12.07.2006
Sattusime otsapidi NYCsse. Ei, tegemist polnud New-York City’ga, vaid hoopistükis National Youth Centeriga. See kujutas endast suuremat sorti hoonete kompleksi. Keegi vist kuskil väitis miskit, et see oli kunagi olümpiaküla olnud vms. Igatahes nüüd olid seal igasugused hooned. Konverentsihooned, spordihooned, ühiselamud jne.
Õhtul oli meil üht-teist diskuteerida gruppides ehk siis olid mingid riikide presentatsioonid ja muu kraam. Hilisõhtul rahvas tinutas kergemalt hoovis.
Ei oska nagu väga midagi kokku võtta. Mida enam aeg edasi, seda raskem on midagi konkreetset kirjutada siia reisipäevikusse.
13.07.2006
Järgmine päev Olümpiakülas. Vahelduseks võiks natuke kirjeldada siis erinevust ANA hotelli toa ja Olümpiaküla ühika toa vahel. Üsna suur erinevus, kui aus olla. ANAs olid kahe voodiga toad, mis olid suht ruumikad, NYCis aga suhteliselt pisikesed ühesed toad. Ruumi eriti millegi jaoks polnud NYCis. Oma WC ja dušši ka polnud, tuli ühist rajatist kasutada. Vot sedasi. Saime teada, et pole soovitatav duši alla käia hommikul, vaid hoopis õhtul. Jaapanlased käivad kõik õhtuti duši all. Päris huvitav nähtus. Miks see nii on, ei oska kommenteerida. NYCis olid dušid eriti madalad. Peegel oli ka kuskil kõhu kõrgusel. Mingid plastiktoolid olid maas. Idee oli selles, et tuleb istuda tooli peale, et duši all hakkama saada :D Naljakas… mõnusalt naljakas. ANA hotellis oli ikka tagumendipesuga pott. Kitsa ja laia survega jne…
Jaapani stiilis WCsse pole veel otsapidi jõudnud, aga see pidi ka omamoodi elamus olema.
See neljapäev siis käisime Traditional Culture grupiga teetseremoonia majas. Urasenke Chado Dojo vms. Päris pull värk oli. Hästi jaapanipärane ja puha. Naised kimonos, traditsioonilised žestid, rituaalid, viisakus, reserveeritus jne. Väga lahe kogemus. Kõik muidugi pajatasid eelnevalt, et Chado tee on sitaks mõru ja kibe, aga minule see päris nii ei tundunud. Tundus päris mõnus tegelt :) Ma ei oskagi midagi ülikonkreetset kosta Chado kohta. Igatahes panin ma oma valged tabi-sokid selleks puhuks jalga.
Pärast teetseremooniavärki oli meil hunnik diskussiooni veel ees. Need diskussioonid viskasid kopa ette, kui mõni vend oma arusaama raiuma hakkas. Eriti veel nii, kui ta avaldas arvamust lihtsalt selleks, et midagi öelda. Eriti hea kui se oli erinev sellest, mis teised arvasid. Ega sellest pole ju midagi, kui ei oska oma seisukohta teistele seletada ega põhjendada, peaasi, et on oma arvamus ja seda tuleb muidugi julgelt ja tugevalt esindada. Ehk siis meil oli grupis üks tore tüüp, kellele mõjus see „uus” kasvatus, et oma arvamust peab omama ja seda kindlasti ka avaldama, hoolimata sellest, millised lood on arvamuse sügavuse, sisu ja kvaliteediga.
Teetseremoonia majas oli siuke piinlik olukord, kus ühel juhendajal kukkus šinjoon peast ära :S Haigelt piinlik oli tal :D
Õhtul oli jälle mingi jooming ja jutuajamine jne. Internet oli üllatuslikult tasuta saadaval. Pidi ainult oma kaablit omama. Seda mul muidugi polnud, aga õnneks sai ühelt tüübilt laenata. Tal oli siuke põnev vedruga keritav netikaabel :)
14.07.2006
Tore on reedest päeva kulutada diskussioonigrupi kokkuvõtte tegemise peale. Masendav lihtsalt. Alustasime kokkuvõtete tegemist kuskil 17.00 ja lõpetasime 2.00 öösel. Tol hetkel sai powerpoint valmis ja muud osad ka. Päris jube ikka. Järgmine päev oli vaja ju esitada seda, mida 3 päeva arutanud olime.
Enne seda väsitavat ja tülitavat värki sai hommikul ise maiustusi teha tee kõrvale ja ka teed pakkuda ja vastu võtta. See oli päris tore üritus :) Traditsioonilise kultuuri grupi üks toredamaid ettevõtmisi. Judo peamajas Kodokanis oli ikka võrreldes teeüritustega täiesti jura!
Aga jah… võiks mõne sõnaga mainida seda, et äääääretult raske on jaapanlastega kontakti saada. Inimestel on mingi täielik piiratus peal. Need filmid, mida meie näeme ETVs, PÖFFil jne – need on KUNSTNIKE filmid. Saate aru fakin inimesed… nad on kunstnikud, mitte mingid suvalised jahupead. Ja noh… probleem on selles, et jahupäid on jalaga segada ja kunstnikke ja muid kreatiivseid jõmme mitte. Täiesti hale lugu. Küsi kellelt tahad, mida tahad, aga tüübid on oma raamides nii kuradi kinni. Ma pole nii raamides inimesi ammu näinud. Samas nagu tundub, et asi pole lootusetu – osad lihtsalt kardavad raamidest välja tulla. Samas see jälle ongi kahtlane, et inimesed ei julge erineda üksteisest. Ühest küljest on see jura, teisest küljest on see hale, kui keegi üritab vägisi teistest erineda lihtsalt sellepärast, et erineda või et koolis seletati, et see on eriti hea ja prestiižne.
Need inimesed, kes meid vastu võtsid ja võtavad jne… ehk siis need, kellega me ametlikel vastuvõttudel ja värkidel kohtume ning kes meid mööda linna veavad jne, on ENAMASTI headest rikastest peredest, kus väärtushinnangud on suhteliselt mittemõtlemise suunas olevad. Eksole… keskmine jaapani inimene ei mõtle küll rohkem kui eesti inimene. Üsna masendav nähtus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar