23.07.2006
Vot see päev läheb ajalukku! Miks? Sest hommik algas sellega, et ma sain Shodo (jaapani kalligraafia) õpetaja juhendamisel joonistada. Algul ta tegi märgid ette ja ma lasin läbi kopeerpaberi järgi. Siis proovisin ise midagi käkerdada. Eriti midagi ilusat ei tulnud, aga kõik täiega kiitsid. Keeldusin kiitustest, sest teadsin, et asi pole seda väärt ja et võõrustajad üritavad lihtsalt viisakad olla. Nojah… kui palju valgeid jobusid ikka pintsliga jaapani märke maalivad? Mingil määral ju võib natuke kiitust avaldada, aga siiski polnud asi seda väärt.
Plaanis oli ka ühine viimane söögikord perega. Läksime mingisse suht fancysse kohta. JULMALT HEA TOIT oli seal. Jaapani söögikordadest PARIM! Absoluutselt parim. Fantastiline lihtsalt :)
Sama päeva õhtul tuli minna hüvasti jätma. Perekond viis mind hotelli. Valmistusin kergelt lõpupeoks. Igatahes jah… peo ajaks olid ema ja tütar ennast ümber riietanud. Väga müstiline… müstika lahenes, kui sain teada, et neil on Kyoto kesklinnas veel korter. Niipalju siis jõukusest :D Armas, kas pole… Ärasaatmine oli kuidagi noh… imelik. Ei oskagi iseloomustada seda. Kohati nagu külm ja reserveeritud. Kuidagi vastupidine sellele, mis oli muidu.
Õhtul läks pidu veel edasi. Ülevalt hotellitoast peksti meid minema. Öeldi, et võime parem hotelli allkorrusel lällata natuke. Tegimegi seda. Mina kerisin mingi aeg magma, Peeter aga leidis endale toreda jaapani tüdruku ;) või midagi sellist :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar