Jaapan 2008 on alanud

Olen nüüd juba päris mitu päeva olnud Tokyos, kuid alles nüüd jõuan blogimiseni. Polnud kuidagi seda emotsiooni, et vot nüüd kirjutaks pika jutu.

Täna hommikul suutsin oma korteri põranda täis lagastada. Haarasin külmikust võttes jogurtit (siin on siuke bränd nagu Bulgaria - mingi teema ühe kuulsa Bulgaaria sumokaga) kaanest ja alumine mahuti pool lendas põrandale ja kaas jäi minu kätte... pool sisaldist oli mööda vaipa laiali. koristamine on ka tore :) Õnneks oli suhteliselt tihke konsistentsiga lurr ja vaiba sisse väga ei läinud. Vaip oli ka vastav - poolmärgumatu...

Nüüd aga mõne sõnaga eelnenud päevade sündmustest:
Mingil päeval avastasin, et inimesed väldivad mind. Vähemalt mulle tundus nii. Üks vanem tädike läks rongi ootejärjekorrast teise järjekorra sabasse või üldse minema, kui mina tema selja taha seisin. Üks ~40a naine vahetas ka metroos ukseava minust kaugemale. Ma ei saa aru, kas see oli 2 päeva kantud T-särk, mis jaapani naiste haistmismeelele nii liiga tegi või lihtsalt fakt, et ma olen suur, hirmus ja hetkel veel lühikese patsaani soenguga. Võta nüüd näpust. Aga jah, ära nad läksid. Lapsed seevastu vaatasid suurte silmadega, et kes see nii suur ja nii valge on.

Teine vastupidine intsident toimus üks-kaks päeva hiljem, kui trenni sõitsin pärast shoppamist. Seisin ukse juures ja mingi noorem neiu tuli kuidagi kahtlaselt ligidale. Ma hoidsin vasaku käega torust kinni ja ta toetas oma juuksed vastu mu käsivart ja põrkas korduvalt ka vastu mu kõhtu ja külge. Pea ja kael päris kontaktis käega ei olnud, aga imelikult lähedal oli ta tõesti ja 20cm kõrvale oli ruumi küll nihkuda. Seekord oli küll uus T-särk selga ja hommikul olin duši all ka käinud... aga jah.. äkki oli mingi imelik lõhn, mis tõmbas... :D naljakad need jaapanlased. Mainin siinkohal ära eelmise aasta sündmuse, kus üks mees seisis ÜLIPOHHUISTLIKULT ukseava keskel ja ei liikunud, kui teised välja minna tahtsid. Niiet kõik õlgasid teda ja räuskasid, aga tal oli täiesti savi kõigest - seisis kui post ja kui teda müksati, siis tuli tagasi nagu jonnipunn.

Midagi muud huvitavat mul polegi hetkel kirjutada nagu näib...

Võibolla seda, et see on nii müstiline, kuidas mõne jaapanlasega saab täitsa suheldud ja isegi üsna üllatavalt hästi ja teisega üldse mitte. Mitte et siin oleks isiksuste sobimatuse või sobivuse teema, vaid asi puhtalt keeleline. Mu jaapani keel on nii vilets, et suudan vaid teatud sõnavara raames rääkida. Kui keegi kasutab alternatiivseid sõnu, on häda käes :D. Ja mõni inimene kasutab ainult alternatiivseid asju, mõni aga püsib üllatavalt samades raamides, kus minu oskused on. Täiesti hämmastav tegelikult. Niiet natuke mõtteainet isegi on.

Veel üks omapärane nähtus, eriti Jaapanis!!!, on see, kui ütled, et õpid arstiks. See lööb kõigil näod kaameks ja kutsub esile pika waaaaa, heeee või muu imestust väljendava hääliku. Põhjus osaliselt selles, et Jaapanis on haridus tasuline ja siis kõik peavad mind hirmsaks rahabossiks, et arsti õpin ja veel Jaapanis käin suviti jne jne... Kui aga neile selgeks tegin, et Eestis on haridus tasuta, siis tuli teine veel pikem waa ja heee koor, aga hoopis kõvema kadedusnoodiga kui enne. Vot selline lugu siis :) Täitsa lõbus...

Eile suutsin vist ühe suurema stressori kõrvaldada. Sain vist enamvähem oma reisiplaanid paika jne. Nüüd veel väiksed stressorid jäänud :)