Võitluskunstides püüeldakse sellise seisundi poole, kus tehnika sooritus tuleb puhtalt - ilma ühegi segava või moondava faktorita - on ainult asi eneses - niiöelda tuum ilma kaunistusteta. Kui mõõk ei võbele, vaid läheb puhtalt oma õiget trajektoori pidi, siis lõikab ta kiirelt, valutult, sügavalt ja efektiivselt; kaldub aga mõõk trajektoorilt ära, lõikejoon tuleb sakiline, tekib rebimine, mõõk deformeerub, saab kahjustatud, lõike protsess katkeb. Sama kehtib ka meeleseisundi kohta, mis peab olema puhas ega tohi enda ümber koguda kaunistusi ega prügi. Kui ehime ennast sulgedega, tahame näida suuremana, kui tegelikult oleme, tahame näida värvilisemana, ilusamana, ihaldatumana, paremana, kui tegelikult oleme, siis kas me oleme me ise? Kas see on meie puhas tuum? Siit tahangi küsida, et millal oli viimane kord, kui lasid lahti oma egost ja lõpetasid surumise ja tunnetasid voolu? Nii nagu liigse surumisega kaldub mõõk oma trajektoorilt, kaldume me liigse surumisega ka omaenda trajektoorilt ära, rebime, lõhume ja lõpuks puruneme ise. Seetõttu on vanad õpetajad juba aastasadu soovitanud ikka puhtuse poole püüelda.
Loomulikult ei saa end täiesti välja lülitada, sest siis lakkab igasugune voolamine, mis viib samuti hukule. Niisamuti on voolu pidurdamine kas läbi kartuse, laiskuse, liigse ootamise, kogenematuse, oskamatuse kahjulik. Lõiget mitte sooritades lõigatakse meid...
Valik on seega meie, millist trajektoori me soovime ja mida oleme selle nimel nõus ohverdama.
1 kommentaar:
Tsau, Reedik, heitsin pilgu üle tüki aja su blogisse ja mõtlesin selle postituse juures: vool nagu ingliskeelne flow? Ehk oleks parem öelda kulg - inglise keelde tõlkimatu sõna, aga on teatud mõttes lüli eesti keele ja idamaisete filosoofiate vahel.
Postita kommentaar