Ahoi!
Homme on see päev, kus mul on viimane eksam. Ma peaks praegu rämedalt vitsutama farmakoloogiat õppida, aga hoopis kirjutan blogi sissekande. Viimati tegin sedasi enne pat. anatoomia eksamit. Ei kommenteeri.
Igatahes jah, homme on põhimõtteliselt siis see lõpp-punkt kolmandale kursusele... aga ülehomme? Mis siis ülehomme on? Ülehomme on see imetore päev, kus Liisa hakkab Jaapani poole samme seadma. Õigemini teda lennutatakse läbi õhu. Üldse mitte katapuldiga ega ei viska teda sinna mitte ka madalalaubaline Andrus Värnik, vaid teeb seda alumiiniumlind oma kõhus. Kujutate ette, et olete seesama alumiiniumlind. Nõme nagu, kui teie kõhtu saab sisse piiluda. Igasugune siseelu privaatsuse puudumine. Aga noh, reisijatele siiski meeldib. Ja ega lind vist ise ka ei kurda selle üle.
Aga miks siis ülehomme nii eriline on? Eriline on seepärast, et Liisa astub ESIMEST korda Jaapani pinnale. Ta on seda momenti päris mitu aastat oodanud PIKISILMI ja ta on selles faasis, kus vaimustus on vaid kasvanud ja pole veel raugema hakanud ega stabiliseerunud. Mina sattusin Jaapanimaale siis, kui hmm... olin fännanud seda 15 aastat... Selle aja jooksul tekib väike rahunemine. Eks suhte alguses ikka püüad kallimale näidata kui väga teda armastad... pärast jääb neid suurejoonelisi armastuseavaldusi vähemaks, mis aga ei tähenda, et olukord halveneks kuidagi. Lihtsalt ollakse üksteises kindlamad ja ei pea enam tõestama seda, mis on. See oleks siis lihtsalt üks võimalik viis mitmest. Niiet ma siis olen Jaapanis kindlam või midagi sellist? Vähemalt selle teooria järgi. Aga ikkagi ma nii tahaks näha seda vaimustuvat pilku, kuidas Liisal on silmad suured ja suunurgast tuleb hõbeniiti. Teate, sellised näoilmed on nii värskendavad. Kui näed puhast emotsiooni. Näed seda, mida inimene tegelikult ka arvab oma südames ja mõtteis korraga. Sellised siirad momendid vaimustavad ja innustavad mind järgnevateks sündmusteks, tegudeks, logelemisteeks... milleks iganes... igatahes innustavad mind :D Ka õppejõudude näol on seda vaimustust või ka lihstalt siirast emotsiooni ääretult võluv jälgida. Eks mulle seepärast meeldib natuke fotograafia, et saaks tabada inimeste näos ja kehakeeles mingisugust emotsiooni. Filmidega on sama lugu. Üks tore hetk reaalsusest ;)
Avastasin mingi aeg, et ma ei suuda anime'd vaadata väga suurtes kogustes. Ma ei suuda enam teha seda, mida ma sisuliselt lapsena tegin terved hommikupoolikud. Ma istusin nagu naelutatud poi ja ei liikunud paigast... üle meetri oma pesast ta ei käinud eemal... nagu tavatses öelda Alev Ström mägra kohta, kes sai märgi puude eest. Igatahes hakkas mulle sedasi istudes saksa keel jõle hästi külge ja natuke ka inglise keel (siis ingliskeelseid kanaleid eriti polnud saada). Aga vot nüüd ei taha jaapani keel väga külge kleepuda, sest ma ei taha animesid vaadata nii palju. Tundub natuke lapsik vms. Aga noh, mis sa teed... suured täiskasvanute filmid on nii raske tekstiga, et ei saa eriti midagi aru, kui subtiitreid pole. Masendav see eluke. Surnud ring. Kus sa arendad siis oma närust kaltsulikku keeleoskust, kui ise endale piirid sead. Hahahahaaaa...
Sellised mõtted siis enne farmakoloogia eksamit. Loodame, et see kolmikhüpe siiski õnnestub...
Homme on see päev, kus mul on viimane eksam. Ma peaks praegu rämedalt vitsutama farmakoloogiat õppida, aga hoopis kirjutan blogi sissekande. Viimati tegin sedasi enne pat. anatoomia eksamit. Ei kommenteeri.
Igatahes jah, homme on põhimõtteliselt siis see lõpp-punkt kolmandale kursusele... aga ülehomme? Mis siis ülehomme on? Ülehomme on see imetore päev, kus Liisa hakkab Jaapani poole samme seadma. Õigemini teda lennutatakse läbi õhu. Üldse mitte katapuldiga ega ei viska teda sinna mitte ka madalalaubaline Andrus Värnik, vaid teeb seda alumiiniumlind oma kõhus. Kujutate ette, et olete seesama alumiiniumlind. Nõme nagu, kui teie kõhtu saab sisse piiluda. Igasugune siseelu privaatsuse puudumine. Aga noh, reisijatele siiski meeldib. Ja ega lind vist ise ka ei kurda selle üle.
Aga miks siis ülehomme nii eriline on? Eriline on seepärast, et Liisa astub ESIMEST korda Jaapani pinnale. Ta on seda momenti päris mitu aastat oodanud PIKISILMI ja ta on selles faasis, kus vaimustus on vaid kasvanud ja pole veel raugema hakanud ega stabiliseerunud. Mina sattusin Jaapanimaale siis, kui hmm... olin fännanud seda 15 aastat... Selle aja jooksul tekib väike rahunemine. Eks suhte alguses ikka püüad kallimale näidata kui väga teda armastad... pärast jääb neid suurejoonelisi armastuseavaldusi vähemaks, mis aga ei tähenda, et olukord halveneks kuidagi. Lihtsalt ollakse üksteises kindlamad ja ei pea enam tõestama seda, mis on. See oleks siis lihtsalt üks võimalik viis mitmest. Niiet ma siis olen Jaapanis kindlam või midagi sellist? Vähemalt selle teooria järgi. Aga ikkagi ma nii tahaks näha seda vaimustuvat pilku, kuidas Liisal on silmad suured ja suunurgast tuleb hõbeniiti. Teate, sellised näoilmed on nii värskendavad. Kui näed puhast emotsiooni. Näed seda, mida inimene tegelikult ka arvab oma südames ja mõtteis korraga. Sellised siirad momendid vaimustavad ja innustavad mind järgnevateks sündmusteks, tegudeks, logelemisteeks... milleks iganes... igatahes innustavad mind :D Ka õppejõudude näol on seda vaimustust või ka lihstalt siirast emotsiooni ääretult võluv jälgida. Eks mulle seepärast meeldib natuke fotograafia, et saaks tabada inimeste näos ja kehakeeles mingisugust emotsiooni. Filmidega on sama lugu. Üks tore hetk reaalsusest ;)
Avastasin mingi aeg, et ma ei suuda anime'd vaadata väga suurtes kogustes. Ma ei suuda enam teha seda, mida ma sisuliselt lapsena tegin terved hommikupoolikud. Ma istusin nagu naelutatud poi ja ei liikunud paigast... üle meetri oma pesast ta ei käinud eemal... nagu tavatses öelda Alev Ström mägra kohta, kes sai märgi puude eest. Igatahes hakkas mulle sedasi istudes saksa keel jõle hästi külge ja natuke ka inglise keel (siis ingliskeelseid kanaleid eriti polnud saada). Aga vot nüüd ei taha jaapani keel väga külge kleepuda, sest ma ei taha animesid vaadata nii palju. Tundub natuke lapsik vms. Aga noh, mis sa teed... suured täiskasvanute filmid on nii raske tekstiga, et ei saa eriti midagi aru, kui subtiitreid pole. Masendav see eluke. Surnud ring. Kus sa arendad siis oma närust kaltsulikku keeleoskust, kui ise endale piirid sead. Hahahahaaaa...
Sellised mõtted siis enne farmakoloogia eksamit. Loodame, et see kolmikhüpe siiski õnnestub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar