Lahtisi otsi märkame enda ümber päris tihti. Kui nüüd teha kõrvalepõige filmi-, kirja- või muusse kunsti, siis Hollywoodi ja USA mainstream stiil ei armasta väga lahtisi otsi, samas aga non-mainstream asjad on päris mitmest tahust sulgemata otstega, rääkimata Skandinaavia või Kaug-Ida loomingust.
Praegu on lahtised otsad muidugi koledal kombel moes ja jõudnud ka meie igapäeva arusaamadesse, et elus võib neid tõepoolest esineda ja kogu elu ei kulge mööda Hollywoody ettekirjutatud stsenaariume. Samas jälle, kas lahtiste otste rõhutamine ja sellega liialdamine ka hea on?
Kui nüüd vaadata lahtiste otste kasutamist, siis see on selline psühholoogiline nipp, millega on hea lõpetada filmi, raamatut, aga ka vestlust või suhtlust kellegagi. Mitte lihtsalt öelda, et nüüd on lahtised otsad ja me ei tea, mis edasi saab, vaid jätta ootamatult asi katki. Nii nagu lõppevad paljud hüper-super-kunstipärased filmid ja raamatud ootamatult ja sellega panevad vaataja mõtlema, et mis nüüd edasi saab ja kuna meie mõttemustrites on teatavad sarnasused, siis kiputakse jõudma ka sarnaste järeldusteni (loogika töötab samas kultuuriruumis eksisteerivatel inimestel üsna sarnaselt). Ma ei taha nüüd väita, et kõik ühemoodi mõtlevad ja kõik jõuaksid samade järeldusteni, kui nüüd lahtiste otste võtet kasutada vestluse lõpus, aga tavapärasest erinevaid tulemusi võib nii saada küll ja panna oma vestluspartneri natuke ajusid ragistama, südant valutama või hoopis tekitada jumal teab, mis tundeid ja mõtteid.
Kes siis tahab, proovige ära, mida lahtised otsad teevad. Selleks läheb vaja omajagu nahaalsust ja riukalikkust, natuke näitlejaoskust, taktitunnet ja õiget ajastust. Lahtisi otsi saab jätta, lõpetades vestlust (filmi, raamatut) enneaegselt, vahetades äkitselt teemat või ka sõnamänguga. Viimane sealjuures jätab üsna pehme mulje pealtvaadates, aga seda ei tasu ka alahinnata.
Head proovimist ja mängimist :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar