Täpsus? Erinevus? Suutlikkus?

Ütleme siis nii, et ega ikka on väga suur vahe, kellega sa mida koos teed või mis grupis sa viibid :)

Ehk siis lugulaul sellest, kuidas mõne seltskonna täpsus ja detailirohkus on lihtsalt tapvalt suur, kui mõne teise oma on ikka uskumatult väike. Ütleme nii, et on vahe, sõidad vormel-1 ja oled viimane või vormel-3000 ja oled esimeste seas... Et kas oled kõige kiirem jooksja oma külas või oled viimane kergejõustiku MMil. Natuke teine gabariit asjadel :) Võitluskunstides päris nii ühest mõõdupuud pole nagu vormel 3000 või vormel 1, aga erinevused on meeletud.

Ühesõnaga on lugu selline, et võite seal Euroopas oma kõrgeid dane kanda, aga detaile ikka keegi ei õpeta. Umbes midagi hämatakse küll ja vahel isegi päris õige asja lähedale, aga noh, detailid on ikkagi PUUDU, punkt!

Ühesõnaga mind ikkagi hämmastab see, kuidas siinmail suudetakse hoida seda fiilingut inimestes, kuidas asjad peaksid õigesti käima. See on midagi nii hämmastavat, kuidas sa näed, et kõik see, millest on räägitud teooriaõpikutes ja mis peaaegu kunagi ei õnnestu ja jääb paljude arvates müüdi tasemele, on siiski olemas. Täiesti elus ja täiesti olemas. Vinge! Lihtsalt üliüliülivinge!

Küll aga on natuke kurb see, et kui arvad, et suudad seda järgi teha, siis sa eksid, sest sa oled teistsugune. Sa oled valge! See, et sa valgest rassist oled, ei olegi probleem niiväga. Probleem on selles, et su keha proportsioonid on natuke teised, suurus on teine ja mis kõige enam: sa oled üles kasvanud "vales keskkonnas". Sa kõnnid nagu eurooplane, sa istud nagu eurooplane, sa sööd nagu eurooplane. See, et sa üritad end oma teises nooruses muuta jaapanlaseks, ei anna seda mõõtu välja. Keele võid omandada küll selliselt, et telefonis ei saada aru, mis mees sa oled, kohalik või võõras, aga kõik see, mis on füüsiliselt su kehasse sisse jäänud. Miks on jaapanlased ikka suhteliselt sitad jooksmises, korvpallis, jalgpallis ja veel siin-seal. Need alad on ikkagi läänest pärit, hõlmavad jooksmist suurel määral. Kui vaatasin tüdrukute korvpalli, siis nägin, et need tüdrukud ei oska ju joosta. HALE vaatepilt. plätsa plätsa plätsa üle väljaku. Aga mida sa tahad, kui su esiisad on mitusada põlve jooksnud hoopis teistmoodi, raskuskese alakõhus. Kõik väärtushinnangud, mis on juurdunud aastasadade jooksul kehahoiakust, kõnnakust, üleüldisest olemisest jne ei ole ühe ööga, ühe põlvkonnaga ega kahe tuumapommiga väljapestavad.

Kui te ikka veel küsite, mis vahe seal on, kas istuda oma elu esimesed 20 aastat põlvitusistes, rätsepistes või toolil, voodil jne, siis uskuge, et see määrab rohkem, kui arvate. Jaapanlased, kes seda praegu suhteliselt vähe teevad, kõnnivad nii nagu eurooplased. Kes on aga põlvitusistes olemisega väga sina peal ja rätsepistega, siis nende kõnnak ja rüht on teistsugused. See muudab väga väga väga tugevalt kehatunnetust ja liigeste liikuvust. Kui lääne vanakestel jäävad liigesed kangeks, siis jaapani vanakestel väga ei saa jääda, kuna kogu aeg tuleb kükki-püsti käia.

Nii õpibki jaapani laps liikumist oma keskmest, sest tema ümber on sajanditepikkused võitluskunsti, teetseremoonia, kabuki teatri, vanade tantsude ja kõige muu pärandid. Istub suurema osa ajast põlvitusistes, sest nii on kogu aeg tehtud, sest söögikohtades on madalad lauad, sest kodus on selline mööbel ja telekast tulevad sellised filmid.

Vaata, kas Euroopas või USAs üles kasvanud jaapanlased kõnnivad nii? Istuvad nii? Liiguvad nii?
...

Siin ongi vastus, miks nad on nii head oma asjades - su kokkupuude sellega on nii suur lihtsalt. Sama infot tuleb igast uksest ja aknast sisse.

Küsimus, et miks jaapanlaste inglise keel nii sitt on? Sest neil ei tule infot uksest ega aknast sisse. Filmid on siiani osaliselt dubleeritud jaapani keelde, telekas jooksvad sarjad nagunii, kodumaine toodang muusika, filmide, mängude osas on nii suur, et katab keskmise jaapanlase kõik vajadused ära ja ta ei vaatagi väga, mis väljas toimub.

Sama, et miks eurooplased on nii jäigad ja ei oska nii hästi jaapani võitluskunste või jaapani tantse või mis iganes nende traditsioonilist asja... sest üleskasvamise keskkond on nii teine. Kokkupuude nende printsiipidega, millel siinne kraam põhineb, on nii väike... Ega jaapani keelt on ka raske õppida, kui pole kokkupuudet.