15.07.2006
Hommik algas toast välja kolimisega. Pärast saime oma kokkuvõtteid esitada suure publiku ees. Seejärel tuli järgmine söögikord ja lõpuks oli hüvastijätt rahvaga. Suht kahju, et pidi hüvasti jätma. Vot see on selle programmi SUUR viga, et rahvas ei jõua üksteist tundma õppida. Kogu aeg on mingi kolimine siit sinna ja edasi-tagasi vms. Mõttetu kolimine ja pidev asukohavahetus. See käib pinda suht! Aga jah, jõudsime siis ANA Hotelli tagasi.
ANAst edasi läksime Nobu ja tema sõbra Tsuyoshiga kokku saama. Tsuyoshi sõidutas meid Shibuyasse, kus Peeter sai eesti modellidega kokku. Nägin ka neid modelle, kes Tokyos modelleerivad jne. Suhteliselt lapsukesed teised. Samas pole midagi oodata 16aastastelt tütarlastelt. Aga noh… siiski suhteliselt lapsik olek… Mõnele nad meeldisid väga, mõnele keskpäraselt ning mõne jätsid ka külmaks. Elagu maailm oma mitmekesisusega.
Hiljem ühines meiega ka restorani omanik – selline vanemapoolsem naine. Siis hakkas nalja saama. Peeter ajas temaga ilgemat mesijuttu ja kõik naersid :D Päris lõbus oli olla :) Maitsesime veits saket ja jaapani õlut. Täitsa toimetatav kraam. Restorani õhkkond tundus ülisõbralik ja mõnsa. Küll aga ei olnud arve pärast nii mõnsa :S Suhteliselt kallis koht. Meid kutsuti enne veel tagasi ja lubasime tulla ning eesti šokolaadi ja musta leiba kaasa tuua….
16.07.2006
Tegemist oli siis pühapäevaga. Ärkasime korraks, et pärast uuesti magama minna… tegelik ajutise ärkamise põhjus oli hommikusöögi piiratud aeg hotellis. Me jõudsime eelmine öö kuskil 4 paiku koju ja ega see väsimus just kõige pisem polnud.
Umbes 1 paiku helistas Nobu sõber Tsuyoshi ja viis meid autoga Yokohamasse, Chinatowni ja veel ühte shinto templisse, kus oli Mitamamatsuri – mingi räigem pidustus, milles on osaliselt yakuza (jaapani maffia) käsi mängus. Yokohamasse sõit oli päris kiire. Tsuyoshi pigistas oma Toyota bussist 170kmh välja. Ropendas rooli taga nagu vana voorimees kunagi :) Ühe neist kahest modellist korjasime ka enne peale. Peeter sai Tsuyoshi autost suurepäraseid filmikaadreid kõigest ümbritsevast.
Vot mis puutub õhupuhtusse, siis Tokyo küll Eestile silmi ette ei tee. Tänavad on küll prahist puhtad jne, olgugi et pole peaaegu mitte ühtegi prügikasti silmapiiri ulatuses näha (küll alles silmapiiri taga või nurga taga :D). Aga vot õhk on rämpsu täis.. sest kuidas muidu saaksid käsipuud nii räpaseks õues :S Täiesti tahmased on need. Eestis on tolm, aga Tokyos on tahm.
Chinatown on nii rämekirju, et õudne. Mitte midagi aru ei saa… Seal oli ka mingi Hanabi ehk ilutulestiku pidu tulemas ning seetõttu olid kõik tänavad rahvast pungil. Chinatown üldiselt ei pakkunud suurt pinget. Suhteliselt igav koht.
Yokohama sadam oli tõesti meeletu. Vaated, mis sillalt avanesid, olid ülivõimsad. No ikka meeletult suur on kogu see asi ja üritus! Vinge… Lihtsalt siuke lahe ambienti nauding :)
Nüüd aga natuke Mitamamatsurist. See shinja ehk shintoistlik tempel on siuke kummaline koht. Rajatud millalgi suht hilisel ajal ja kui aus olla, näeb üsna nõme ja kommerts välja. Minu jaoks meenutas see üritus rohkem turgu ja laata kui mingit shintoistlikku püha pidustust. Jõledalt veider värk :S
Mitamamatsuril esinesid ka mingid võitluskunstide tüübid vanade kunstidega. Kui aus olla, siis oli see sellise demo kohta ikka suht sitt elamus. Lootsin näha midagi tegijamat kui ainult rituaali. 5 kummardust enne, 5 vahepeal ja 5 pärast harjutuse sooritamist. No mida pekki? Miks siis üldse harjutust teha, kui 2/3 ajast kulub rituaalile ja tegelikku asja ei õpigi. VEIDER… Kas mul on prioriteedid paigast ära või mis toimub?
Njah… Õhtul läksime samasse söögikohta tagasi, kus see vanem daam oli. Seekord saime ka süüa ja juua, aga kuidagi ei olnud seda meeleolu… ja üllatusena väänati meile veel kõvem arve kui eelmine kord. Kahtlane… Pärast läksime edasi mingisse järgmisse baari. Istusime seal veits ja jõime natuke ning sõime suti. Kõige krooniks nägime baarikaklust. ANA hotelli töötajad omavahel. Üks lõi teist näkku ja teine küttis vastu. Äärepealt oleks ka õlleklaasid lendand. Ei, vahva õhtu oli… ahjaa… läks meelest ära öelda, et käisime Shinjukus, mis on suht tuntud mingite kalliste butiikide, yakuzade ja prostitutsiooni poolest. Nägime mingeid prostituudijurakaid, mõningaid yakuza autosid ja kalleid butiike… minule see erilist muljet ei jätnud… aga päris äge oli tegelt see, et sai näha ka seda linna teist poolt, mitte ainult ei istu hotellis ja ei vahi lakke ning ei ela ilusat roosa mulli sees paiknevat elu… Vot selline oli see päev. Kuidagi kummaline…
17.07
Praeguseks siis eile… absoluutsemas mõttes esmaspäev, kui ma ei eksi. Selline rahvuslik püha nagu Umi no Hi. Aga see selleks… oli aeg asuda Kyoto poole teele. Oma suureks üllatuseks saime sõita Shinkanseniga. Samas suureks pettumuseks pean seda, et saime sõita Shinkanseniga… kuidas siis nii? Ma ei leia, et see Shinkansen, millega me sõitsime, oleks mingistki kohast parem olnud kui sakslaste ICE. Pigem isegi mitte, aga eks see sõltub ka konkreetsest rongist ja rajast, et kust kuhu see rong sõidab. Võib-olla on mul jällegi midagi viga, et ma ei suuda vaimustuda nagu teised. Teised olid ikka suht sillas ja vitsutasid täiega pilte teha rongi aknast. Eks need vaated ole muidugi ilusad jne jne jne, aga sorry, ma ei suuda enam sellistest asjadest vaimustuda. Vot sedasi. Igatahes jõudsime Kyotosse ja siis ka hotelli.
Kyoto on tõesti pisem. Kohe kõvasti pisem. Ei ole seda METROPOLI tunnet, et siin nüüd täiega elu käib ja isegi rahvusvaheline. Turiste pole peaaegu mitte kuskil näha, eriti mingeid neegreid, kes sulle üritavad mingit saasta pähe määrida. Tokyo neegrid on eriti libedad ja kleepuvad. Kuidas olla korraga libe ning kleepuv… vastandlikud terminid, aga Tokyo neegrid on just sellised. Reedikus tärkab väike rassist… no sorry – need loomad on rõvedad ja punkt. Kogege ise. Minust ei saa afrotsentrilise maailmavaatega inimest…
Kyotos oleme hetkel Rihga Royal hotellis. Selline omapärane koht. Omajagu vanem ja kuidagi natuke kentsakas ka kui ANA hotelliga võrrelda.
Avaüritus oli meil igatahes siin hotellis. Kui võrdleks jälle Tokyo üritusega, siis tuleb öelda, et seltskond on ikka hoopis teisest puust. Tokyo ja Kyoto organiseerijate arusaam „noortest” on üsna erinev. Siin võtsid meid vastu ikka üle 30aastased inimesed, kui Tokyos olid tegelased ikka 20 ja 30 vahel enamasti, kui just nüüd organiseeriv personal välja arvata. Kyoto on kuidagi üsna teistmoodi… Rahvaga on kuidagi raskem suhelda ka, ma ütleks… Tokyo rahvas on metropoliitsem. Aga ikkagi on veider, et meile saadetakse iga kord vastu uued jaapanlased. No mis paganama kontakte sa nii luua saad? Kogud vaid visiitkaarte nagu mingi tola.
Läksime õhtul Peetriga veel kolama. Ka metroo on selline vaikne jne – ei ole ikka päris see, mis Tokyo, kus kõik elab, keeb ja kihiseb. Linn näis täiesti välja surnud… kummaline. Selline tunne, et mitte kuskil ei toimu mitte miskit. Mõned kohad olid siin ja seal, aga midagi suuremat ei toimunud. Baarid näisid tühjad jne. Võib-olla oli jällegi asi Umi no hi’s ja selles, et järgmine päev pidi kõvasti jälle tööd rügama? Ei tea… kahtlane oli küll. Saime igatahes korralikult märjaks.
18.07.2006
Täna käisime mingil linnavalitsusel vms asjal külas. Päris kõva linnavalitsuse hoone. Nii ilusa aiaga, et anna olla :O Täielik sürpriis.
Veel suurem üllatus tabas meid, kui meid tassiti Guest House’i ehk siis mingi osa Imperaatori paleest. See Guest House oli just äsja valminud. Me saime teada, et sinna ei saa üldse iga mats külastamagi minna, rääkimata ööbimisest seal. Seal on ööbinud Kameruni president, USA president ja veel mõned üksikud loomad… aga jah. Me pidime kandma kindaid, eraldi sokke ja susse. Puudutada ei tohtinud midagi. Aga olgem ausad… täiesti arusaadav, kui asi nii vinge välja näeb ning seda ka nii meeletult viimistletud on. Mina ütlen täiesti julgelt, et ma ei ole midagi nii vinget AMMU näinud, kui üldse olen. Ülim viimistlus ja kvaliteet. Kes ei tea, siis tegemist on sellise traditsioonilises stiilis ehitatud majakesega. Kasutatud on kõige paremaid materjale ja käsitöölisi üle kogu Jaapani. Üks mitmeteisemeetrine laud oli tehtud ühest tükist puust ja lakitud mingi eriti kalli lakiga. VÄGA VIHANE TÖÖ… sama kehtis ka kõikide tikitud kardinate, kootud vaipade jms kohta. Täiesti hull käsitöö MEISTRITEOS. Me võime endid väga õnnelikuks pidada, et me sinna saime
Pärast neid vingeid kohti läksime veel ühte suht sama vingesse kohta. Seal näidati meile, kuidas käib riide värvimine ja maalimine. Saime ise ka šablooni järi proovida, kuidas asi käib. Päris äge oli :)
Õhtul roomasime Peetriga linna peale. Osad lätlased tahtsid minna Osakasse. Ma ei tea, kas nad läksid, aga no sellise vihmaga, mida me täna nägime, ei tahaks eriti linnagi minna koos vihmavarjuga…
Kolistasime Peetriga mööda poodide regiooni. Väga kummaline süsteem igatahes. Pole nagu seda, mida ootaksid või tahaksid. Igasugust imelikku kraami on jalaga segada, aga oma soove täita on raske. Tokyos tundus asi kuidagi natuke loogilisem. Siin on aga kahtlane. Peab vaatama, kas ma Tozando üles leian. Tahaks omale korraliku hakama osta.
Aga ka siin Kyotos kehtib see, et rahvas ei tea oma elukohast mitte midagi. Küsid tänaval ühe või teise asja kohta, aga nad lihtsalt ei tea. Müstika, mida spetsialiseerumine või ma ei tea, mis asi, inimesega teeb… väga kahtlane süsteem…
Nüüd peaks andma arvuti otsad üle Peetri kätte ning võiks suti pesu pesta, mis ma eile likku panin. Moraal, et punast särki ei tohi teistega samasse vanni ligunema panna. Eriti valge pesuga koos :D Õnneks ei suvatsenud ma valgeid riideid punasega päris kontaktis hoida, ega ka vett segada. Pääsesin roosast pesust :)
Kuskil hotelli naabertoas kiljuvad tüdrukuid kui segased. Ma ei kujuta ette, mida leedu poisid seal korraldavad :P Eks hormoonid möllavad, kui üle 2 nädala kodust eemal oled ja veel võõraste naiste/meestega :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar