Kokkuvõte tänasest ja eelnevatest päevadest

Hetkel on reede õhtu Tokyos. Täpsemalt 22.15. Mis siis vahepeal on juhtunud? Alustaks siis päevade kaupa jutustamist.

Teisipäev 4.07.2006
Hommikul sai 9.00 bussiga Tallinna lennujaama kihutatud. Tartu bussijaamas leidsin endise koolivenna, füüsiku Mihkel Kree ootamas sama bussi, et lennata Šveitsi. Tee peal rääkisime veidike õppimisest, haridusest jne… sain jällegi tutvustada Derren Browni tegemisi, mis nagu ikka inimesi mingitki pidi kõigutavad, hoolimata suunast. Lennujaamas nägin veel kursaõde Liisit oma noormehega – nemad lendasid Itaaliasse.

Tasapisi hakkasid ka minu grupi liikmed kohale tilkuma. Kõigepealt vajus kohale Katrin, siis Aare, seejärel Peeter, Diana ja Kristi. Edasiminek kulges üsna rahulikult. Midagi eriti silmatorkavat ega erilist ei osanud mu silm tähele panna. Võib-olla oleks mõnele miskit erilist tundunud, aga need, kes mind tunnevad natuke jagavad asja ära, mis mind imestama paneb ja mis mitte.
Läksime lennukisse… Vot lennukis oli küll mõningaid üllatusi. Üllatas see, et stjuuardess rääkis üliüliülihästi inglise keelt ja oli parajalt särtsakas, värske ja kena (hehhehh ;) ) Samas rahustasin ennast maha, et noh… hollandlased oskavad ju üldiselt väga kenasti inglise keelt ja seda enam, et ta veel stjuuardess ka oli. Parim stjuuardessikogemus siiani. Vahemärkuseks võin öelda, et KLM, millega me lendasime Amsterdami, on hollandi lennufirma.
Peeter läks vahepeal kaameraga hoogu ja klõpsis Kristist pilte… Kohati khm.. varjundiga… aga noh jah. Inimesed on noored ja uljad, samas piisavalt vanad, et igaüks teab ise, mida pildistab ja mida mitte…
Vot nii kergeusklik ei tasu olla… tegemist oli siiski Briti kodanikuga stjuuardessi näol nagu pärast selgus. Vot nii. Aga teine stjuuardess oli hollandlanna. Tundsin talle suts kaasa – ta sääred tundusid üsna paistes nagu ka labajalad. Üsna rets töö pidevalt ringi siblida lennukis ja reisijatele meelepärane olla.
Peale stjuuardessi üllatas ka see, et pakuti süüa. Täiesti OHHHOOO, sest need lennud, mis mul eelmine aasta Kreeka suunas ja tagasi olid, ei olnud just eriti kulinaarse kallakuga. Seekord siis kostitas KLM meid ühe hamburgerilaadse võileivaga või noh… pigem siuke hommikukukkel vms, miskit juua ja ka miskit magusat pehme kilemagusa vahvli näol, mis tegelikult polndki väga hull…
Hollandis sai sutike passitud, lennujaamas tiirutatud. Midagi silmapaistvalt erilist seal polnud. Tüüpilised turistilõksud. Mine, kuhu tahad, igal pool soovitakse vaid su raha, raha ja veel kord raha – masendav suts, aga elab üle. Hinnad polnudki kõige hullemad… Ma ei saagi aru, mis toimub maailmas. Räägitakse küll, et seal on kallis ja seal on kallis jne jne, aga tegelikult on hinnaklassid ikka suht ühte patta. Polnud need lennujaamapoed nüüd ülikallid ja ei ole ülikallis ka …. Ai vot, sellest veel ei räägi ;) natuke tuleb kannatada…

Lennud hilinesid meil kõik natuke. Nii Eestist välja lend kui ka Jaapanisse minev lend. Võiks ju arvata, et Boeing 747 lennata on tõsine lust ja lilleseade… aga noh, ei olnud eriti lõbus ettevõtmine tegelikult. Suur lennuk küll, aga vot sisustatud küll puhtalt jaapanlaste jaoks… vähemalt economy class. Iga istme seljatoes on LCD ekraan, istme käepidemes on pult selle reguleerimiseks, kust saab valida erinevaid telekanaleid, audiokanaleid, mänge ja muud interaktiivset soga. Üsna hea idee, aga piisavalt nigel teostus. Ei suutnud mina seda multimeedia võlu nautida. Kas mul on midagi viga, et ma ei suuda enam vaimustuda? Võib-olla oli asi selles, et istmed olid täiesti katastroofilised. Mul oli aknaalune istekoht ja käsutasin läti tsiki akna alt ära… VIGA! Mitte tsiki pärast vaid minu! Akna all on täiesti võimatu oma jalgu sirutada ja see, mis aknast paistab on nii marginaalne, et ei tasu end absoluutselt ära. Suurt lennukimootorit võib küll tore olla jälgida, aga mitte 11 tundi järjest. Sutsu masendav kogemus. Aga vähemalt sai süüa normaalselt. Tellisime omale jaapanipärase õhtusöögi. Täitsa maitsev oli. Miskit riisi ja lihaga – vetika % oli suhteliselt väike. Samas noh… kui kõht nii tühi on, siis võib ka iga toit maitsev tunduda. Enne seda söögikorda jaapani lennukis sai süüa KLMi lennukis. Söögikordade vahe oli kuskil 6-7h ehk siis lõuna asemel oli kerge kukkel ja õhtusöök venis päris kõvasti edasi normaalsest. Ju siis lähebki mu ennustus täide, et ma Jaapanis olles omajagu kaalust alla võtan. Üks positiivne asi JAL (Japan Airlines) juures oli jällegi stjuuardessimaailm. Mõned olid päris nunnukad… aga jah… Paraku olid paremad istekohad siiski vaid äriklassis ja see on ikka omajagu kallim. Samas aga kui raha on, siis tasub kindlasti ära. Kitsikuses istuda on räige piin, kui oled üle keskmise suur tont.
Üks väike üllatus, mis mind tabas, oli see, et kui ma lülitasin oma telefoni sisse pärast Tokyosse maandumist, siis näitas see küll pilti, aga jaapanlastega suhelda ei soovinud. Tundub, et mu telefon ei ole palju osa saanud jaapani keele tundidest… kohalikud võrgud miskipärast talle ei meeldi. Eks need üllatused tekivad siis, kui on mingisugused ootused ja see, mis tuleb, ei vasta ootustele. Olgu see siis heas või halvemas mõttes, vahet pole – ikkagi ju üllatus. Antud juhul oli muidugi üsna negatiivne tunne. Paar minutit tõsist sajatamist ja kirumist. Samas võib näha asja positiivset külge. Rakendub sama reklaamislogan ka EMT ja Nokia süsteemidele, mis kunagi oli Q-GSMi (praeguse Tele 2) pilalause: „Pole levi, pole arvet”. Peale selle, et pole mobiililevi lääne telefonidele, ei ole mitte kuskil ka WiFi’t, mida saaks selle HP läppariga kuskilt näpata. Palju õnne teiste protokollidega töötavatele süsteemidele. Lõbus oli muidugi ka see, et ega eriti kuskil ju WiFi punkte pole nagu Eestis. Mõtled, et tuled kuskilt osaliselt arengumaalt täielikku tsivilisatsiooni keskmesse ja avastad, et mis fakk – Jaapan jääb internetiseerituselt Eestile kordades alla. Masendav. Komputeriseering on küll tiba kõrgemal tasemel, aga kui Eesti samas vaimus jätkab, siis pole ka see ületamatu. Kuigi jah, Eesti võiks raha ka mõne muu asja alla pista ja Tallinn-Tartu maantee korda teha ja muud liiklusvõimalused. Mitte, et Jaapani liiklus lahe oleks. Vaadata on lahe, osaleda mitte :D Jäime lennujaamast tulles oma 1h graafikust maha, sest ummikud olid ikka päris võimsad.
Hotelli saabudes tabas meid kõiki suht käre üllatus – hotell ise! Ametlikke tärne vist pole, aga asi on ikka kuskil 5-6 tärni tasemel, ma arvaks. Toad on Jaapani mõistes ikka AVARAD!, kõik on kenasti puhas, rahvas on raskelt viisakas üldiselt ja selline kena turvaline tunne tekib. Vahepeal jõudis ka päev vahetuda – sõitsime ju ajas nii-öelda edasi. Niiet tolleks hetkeks oli kell kuskil 6-7 paiku õhtul ja päev näitas kolmapäeva, 5. juulit.
Samal õhtul läksime välja sööma. Enne anti meile veel päevaste söögikordade rahad. Otsisime võimalikult odava koha. Keegi seal inglise keelt ei rääkinud, aga hakkama saime ja jõle odavalt. 2000 jeeni anti meile teatud päevade õhtusöökideks, aga kulutasime ära kuskil 1100 jeeni. Tellimine käis läbi minu jaapani keele purssimise ja kõigi kehakeele läbi :D Päris naljakas. Samas toidud olid väga head! Kui ma muidu ei ole olnud eriline jaapani köögi kummardaja, siis nüüd võib küll teha sügava kummarduse ja öelda gochisousamadeshita. Restorani nimeks oli Yabuya. Tuli öö ja rahvas läks ära magama…

Neljapäev, 6.07.2006
Kargasime voodist püsti, sõime jaapanipärast hommikusööki. Ahjaa – meil anti söögikupongid, mille alusel saime võtta kas jaapani või lääne hommikusööki. Mõtlesime Peetriga, et teeme väikse jaapani söögiraundi. Mõeldud, tehtud. Tõsiselt omalaadne kogemus. Ükski sushiõhtu ei suuda midagi sellist pakkuda ega ka ami-ya. Noh, vähemat ma arvan nii… See, mida serveeriti, oli tõsine eksootika. Kui traditsiooniline see toit oli, ma ei tea, aga tundus üsnagi selline vanamoodne toit olevat. Tegemist oli riisipudruga, mis nägi üsna lahja välja ja ei maitsnud eriti millegi muu kui vee järgi. Samas muutus see puder ülimõnusalt söödavaks, kui sinna lisasid vastavat kastet. Siis oli erinevatel kandikutel ka erinevaid muid vidinaid: mingi lõhe tükk, kalamari, vetikaid, mingeid vetikanuudleid, miso supp ja muud sellist. Minule, va vanale kala- ja vetikavihkajale oli pool sellest söögist üsna selline, et tuli pidevalt midagi peale juua, et see uuesti üles tagasi ei tuleks. Samas Katrin oli raskelt vaimustuses. Mis siis oli minu jaoks söödav: Riisipuder (hinne 5), miso supp (4+), jaapani ploomitee, mis maitses nagu puljon, aga ääküll (hinne 4), must? tee (hinne 5), lõhe (5), lihtsalt vetikad (4-), mingisugused magusad oad (4+) ja ehk oli midagi veel, mille suhtes ma tolerantne suutsin olla, aga no vetikanuudlid või misiganes need olid, olid JUBEDAD! Mõnusalt ligased, libedad ja mitte eriti usaldusväärse välimusega nuudlid :P Ühesõnaga, kogu ports oli suur ja võimas ja täitis kõhu päris pikaks ajaks, niiet ei pidanud eriti väljas söömagi. Ja vot ei söönudki – 1000 jeeni, mis anti, jäid alles. Kummaline, et äkki lähen pärast rohkema rahaga Eestisse tagasi, kui millega ma siia tulin. Ehk siis kokku anti meile 14 000 jeeni nämmimiseks. See on tsirka 1500 krooni. Päris norm… Eks paistab, kas ja kui palju sellest üle jääb, aga küllaltki tõenäoline on, et jääb… miks? Sest…aga sellest hiljem :D
Läksime Peetri, Katrini ja Kristiga linna käpelt ülikonda ostma. Mitte meile kõigile, vaid Peetril oli vaja, sest jaapanlased väitsid Peetri küsimuse peale, et sviiter ja püksid ei ole formal dresscode. Pärast ~20min kõndimist, leidsin, et sandaalid, mis just äsja ostsin, on täielikud SAASTAD. Tapsid ikka jalad suht ära. Parema päka, mis oli valusam, teipisin kinni, aga vasakuga lasin edasi. Tulemuseks oli vill vasaku päka all. Ajeee! Igatahes sai Peeter endale suhteliselt odavalt ülikonna (pintsak + kahed püksid) kuskil 10 000 jeeni eest. Valge särk, lips ja mansetinööbid+lipsunõel olid ka veel natuke otsa ja mees sai omale alla 2000 eeku eest kogu varustuse. Ülikõva! Ja täiesti viisakas asi tundus. Aga nüüd siis üks põhjustest, miks raha jälle üle jääb, on põhjus, et Jaapanis ei tohiks olla eriti suuri numbreid riideid ega kingi, mis võiksid mulle kuidagi selga või jalga istuda. Elagu raha kokkuhoid! Teenindus oli muidugi omapärane seal ostukohas. Meesmüüja oli kuidagi hmm… kahtlane, kui seda nii pehmelt öelda on sünnis. Katrin arvas konkreetselt, et müüja on homo. Nojah, eriti veel see tüüp, kes meid lennujaamas esimesene tervitas, aga jah… Peeter sai ülikonna ja mina vesivilli.
Sama päeva õhtul külastas meid kõiki Jaapani kroonprints. See bankett oli päris karm. Prints tundus paras kukk olevat. Nina püsti, sutsu siukest näideldud ülbust täis jne. Minu jaoks mitte just kõige meeldivam inimene, aga sellest pole häda :) See-eest sai banketil maitsta miskit päris head india karrit ja veel mingeid muid asju. Valik oli meeletult vinge, aga ma olin liiga hõivatud rahvaga suhtlemisel ehk siis jaapanlastega inglise-jaapani keele segus suheldes, et süüa ei jõudnudki rohkem kui pool taldrikut. Seega siit järgmine põhjendus, et miks ma tõenäoliselt oma 2-5kg vähemalt kergem olen, kui Jaapanist tulen… Banketil olid mõned toredad tegelased ja mõned mitte nii toredad tegelased. Osad olid sellised, kellega ütlesid tere-kuidas läheb-head aega ja oligi kõik… Ei tekkinud mingit sidet. Vot nii ongi, et osad inimesed lihtsalt ei haaku ega paelu… Banketil olid ikka tüüpilised jaapani kõrgklassi inimeste lapsed. Fafafafaa…. õpin juurat ja õde õpib arsti nagu sinagi… masendav, kuidas inimeste väärtushinnangud ja maailmavaade sellest kõigest nii sõltuv on või noh… kas just sõltuv, aga vähemalt siis korreleeruv ;) päris rets tegelt. Suur osa jaapani noortest õppis juurat, veel rohkem aga riigiteadusi ja muud sellist värki. Tore, et inimesed tahavad kõik saada ametnikeks jne. See on vajalik ja tähtis amet, eriti Jaapanis, kus organiseeritus ja eelkõige spetsialiseerumine on nii kõrgel tasemel, et on vaja miljonit ametnikku, et kõiki töölisi ja muid vidinaid juhtida ja paberimajandust korras hoida, kuid miks peab sellega nina püsti tõusma? Miks peab EGO tõusma koos sellega? Masendav nähtus… Okei, paljuski on see pärilikkuses ja pere kasvatuses kinni. Prestiiž n’ shit…. Mõttetu nähtus! Kohtasin ka ühte sellist vanakooli tädikest, kes oli kimonos, rääkis kenasti inglise keelt ja puha. Ta ise õpetas kuskil nursing schoolis midagi. Oli väga meelitatud, et ma natuke jaapani keelt purssisin ja et ma arstiks õpin. Vot sellised vanakooli tegelased ruulivad. Kuidagi maailmavaade on paigas enamvähem. Meenutas natuke Marika Mikelsaart… Ah et kes on Marika Mikelsaar? Endine mikrobioloogia professor TÜs, praegune emeriitprofessor. Selline erudeeritud ja mõtlev inimene. Siis ajasin veel mõningate jaapani tsikkidega juttu. Päris lahedad tsikid olid mõned. Üks mingisugune vice president või minister või kesiganes tuli muga juttu ajama, et ta sõidab varsti Eestisse. Ta olevat sumo treener jne. Ja need toredad tsikid siis vahendasid selle onu jaapanikeelset juttu mulle. Päris tore oli :)
Õhtul läksime välja vaatama, mis toimub ka ümberringi. Minu üllatuseks on kesklinnas mingid eriti haiged klubid ja baarid. Haiged just seepärast, et nende omanikud on kahtlased neegrid, kes üritavad sind iga hinna eest sinna sisse moosida. Lihtsalt labane saast. Mingi kerge organiseeritud kuritegevuse hõnguga… kummaline värk. Jalutasime natuke ringi ja klõpsisime pilte. Tokyo on selles mõttes mõnus, et ta on tohutult kirev. Meeletult kirev ja võimalusterohke, aga ta ei ole agressiivne. Berliini juures tõukas mind ära see agressiivsus. Masendav :D
Üllatas ka see, et kui niru orientatsioonivõimega ma olen, aga samas ei imesta ka, sest ma pole iseseisvalt linnas ringi liikunud väga, sest keegi on liidrirolli alati üle võtnud. Antud juhul on see enamasti olnud Katrin… müstika, kuidas üks tütarlaps nii hästi oskab orienteeruda… tõsine müstika. Müstika on ka see, kuidas jaapanlased ise ei tea, mis Tokyos toimub. Tundub, et kõik teevad oma mingit kitsast eriala ja that’s it, et millegi muu peale laiemalt ei mõelda ega midagi. Okei, Tokyo on faking suur ka, aga siiski võiks ju teada, kui seal elada ikkagi, vähemalt tsentraalseid keskusigi.
Üsna masendav laks on jaapani keelega. Sõnad ei tule meelde ja tunnen, kuidas sõnavaralüngad ikka tõsiselt takistavad keelest arusaamist. Iga kord kui üritasin natukenegi jaapani keeles rääkida midagi, vuristati täiega vastu ja siis ei saand ikka midagi aru ja tuli inglise keele peale üle kolida või kõvasti kehakeelt kasutada. Vahel mõni oli ka arusaajam, nagu osad tsikid ja ka see kimonos vanatädi, kes muga ikka enamvähem järjekindlalt üritas jaapani keeles vestelda. Tädi kiitis, et mul olevat väga hea hääldus. Nohjah.. loodame, et see nii ka on… aga mine tea. Vaeva on selle nimel ju siiski nähtud, ka üleüldse keelte hääldamise osas ja aktsentide osas. Ehk on see mu peaaegu aktsendivaba jaapani keel, mis inimesi paneb arvama, et ma seda oskan… Tore unistus küll… Vahepeal tuli veel hea mudel meelde sellest, kuidas kirjeldada õppe- ja omandamisprotsessi. Mina seisan ühel kaldal ja see, mida ma saavutada tahan, on teisel kaldal. Õppimine aga on nagu kividest tee rajamine kahe kalda vahele. Kui seal on vaid mõni kivi, sõltumata sellest, kus nad on, ei saa ikka teisele kaldale. Kui aga kive on paraja tihedusega, siis saab üle hüpetega ja lünklikult, aga mitte eriti kiiresti ja sujuvalt. Kui aga kogu tee on kividest olemas, on kõndida kindel ja saab teisele kaldale ja tagasi päris kiiresti ja turvaliselt. Paraku on mul jaapani keele seisukohalt neid kive ikka ülivähe. Eks neid kive koguneb ajaga. Ja mõne kivi võib vesi ehk aeg ka ära uhtuda. Niiet neid tuleb sinna pidevalt juurde kanda, parem kui nad on raskemad ja hoolikalt asetatud… ilus muinasjutt õppimisteooriast. Hakkama saab kuskil 50-60% kividega, aga täiuse jaoks on ikkagi vaja 100% :) Päev sai otsa ja Peeter jõudis seiklusrikkalt retkelt kuskil 4 läbi tagasi. Ma tegin enne tudile vajumist mõned kätekõverdused… Muidu vajub päris ära kolme nädalaga. Samas vastupidavust arendab, kui pidevalt linnas kiirkõndi teha.
Mingine discussion session oli ka …. Päris pull oli. Enne seda pidas loengu maha üks jaapani traditsioonilise muusika tegijamaid mehi. Tüübi peres on juba vist aastasadu harrastatud kõrgel tasemel traditsioonilist muusikat – Gagakut. Odavalt tark mees ja väga laia silmaringiga! Ülikõva loeng oli tüübil. Teemaks oli miskit traditsioonilise kultuuriga. Rääkis gagakust ja kultuurist. Üks veider asi on see, et jaapanlased kummardavad hierarhia redelil kõrgemaid tüüpe väga hullult, kuigi mõni kõvem tegija on vägavägaväga tagasihoidlik ja sõbralik. Tõsiselt meeldivad ja toredad inimesed. Ei ole ise üldse hierarhia tagaajajad. Silmaring lai ja arusaamine universumi tööpõhimõtetest hea! Samas mõned on nii tropid ja elavad vaid selle najal, et neid kummardatakse… masendav… isiksus puudub…

Reede 7.07.2006
Tänane päev algas jällegi jaapani hommikusöögiga. Samuti puder nagu eilegi. Kohati oli küll tunne, et nüüd enam ei taha nii traditsioonilist jaapani toitu, et natuke teine maitsevarjund oleks sobilikum ehk… aga tuleb vastu pidada, sest muidu ei saa teada, mida jaapani keskkonnas toitumine minuga teeb. See on siuke väike eksperiment, et kas jaapani toidul olemine muudab midagi mu tervislikus olukorras paremaks… Eks paistab :) Aga tuleb vastu pidada ja mitte süüa lääne asju :P Vot sedasi.
Edasi räägiti meile, mis toimuma hakkab jne… Pärast jagati meile lunchboxid. Eesti, Läti ja Leedu said oma boxid hiljem kui teised ja seega lükkus söömine järjekordselt edasi. Niiet jah… kõik sihib sinna, et tagasi tuleb vähem Reedikut kui enne :D Igatahes oli see jaapani lõuna selline natuke kirjum ja mitte nii traditsiooniline. Igatahes vetikamaitse sai suust korraks ära :) Muidu on ju pea igal faking söögiasjal vetika või mere maitse. HUHH…. Elagu naised, kes seda kõike kummardavad ja naudivad…. Selle koha pealt minust küll jaapanlast ei saa. Jään vist ikkagi Piimatoodete fännamise ja muu eurotoidu juurde, kui tagasi tulen, aga eks paistab. Vara veel midagi konkreetset öelda… Üks tegijamaid lunchboxi eineid :) ja õhtusöök jäi jälle söömata. Selle asemel kallasin omale mingi liitri jagu õunamahla sisse, mis pärast lurinal kohe higinäärmetest niigi niiskesse õhukeskkonda üritati eritada… Jah, ilm on faking hell. Kohati on väga mõnus ja siuke troopika tunne tekib nagu olympias, aga samas on see kuidagi kurnav, kui pead kogu aeg higistama… Nii niiskes keskkonnas ei taha see higi nii kergelt ka aurustuda :) Kuivas on see kuumus konkreetne, aga niiskes on see igal pool ja ümberringi. Üldiselt võib aga hotelli kliimaseadmeid kiita. Päris tõsise töö teevad ära!

Aga tänane suur WOW siis… Käisime SHIBUYAs… WOW… Perse, et kaameral akud üles ütlesid, aga loodame, et meie tibinad suutsid ka kenasid pilte teha :) nii kirevat pilti pole ikka enne näind. Vaimustus, et Tokyo on täpselt selline nagu filmides, piltidel jne… Absoluuselt selline nagu kujutasin ette…. Visuaalselt siiski ainult. Kui vaadata seda, mida seal müüdi, siis võin julgelt öelda, et Eesti ei jää eriti mitte millegi poolest alla. Ja hinnad ei ole üldsegi kallimad ega ka odavamad. Müstika… absoluutne müstika, et võib täiesti odavalt ära elada ja seda Tokyos! Väga kõva asi! Okei, mõned asja on siiski kallid, aga üldiselt on hinnafoon suht sarnane, mis Eestis. Seda toitude osas, tehnika osas, riiete osas jne. Eks kindlasti on eksklusiivsust, mida Eestis pole ja seda ka räige hinna eest jne, aga keskmine on suht Eesti tasemel. Vot siis! Aga kus on Shibuyas noori… ja tibisid… MEELETU! Üks kenam kui teine, aga tundub, et siiski ainult kenad ja that’s it, sest need poed tundusid just sellised, kus käivad ka Eesti beibed. Tõsine beibarite ja popparite paradiis. Lihtsalt mõnele võib jääda valearvamus, sest kui sul ühes kohas on nii suur kontsentratsioon beibareid, siis tekib mõte, et mujal on ka sedasi, aga pole! Miks see nii on? Tokyos on rämedad 11 miljonit inimest ja see tähendab seda, et kui kuskil on beibarite ostukeskused, siis 11 miljoni seast leiab nii palju beibareid, mis täidaks suht kogu Eesti ära… aga teisi on ju ka ;) Niiet saagem õigesti aru suhtelisusest ja absoluutsest asjast ;)
