Mul tekkisid mõtted. Me nagu mõtleme ka... samamoodi... <-- mitte just päris nii nagu "Tulnukas" üks oss arvas oma tüdruksõbra kohta, aga mõtted tekkisid. Ja tekkisid selle kohta, et kas inimesed vanemaks saades hakkavad rohkem andeks andma. Kas andeks andmine on positiivses korrelatsioonis (loe: seotud omavahel) tolerantsuse ja mõistmisega. Ning kõige tipuks kas tolerantsuse ja mõistmise tase või areng sõltub vanusest ja on seda parem, mida vanem keegi on?
Tunduvad nagu kohati loogilised, ent samas on nagu natuke vasturääkivad ka. Ma nagu tunnen viimasel ajal, et suudan inimestele andeks anda need patud, mida ma pidasin täiesti ebasobivaks mõned aastad tagasi. Ma ei saa nüüd aru, kas mu enda moraalinormid on nii julmalt langenud või olen ma lihtsalt nii palju rikastunud maailma kogemisest, et suudan andestada inimeste vead. Kuhu selline "areng" või pigem muutumine viib lõpuks? Käin õndsa irvega mööda ilma paljajalu ringi talaar ümber mässitult, paitan limast konna, väidan, et inimesed on kõik nii ilusad ja head jne... Või viib see sinna, et ma saangi aru, et inimesed on ilusad ja head ja mitte ei ole niiöelda iseenese aju poolt toodetud endorfiinide ja muude neuromediaatori sõltlane, tekitades enesele kunstlikult paska eufooriat, et mitte langeda reaalsusesse-masendusse.
Mõtlesin, et samas kui inimesed vananevad, siis nad kivistuvad, jäigastuvad, kalgenduvad... ei muutuvad kalgiks on see õige termin selle kohta. Ja kuidas saab siis selline kivi-süda-kuju üldse midagi andestada, kui ta ei suuda enam ise muutuda. Ei suuda enam adapteeruda ümbruskonnale ja arengule.
Teisest küljest jälle... mis saab siis, kui muutud kogu aeg... ainult muutud ja muutud ja muutud... kas siis on enam üldse püsiväärtusi? Kas on midagi sellist, mille peale võid kindel olla? Kas selliste mittekindlate asjade tõttu ei kannata enesekindlus ja otsustusvõime. Sihid, soovid, eesmärgid nullitakse kuidagi ära. Jah. siin on üsna palju asju, mille üle mõelda. Mida sirgemaks mõelda, mida kõveramaks mõelda. Tähtis on siiski see, et mõelda millegi üle nii, et asjad omandaksid oma õige kuju.
Tunduvad nagu kohati loogilised, ent samas on nagu natuke vasturääkivad ka. Ma nagu tunnen viimasel ajal, et suudan inimestele andeks anda need patud, mida ma pidasin täiesti ebasobivaks mõned aastad tagasi. Ma ei saa nüüd aru, kas mu enda moraalinormid on nii julmalt langenud või olen ma lihtsalt nii palju rikastunud maailma kogemisest, et suudan andestada inimeste vead. Kuhu selline "areng" või pigem muutumine viib lõpuks? Käin õndsa irvega mööda ilma paljajalu ringi talaar ümber mässitult, paitan limast konna, väidan, et inimesed on kõik nii ilusad ja head jne... Või viib see sinna, et ma saangi aru, et inimesed on ilusad ja head ja mitte ei ole niiöelda iseenese aju poolt toodetud endorfiinide ja muude neuromediaatori sõltlane, tekitades enesele kunstlikult paska eufooriat, et mitte langeda reaalsusesse-masendusse.
Mõtlesin, et samas kui inimesed vananevad, siis nad kivistuvad, jäigastuvad, kalgenduvad... ei muutuvad kalgiks on see õige termin selle kohta. Ja kuidas saab siis selline kivi-süda-kuju üldse midagi andestada, kui ta ei suuda enam ise muutuda. Ei suuda enam adapteeruda ümbruskonnale ja arengule.
Teisest küljest jälle... mis saab siis, kui muutud kogu aeg... ainult muutud ja muutud ja muutud... kas siis on enam üldse püsiväärtusi? Kas on midagi sellist, mille peale võid kindel olla? Kas selliste mittekindlate asjade tõttu ei kannata enesekindlus ja otsustusvõime. Sihid, soovid, eesmärgid nullitakse kuidagi ära. Jah. siin on üsna palju asju, mille üle mõelda. Mida sirgemaks mõelda, mida kõveramaks mõelda. Tähtis on siiski see, et mõelda millegi üle nii, et asjad omandaksid oma õige kuju.
1 kommentaar:
Mina olen ka mõelnud selle üle, kas oleks õigem pidevalt muutuda või õigem kindlad väärtused õige varakult kinnistada ja siis neid jälgima hakata.
Mõtlesin seda, et mingil tasandil tuleks pidevalt oma maailmapilti rikastada, aga need kõige põhilisemad printsiibid ja ellusuhtumised tuleks välja mõelda/uurida ja nende juurde jääda. Heh.. mine võta kinni, mis see õige tegelikult on. Mõtlema ta igastahes pani.
Postita kommentaar