Toronto - ühe linna mitu palet

Mingitel imelikel põhjustel ei ole ma sattunud siia enam eriti midagi kirja panema. Kas siis ei ole enam midagi öelda ja kõik siin ilmas oleks justkui nähtud ja neid eredaid sähvatusi nagu tuleks justkui üha harvem ette??? Vot ei teagi, miks see kõik nii on ja miks ei sähvatanud mul viimane Jaapanis käik märtsis ja miks sähvatas nüüd Torontos. Ja hõõgusid söed juba mitu päeva ning lõi siis täna suure leegiga pea mõtteid täis nii nagu oli seda mõni aasta tagasi veel Jaapanis olles.

Hoolimata sellest, et meie konverents toimub otse Toronto CN toweri (kunagine maailma kõrgeim toestamata hoone) juures ja peatumispaigadki on vaid mõnisada meetrit, on siin kohe kuidagi uskumatult vaikne ja rahulik. Ja kõik see, mis ma siiani näinud olen ja kus käinud olen kinnitab sedasama, et see rahulikkuse ja agressioonivaba tunde joon on läbiv (jah, tõsi, ma ei ole kogu Torontot läbi käinud, aga linna üldfiilingule võiks ikkagi enam-vähem pihta saada ju).. Olgugi, et elame südalinnas, on see konkreetne nurgake ikka väga rahulik. Ja kui sõita taksoga mööda betoonist kiirteid lennujaamast linna, korterist läbi linna roheluse ja väiksemate linnaosade ja hiinalinna Eesti Majja, jalutada korterist konverentsi toimumispaika, korterist poodi jne siis kõik need vaated ja kogu see atmosfäär kiirgab kõike seda sama - tohutut rahu ja leplikkust. Ei ole seda tunnet, et sa oleksid võõrkeha, vale, viies ratas vankri all, negatiivsete pilkude all veriseks materdatud... ei ole, täielik rahu ja puutumatuse tunne.

Loomulikult on see kinni inimestes, kes siin elavad. Ja vist ei ole rahvust, kes ei oleks endale suutnud siia pesa teha. Tava-valget inimest on siin ikka pigem raske tänavapildis märgata. Kagu-Aasia, Ida-Aasia, India päritolu tegelased ja muidugi ka musta mandri päritolu esindajad mahuvad kenasti kreeklaste, türklaste, iirlaste, inglaste, hollandlaste, eestlaste ja kõigi muude Euroopa esindajate vahele superhästi ära. 

Ja see ei peegeldu mitte ainult inimestes, vaid see peegeldub kogu ühiskonna korralduses. Kuidagi ei ole seda superordnungit, sellist vastikut kontrollivat survet kuklas, mida võib näiteks teatud Saksamaa paikades tunda. Aga eks sellele on ka oma hind. Tänavad on veidi augulised ja meenutavad Tallinnat, arhitektuur on kohati nagu lapitekk: üks ühtemoodi, teine täiesti teistmoodi ja ühtset joont leida on üsna keeruline. Loomulikult on erinevad linnaosad kõik oma näoga. Mis meenutab Inglismaad - need telliskivi majad, mis asetsevad külg külje kõrval, mis meenutab USAd - pidevad politsei, tuletõrje, kiirabi sireenid, suured autod ja laiad tänavad, mis midagi muud... Varieeruvust on omajagu. 

Ja kui veel satud õigetele tänavatele, siis avastad ka suurlinna. Tohutu city oma kõigi võimalustega ja sagivate rõõmsate inimestega, kes tulevad poodlemast, lähevad sööma, on just lauast tõusnud, sörgivad terviseks, on väsinud, kuid õnneliku näoga tulles välja jõusaalist ja kõik kulgevad mõnusalt, muhedalt nagu stressi ei olekski ja samas ei suru end sulle peale. 

Ma saan aru, miks eestlased siia pidama jäid. Jääks ju ehk isegi, et nuusutada veel selle linna õhku ja tallata selle linna tänavaid...

Paraku saab ISAKOS (maailma suurim sporditrauma konverents) varsti otsa ja tuleb tarkusi täis peaga kodumaal mõtteid edasi mõlgutada... Seniks aga suur sõõm Toronto õhku kopsudesse ja reipa sammuga linna avastama.