Mis ma siis täna kirjutan. Kirjutan sellest, et aeg tiksub ja tiksub täiega kiiresti. Tegelt tiksub ta ikka sama kiiresti, aga lihtsalt minu meeled on jälle kuidagi petetud ja loovad illusiooni, et kõik käib nii kiiresti. Subjektiivsus on tore asi, kas pole.
Kuidagi põnev on avastada järjekordselt jälle ja jälle ja jälle ja jälle, et teatud isikutest arvatakse esmapilgul kohe nii nii nii hästi, et täiesti hullumaja kohe. Müstika. Aga lihtsalt ei taheta näha või ei nähta seda, mis natuke kaugemal peitub. Või noh, ma ei tea ka, kas ma nüüd teen maailmas paljudele inimestele liiga, aga see on kuidagi hale, kuidas vähem tõsiseltvõetavad tegelased on populaarsed ja kõigi lemmikud. Tõsisemad tegelased ei pälvi muidugi mitte mingisugustki tunnustust. Õnneks on siiski mõned tõsised tegelased, kes teisi tõsiseid tegelasi oma tegemistes tunnustavad, kuid ise tunnustust ei leia... Elu on ilus :D
Natuke veel ja minust võib saada eeskujulik inimeste hmm... mitte just armastaja??? Või kuidas seda oleks poliitiliselt korrektne nimetada? Mõnitada kedagi, ilma et see oleks tegelikult ametlikult juriidiliselt poliitiliselt või mis iganes keerulise sõnaga väljendatud asjaliselt korrektne.
Teate, ma tõsiselt vihkan kekkamist. Ma vihkan kekkamist peaaegu kõige rohkem siin maailmas. Ja ma südamest jälestan seda. Ja niiiiii... tore on, kuidas inimesed hindavad teisi kekkajaid. Oi... ta on ju niiiii... tubli: rääkis, kuidas ta koolis kõik 5 sai ja kiitusega lõpetas ja muidu on ta veel nii tubli sportlane ja võitis kuldmedali. Selliseid asju ei räägita ise. Tulge natuke mõistusele. On olemas mõningad viisakusnormid, millest võiks kinni pidada: “hell jee ma sain sitaks pappi... oh, sorry, et sul üldse pole, aga mis siis... mul on sitaks palju ja ostan uue auto, maja, ehteid ja käin söömas kallites kohtades ja reisin ringi soojades maades ja peesitan palmi all...” Saate aru, selline suhtumine häirib mind tõsiselt. Isegi kui inimestele, kes selle moraalinormi vastu eksisid, seda nina alla hõõruda, ärrituvad nad korraks, aga juurde nad sellest midagi ei õpi. Võibolla isegi õpivad, aga see ei motiveeri neid mitte kuidagi muutma oma suhtumist maailma.
Õnneks on siiski mõned inimesed olemas, kes ei ole päris sellised ja selle üle on mul siiralt hea meel. Kuigi jah… vahel kogen ma seda, kuidas neist toredatest inimestest on edumeelsed sõbrad, tuttavad, kolleegid, EDU ja RAHA teinud samasuguse sitamülka suhtumise poolest. Valus on vaadata allakäiku. Valus on vaadata oma lähedaste inimeste allakäiku, kellest sa tõsiselt hoolid. Oled sa kunagi tundnud tõsist südamevalu sellepärast, et Kambodžas suri mõni laps nälga? Aga oled sa kunagi tundnud üldse midagi, kui sind jättis su kallim maha või ütles kasvõi 7. klassis, et sorry, ma ei taha sinuga kinno tulla. Teate, mis tunne see on? Novot ;) erinev tunne. Miks me tunneme end puudutatuna lähedastest ja mitte kaugetest? Puhas egoism, mis paneb meid mõtlema vaid enda heaolule? Tahame, et toredal sõbral läheks hästi, sest kui ta on tore ja minu lähedal, siis on mul lõbus ja hea olla? Kurb tõsiasi see eluke?
Kuidagi põnev on avastada järjekordselt jälle ja jälle ja jälle ja jälle, et teatud isikutest arvatakse esmapilgul kohe nii nii nii hästi, et täiesti hullumaja kohe. Müstika. Aga lihtsalt ei taheta näha või ei nähta seda, mis natuke kaugemal peitub. Või noh, ma ei tea ka, kas ma nüüd teen maailmas paljudele inimestele liiga, aga see on kuidagi hale, kuidas vähem tõsiseltvõetavad tegelased on populaarsed ja kõigi lemmikud. Tõsisemad tegelased ei pälvi muidugi mitte mingisugustki tunnustust. Õnneks on siiski mõned tõsised tegelased, kes teisi tõsiseid tegelasi oma tegemistes tunnustavad, kuid ise tunnustust ei leia... Elu on ilus :D
Natuke veel ja minust võib saada eeskujulik inimeste hmm... mitte just armastaja??? Või kuidas seda oleks poliitiliselt korrektne nimetada? Mõnitada kedagi, ilma et see oleks tegelikult ametlikult juriidiliselt poliitiliselt või mis iganes keerulise sõnaga väljendatud asjaliselt korrektne.
Teate, ma tõsiselt vihkan kekkamist. Ma vihkan kekkamist peaaegu kõige rohkem siin maailmas. Ja ma südamest jälestan seda. Ja niiiiii... tore on, kuidas inimesed hindavad teisi kekkajaid. Oi... ta on ju niiiii... tubli: rääkis, kuidas ta koolis kõik 5 sai ja kiitusega lõpetas ja muidu on ta veel nii tubli sportlane ja võitis kuldmedali. Selliseid asju ei räägita ise. Tulge natuke mõistusele. On olemas mõningad viisakusnormid, millest võiks kinni pidada: “hell jee ma sain sitaks pappi... oh, sorry, et sul üldse pole, aga mis siis... mul on sitaks palju ja ostan uue auto, maja, ehteid ja käin söömas kallites kohtades ja reisin ringi soojades maades ja peesitan palmi all...” Saate aru, selline suhtumine häirib mind tõsiselt. Isegi kui inimestele, kes selle moraalinormi vastu eksisid, seda nina alla hõõruda, ärrituvad nad korraks, aga juurde nad sellest midagi ei õpi. Võibolla isegi õpivad, aga see ei motiveeri neid mitte kuidagi muutma oma suhtumist maailma.
Õnneks on siiski mõned inimesed olemas, kes ei ole päris sellised ja selle üle on mul siiralt hea meel. Kuigi jah… vahel kogen ma seda, kuidas neist toredatest inimestest on edumeelsed sõbrad, tuttavad, kolleegid, EDU ja RAHA teinud samasuguse sitamülka suhtumise poolest. Valus on vaadata allakäiku. Valus on vaadata oma lähedaste inimeste allakäiku, kellest sa tõsiselt hoolid. Oled sa kunagi tundnud tõsist südamevalu sellepärast, et Kambodžas suri mõni laps nälga? Aga oled sa kunagi tundnud üldse midagi, kui sind jättis su kallim maha või ütles kasvõi 7. klassis, et sorry, ma ei taha sinuga kinno tulla. Teate, mis tunne see on? Novot ;) erinev tunne. Miks me tunneme end puudutatuna lähedastest ja mitte kaugetest? Puhas egoism, mis paneb meid mõtlema vaid enda heaolule? Tahame, et toredal sõbral läheks hästi, sest kui ta on tore ja minu lähedal, siis on mul lõbus ja hea olla? Kurb tõsiasi see eluke?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar