Kui täna kella 3 paiku päeval läksin omale uut võrgukaarti hankima, siis vastasmajast tuli ülivaljusti mingit ooperit. Ma ei mõikandki, kas tuli see plaadi peale või keegi tädi laulis ise toas endamisi. Igatahes mingid kaks 3.-4. klassi poisijõmpsikat hirnusid üle tänava selle laulu peale. Ja mina hirnusin, sest poisid hirnusid.
Mõtlesin, et jah, kõik kostub jube kenasti läbi ikka. Nii see ooper tänavale kui kellegi kõrvalkorteri/maja/misiganes asja muusika minuni. Niiet privaatsust väga polegi, samas on aga reeglina ju kõik vaikne. Keegi ei kisa ja kõigil on oma rahu.
Tehnikapoes vaatasin, kui tohutult suur on siin kõrvaklappide valik. Vaatasin, et kõlarite valik oli klapivalikuga võrreldes suhteliselt kidur ikka. Eestiga võrreldes hea muidugi, aga jaapani kõrvaklappidega võrreldes nigel. Siin käis jälle peas klõps ja jõudis kohale kui väga jaapanlased ikka üritavad teisi mitte segada ja kuivõrd sitt on ikkagi helisummutus elamutes ja kuivõrd lähestikku kõik üksteisele elavad. Aga jah, igal kolmandal on rongis klapid peas. Iga kümnes mängib nintendo DS või PSPga ja samuti iga 10s loeb raamatut. Nii see käib...
Muidu huvitav on jälgida, mis erinevad jaapanlaste tüübid on üldse olemas. Tundub, et veidrikke on mingil määral rohkem kui Eestis. Võibolla tundub see, sest ma pole viimasel ajal väga palju avalikes kohtades käinud enam. Sõidan autoga kooli-trenni-kodu vahet ja ei teagi, mis see elu enam on :D Ma ei suuda veel adekvaatselt kirja panna neid erinevaid tüüpe, aga kui ma natuke neid veel jälgin ja seedin, siis hakkab ehk juba midagi koitma kah. Kui oleks jaapani keskkoolis käinud või käiks, siis saaks kõige parema ülevaate inimestest. Ülikoolides või muudes lõppastme haridusasutustes ei saa head ülevaadet, kuna spetsialiseerumine ja filtreering on liiga tugevad. Loodame, et rongis inimeste jõllitamine annab piisavalt kirjutamisainest :)
Viimaste päevade juures oli põnev see, et tekkis vajadus pusa kanda. Ilmad läksid korraks täitsa kenasti jahedaks. Väga mõnus elamus. Kaks aastat suviti Jaapanis oldud ja siiani on küll selline tunne olnud, et konditsioneeriga toast küll lahkuda ei taha. Ehk tuleb see suvi vähekenegi külmem. Eelmine oli suht killer. Hoiatas ju uudistes, et Jaapan on energiakriisis, kuna kõikidel konditsioneerid töötavad täisvõimsusel... vot nii olid lood...
Päev lõppes üsnagi sedasi, et wado trenni lõpus ragistasin Marcol selga igatpidi ja siis sattusid teised ka vaimustusse ja ragistasin meie põhilisel trenniandjal ka selga. Kõik olid jõle õnnelikud. Otsuka sensei noogutas ja tuli näitas veel mõningaid võtteid, mis tema teadis... ja mees teab ikka jõle palju. Kahju ainult, et ta nii hõivatud on, et ise trenni andma ei jõua. Super tüüp ikka. Kehatunnetus on vanamehel ikka ülim.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar