893

Päev algas nii, et ärkasin vara, aga ei viitsind ennast liigutada eriti. Sõin hommikust nii 12 paiku, käisin duši all jne ja mökutasin nii kaua, et oleks äärepealt trenni hiljaks jäänud. Kord kuus on Wado honbu dojos (peakorteris) eritrenn pühapäeviti, kuhu tulevad erinevate dojode esindajad kokku. Igatahes jah... hirmus vihm ja olin suht koht läbimärg, aga jõudsin napiltnapilt. See selleks. Koha peal tervitasid mind mõned näod, keda eelmine aasta samal eritreeningul kohtasin. Mäletati mind isegi. Vaatasin, et oh kui tore, et isa ja ema olid oma põnni kaasa võtnud trenni ja soojenduse ajal oli põnn isal kord selja, kord kõhu peal rihmadega sõltuvalt, mis harjutust isa tegi. Vaatasin, et isal ja emal olid mõlemal T-särgid gi all. Emast sain nagu aru, et naisterahvas jne... aga isal hmm... mõtlesin, et ehk hoiab lihtsalt gi'd puhtana. Päras vaatasin, et mingi jama on isaga, et käsi on natuke imelik ja siis sain aru, et vasaku käe väike sõrm oli ühe lüli võrra lühem. Ja siis koitis ka, miks see särk seljas oli. Tegemist siis 893iga ;) Hoolimata oma staatusest oli ta seal üks sõbralikemaid tüüpe ja ajasime natuke isegi juttu, kuigi väga põgusalt. Ma ei olnud täna miskipärast väga jaapani keele lainel.

Kes nüüd aru ei saanud, mida see 893 (kaheksa-üheksa-kolm) tähendab, siis vihjan, et see ei ole mitte hachi kyuu san, vaid seda loetakse natuke teisiti ;) Ya-ku-za ;) Ehk siis tagasihoidlik kirjapilt tähistamaks midagi, millest ei ole alati väga sünnis VALJUSTI või SUURESTI rääkida :)

Ja kujutage ette, ma sain 893 kätt suruda... elamus missugune...