Jaapani teenindus on väga väga kõva! Ostsime vale pileti, aga ei sõitnud sellega… ja meile anti raha tagasi, et saaksime õige osta, aga jälle ostsime vale… niiet ikka saime raha tagasi. Üks metroo ots Shibuyasse kesklinnast maksis 160 jeeni, mis pole just mitte väga odav, aga samas pole tappev ka. Samas kui mõelda, et Tartus tuleb ka peaaegu sama palju plönnida bussipileti eest, siis pole see midagi. Niiet folks… Tokyos SAAB VÄGA soodsalt hakkama. Okei.. elamispinna probleemi ma pole veel süvenend… Ei tea, kui odav on kõige odavam korter vms, aga kui sellega ka nii enamvähem on, et saab ka odavalt läbi aetud, siis pole ju üldse võimatu Jaapanis ka pikemat aega viibida.
Ärgem nüüd valesti aru saage, et Tokyo shopping pole parem kui Eesti oma… eks on ikka parem ja väga võimalusterohke, AGA! nii rämeda linna kohta võiks ikka olla vingem. Differents võiks ikka kõvasti suurem olla! Imelik natuke ses mõttes. Aga sinna peab tagasi minema, et pilti teha ja just ilmtingimata õhtul, kus tuled põlevad ja täisaction käib! Niiet homme lähme sinna akusid kulutama :P või millal iganes.
Seltskonnast veel nii palju, et mu eelarvamused pidasid paika kuskil 80% ulatuses, aga lisandus kõvasti uusi asju. Niiet situatsioon on päris normaalne tegelt. Reisikaaslased on päris päris toredad :) Pole nad liiga aktiivsed midagi. Ja kogu see noorsootöö ja organisatoorne taust on ikka kõvasti kasuks tulnud, sest meil on siis päris palju igasuguste institutsioonide külastusi olnud ja need tegelased on päris asjalikke küsimusi küsinud. Ja meie grupp on kuidagi väga kenasti koostatud, et püsime kenasti koos. Ju vist grupijuht tasakaalustab seda ettevõtmist omajagu :) Täna käisime mingil ministril külas. Mis minister ta oli, ma ei mäletagi enam. Igatahes tuleb ta varsti-varsti nüüd juulikuus Eestisse, Lätti ja ka Leetu… ja siis meie 3 riiki olime tal külas. Päris tore onu oli :) visiitkaart räägib sellist keelt: Chuma, Koki (minister of state or administrative reform, regulatory reform, special zones for structural reform, regional revitalization and industrial revitalization corporation of Japan. Niiet tundub tähtis mees olevat :P
Täna tundus, et sain kahe inimese jutust natuke aru ka. Üks oli mingi announcer ja orgunnija, kes tutvustas, mida me tegema peame ministri office’s ja teine oli minister ise. Ülihea diktsioonia tegelased. See announcer tundur mingi judokas vms olevat, sest kõrvad olid üsna kapsalehed ja kätel paistsid veresooned kenasti välja. Keha oli siuke atleetlik ja sirge… oletan, et judokas… kuigi pole ka muud võitluskunstivariandid välistatud…
Sellega on päev enam-vähem läbi saanud. Plaanis on veel ligikaudu 1h netis istuda, see blogi netti riputada ja sõpradele aadress laiali saata, kirja teel Yumiga ühendust võtta, sest miskipärast ta ei vasta telefonile, kui ma talle hotellist helistasin… hmm… loodame, et asi pole paranoilisuses, et võõrastele numbritele ei või vastata or smth … but you never know…

Homme on meil Tokyo tuur plaanis. Eks paistab, milliseks asi kujuneb ;) Aga sellest juba hiljem lähemalt :)