi samuti mitte üle 16, kuigi seal pidi küllalt palju lapsi käima teatud päevadel.

Pärast etendamist sõime koos jaapani lastega klassis. Meile esitati mõned küsimused jne jne… Avastasin, et plastmassist libedate pulkadega on peaaegu võimatu süüa midagi. Libedus tappis täiega. Aga jah… jaapani lapsed tegid meile kõigile ümbriku joonistuste, volditud loomade ja muude viguritega. Päris hullult liigutav vastuvõtt oli ses mõttes. Edasi veeti meid mööda klassiruume ning lõpuks võisime küsimusi esitada. Seejärel sõitsime bussiga hotelli tagasi.

Hotellis mõtlesime natuke Eesti ettekande peale. Suutsime kondikava kinnitada ja uusi ideid lisada natuke ettekande tarvis. 30 minutiga sai suht kõik enamvähem ära tehtud.

Kella 6 paiku läksid eesti tibinad Tokyo Disneylandi ning mina, Peeter ja Aare templeid filmima siia ümbrusse. Peeter kadus vahepeal ära… niisiis kolistasime Aarega natuke ringi. Mina sain omale poest Tabi sokid ja natuke valevõitu vildikasarnase kalligraafia pliiatsi. Põrsast kotis pole just eriti tore osta, aga noh, pole viga. Vähemalt sokid said õiged ja selle vildika kulutab ka kunagi ära. Tegelt tahaks omale vaadata ühte sellist pastaka väljanägemisega pintslit. Päris äge värk :P Eks paistab, mis saama hakkab. Kuskilt tahaks omale ka hakama vaadata, kui võimalust on…

Antud hetkega olen oma reisikirjelduse võla likvideerinud. Täna tahaks äkki veel mõne jaapani filmi ära vaadata + veel mõned kohustused on mind ootamas. Kohver tuleb ära pakkida, sest me kolime homme! EI VIITSI… jaapani keelt pole ka jõudnud õppida viimastel päevadel. Mõned uued sõnad siiski sain vestlustest: shinjirarenai – uskumatu, ase – higi, subarashii – suurepärane, toranai – kontekstis, kus soovisin sokke jalga proovida ja keelduti. Üldiselt võib öelda, et nüüd mõne päevaga on jaapani keeles suhtlemine natukenegi arenenud. Et kui nüüd sutsu rohkem sõnu teaks ja ka grammatilisi vorme, siis tuleks täitsa kenasti. Aga jah, alati võib midagi paremini teha…